Läksime Meelisega ühel sombusel õhtupoolikul Tartu vanalinna jalutama ja mõnusat istumiskohta otsima, sellist, kus oleks vaikne intiimne õhkkond, kus saaks omaette klaasikest veini libistada ja miskit maitsvat suupistetki ehk kõrvale võtta. Ega valikut teab kui palju pole, seda enam, et me ei tahtnud minna sinna, kus korduvalt käidud on. Mõningase hulkumise peale jäi ette üks pizza restorani moodi koht, mis tundus täitsa ok. Sättisime end ühte nurka istuma, aga natukese aja pärast avastasin, et lamp, mis laua kohal täpselt meie vahel rippus, oli nii hele, et pimestas silmi. Sain vaevu üle kiusatusest pirn lambist välja keerata :)
Kolisime siis teise, nöörlülitiga seinalambiga lauda, ise rõõmsad kliendile pakutud valikuvõimaluse üle tuli lihtsalt välja lülitada. Minu arust oli restoran liigselt lampidega üle pingutanud, sest pimedast õuest tulnule mõjus tugev valgus kuidagi ehmatavalt ja pani silmi kissitama.
Kuid rõõmu mõnusast hämarusest ei jätkunud kauaks. Vilunud graatsilisusega tõmbas ettekandja lambi uuesti põlema.
'Muidu tuleb ülemus ja hakkab pärima, et kas pirnid on läbi...!' lausus ta konkreetse ja vastuvaidlemist mitte kannatava häälega ja lahkus. Me võtsime ehmatusest selle peale hääletoonigi poole vaiksemaks -- mine tea, mis ülemus ütleb...
Kord nagu haiglas, valgusest rääkimata, aga ma ei usu, et ma sinna enam tagasi läheksin.
Mõned asjad on kummalised meite pool, tõesti.
1 kommentaar:
"Meid ei huvita, meil käivad asjad nii!" on selline kummaline ja visalt hääbuv ettevõtlusmuster.
Tartus on üks pirukaäri, kus on suht kesine valik ja minu lemmiksaiu sealt ei saa. Kord juhuslikult sinna sattudes tegin ostu sooritades juttu, et kas te sortimendi laiendamisele ei ole mõelnud, et valik pole just ülearu suur.
No müüja selle peale tõdes, et meil pole siin ju ruumi rohkema jaoks.
Selgitasin, et vaadake, teil on pirukakorvid ülearu suured, need on ju pooltühjad, tehke natuke väiksemad, lisaks on pool seina kõrgusest kasutamata, siia mahub ju kaks korda rohkem, kui vaja.
Jah, aga me oleme proovinud, eriti ei osteta, ja pealegi on meie preagused kliendid valikuga rahul.
(Praegused kliendid? Oli hommikune aeg, tööle saiade kaasa ostmise aeg, ma ei näinud erilist tungi, olin ainus ostja ning sealt mööda sõites pole ma kunagi täheldanud jäjrekorda)
Võiks ju loota, et ettevõtted, kes on maru andekad leidmaks põhjusi, miks paremini ei saa, lähevad lõpuks hingusele? Aga ei, nad lepivad vireleva keskpärasusega, maksavad töötajatele veel vähem palka, jätavad veel mõned maksud maksmata ning hoiavad end kuidagi veel peal. MASU pole vist siiski küllalt hea teejuhtu olnud.
Postita kommentaar