Tehtud!

Vastuvõtul käimine on kallis lõbu. Võtsin julguse kokku ja lõin kulud kokku.

Kleit 320.-

Maniküür 25.-

Kingad (ei leidnud sobivaid, kasutasin vanu) 0.-

Pesu ja sukkpüksid 54.-

Juuste värvimine, lõikus ja proovisoeng 80.-

Soeng 40.-

Kosmeetika, bränditooted (ise ka siiamaani ei usu!) 196 eur (jumestuskreem ja -puuder, huulepulk, -pliiats ja -läige, põsepuna, pintslid). Nõuandeteenus kuulus sinna juurde, aga seda võis nimetada pigem hästi korraldatud marketingitrikiks.

Ehted 22.-

Kokku 737.-

Kusjuures seekord sain taas kinnitust oma oletustele, et kui lähed juuksurisse, siis piisab sellest kui juuksuri enda soengule pilgu heidad ja võid üsna täpselt öelda, mis värvi ta sul juuksed värvida soovitab või millise soengu pähe teeb. Mul ju oma juuksurit pole, pole kunagi olnudki, sest isegi kui tekib, on aeg kolima hakata. Niisiis usaldan ma enamasti juuksurite maitset ja soovitusi. Tagantjärele vaadates olen siiski kommentaaridega nõus, et võiksin juuksurit vahetada. Ehh, mõtled küll, et tühja neist kommentaaridest, aga eks omajagu tõtt on sealgi.

Sama juhtus kosmeetikaosakonnas. Kuna jumestajaid Tartus piisavalt ei jätkunud ja kõik ajad olid kinni, tuli mul iseenese tarkusele toetuda ja muidugi varusid täiendada. Vaatasin müüginaiste huuli - kenad roosad olid eranditult kõigil. Rõhutasin, et roosa mulle seekord ei sobi, otsigu ja sobitagu mulle midagi muud. Ja ära tulin loomulikut roosa huulepulk kotis. Ehh, ma ei tea, kuidas nad seda teevad. Meik siiski tuli seekord hästi välja, vähemalt nii arvan ise :)

Lõpuks jääb mul üle kadestada sõjaväelasi, kellele riik riided selga õmbleb. Neid riideid kantakse siis nii kaua kuni vastu peavad. Ei mingit muret, et kust ja kuidas järgmiseks korraks uue vormi saab. Soengust-kosmeetikumidest-maniküürist rääkimata.

Muidu oli kogu päev ja pidu minu meelest igati korda läinud. Seda, et rahvas omaalgatuslikult tantsima, st disko rütmis vihtuma kukkas, võib ehk õhtu parimaks osakski pidada. Presidendi kõne ja kontserdi järel muidugi.

Aga seda, et pärgade panekul oma lapse uhkelt presidendi kõrval seismas avastasime, oli üllatus omaette. Olla parim koht olnud :)

Käisime Haapsalus soojas

Käisime kolledži naisperega Lääne-Eestit avastamas. Külma pärast jättis nii mõnigi tulemata, aga kui Tartus oli -24, siis Haapsalus juba -7 :) Haapsalu tundus talvel hulga mõnusam kui suvel - valge, vaikne ja rahulik, ilusad inimesed, väga maitsev söök ja omapärane interjöör Müüriääre kohvikus ning vahva kohalik inglise keele õpetajast giid.
Loss avati ekstra meie tarbeks.
See on see aken, teate küll :)

Keldrikäikudes konutavad inimkujud on pisut ehmatavad küll. Isegi giid ütles, et tal on jätkuvalt aeg-ajalt hirm.

Jäätee oli just avatud ja see tekitab võõramaalastes alati elevust. Giid oli just seletanud, et bussiga seal sõita ei tohi ja kiirusepiirang on 40 km/t, siis tegelikkus näitas midagi muud. Eks nii see jää pragunema kipuki. Ega seal tegelikult ka jalakäijail viibid ei lubata.

Tšaikovski, muide, pole Haapsalus kunagi käinud.

Tagasiteel põikasime läbi Toril asuvast Eesti sõdurite mäletsuskirikust ja jäädvustasime end külalisteraamatusse. Kes arvab ära, mis keeles sissekanne tehtud on?

Kirik on vägagi muljetavaldav. Meie selja taga on marmorkastikestest sein, kuhu asetatakse ohvitseride tuhaurnid.

Astuge kindlasti läbi kui sinnakanti juhtute!

Siis, kui tuleb vastuvõtukutse

Presidendi vastuvõtu kutsega seoses tekib alati mitmesuguseid emotsioone. Esimene reaktsioon on - kas ikka peab minema, võib-olla saab ära öelda? Kust ma leian jälle kleidi? Siis kingad ja sobivad ehted sinna juurde. Ei tunne ma Tartus ühtki juuksurit, ehk jätaks lihtsalt juuksed sirgena lahti? Kas meigi teen ise või usaldan kedagi teist? Aga keda? Ja mis see kõik lõpuks maksma läheb...

Meil on see nüüd viies kord presidendi vastuvõtule minna. Esimene oli 90. -ndate keskel ja siis, naljakas endalgi, ostsin kleidi Maximarketist. Järgmise kleidi soetasin juba Bastionist. Seejärel disainis ja õmbles mulle kleidi modelleerijast ämm ning siis juba noor ja julge moedisainer Maarja.

90.-ndatel avaldas Õhtuleht peale iga vastuvõttu oma kokkuvõtted kõige ilusamatest ja kõige koledamatest kleitidest. Ja kes see ikka tahtis sinna sinna teise top-i jääda... Mingil ajal tuldi õnneks mõistusele ja seda koledate kleitide esitlust enam ei korraldata. Või siiski? Mina ei tea. Igatahes mulle oli ükskord üllatus platseeruda esimeste stiilseimate hulka (mitte minul, aga Maarjal siiski:)). Kuna ma ise Õhtulehte ei loe, sain teada sellest alles siis, kui sõbrad ja töökaaslased mulle õnne soovima hakkasid.

Ühesõnaga, mõned head aastad oli selle kohustusega rahu majas, aga tänavu tuleb taas see tee jalge alla võtta. Sõbrad ja sugulased meile kaasa ei tunne, lubavad hoopis tähelepanelikumalt telekat jälgida. No kuis sa siis jätad soengu tegemata või kingad sobitamata :)