Siis, kui tuleb vastuvõtukutse

Presidendi vastuvõtu kutsega seoses tekib alati mitmesuguseid emotsioone. Esimene reaktsioon on - kas ikka peab minema, võib-olla saab ära öelda? Kust ma leian jälle kleidi? Siis kingad ja sobivad ehted sinna juurde. Ei tunne ma Tartus ühtki juuksurit, ehk jätaks lihtsalt juuksed sirgena lahti? Kas meigi teen ise või usaldan kedagi teist? Aga keda? Ja mis see kõik lõpuks maksma läheb...

Meil on see nüüd viies kord presidendi vastuvõtule minna. Esimene oli 90. -ndate keskel ja siis, naljakas endalgi, ostsin kleidi Maximarketist. Järgmise kleidi soetasin juba Bastionist. Seejärel disainis ja õmbles mulle kleidi modelleerijast ämm ning siis juba noor ja julge moedisainer Maarja.

90.-ndatel avaldas Õhtuleht peale iga vastuvõttu oma kokkuvõtted kõige ilusamatest ja kõige koledamatest kleitidest. Ja kes see ikka tahtis sinna sinna teise top-i jääda... Mingil ajal tuldi õnneks mõistusele ja seda koledate kleitide esitlust enam ei korraldata. Või siiski? Mina ei tea. Igatahes mulle oli ükskord üllatus platseeruda esimeste stiilseimate hulka (mitte minul, aga Maarjal siiski:)). Kuna ma ise Õhtulehte ei loe, sain teada sellest alles siis, kui sõbrad ja töökaaslased mulle õnne soovima hakkasid.

Ühesõnaga, mõned head aastad oli selle kohustusega rahu majas, aga tänavu tuleb taas see tee jalge alla võtta. Sõbrad ja sugulased meile kaasa ei tunne, lubavad hoopis tähelepanelikumalt telekat jälgida. No kuis sa siis jätad soengu tegemata või kingad sobitamata :)