Peale eelmist balli lubas Meelis, et see jääb viimaseks, kuid... mees kes lubabki... :) Tuli taaskord mõelda, mida panna selga ja jalga ja... oehh... Aga välja mõtlesin - lasin kleidid taaskasutusse, s.t alustasin ringiga otsast. No ei jõua kogu aeg uut kleiti soetada.
Seekordne ball juhtus meie üllatuseks olema peaasjalikult Ameerika-keskne. Tohutust rahvahulgast ei leidnud me ühtegi tuttavat ning külaliste nimekirjast lugesime välja peale meie veel vaid kaks atašeed. Tunne oli nagu oleksime eksinud - kõik teadsid, kuhu minna ja mida teha, meie muidugi mitte. Kõik lobisesid omavahel millestki... ja ega tegelikult meilgi pelgalt teineteise seltsi nautida lastud. Ikka tuli keegi ligi. Näiteks üks vanem mees, kelle leedulasest vanaisa sõja ajal Ameerikasse põgenes ning kes tundis huvi, kuidas me venelastesse suhtume. Või siis üks Sepa-nimeline Ameerika nooremohvitser (tema tundus küll tõeliselt õnnelik eestlasi kohates olevat :)) Ja veel mõni, kes iseäraliku Meelise vormi riietuse peale uudishimutsema kippus.
Pidu ise oli vägevaim, millel siiani osalenud olen, järgides kõiki Ameerika traditsioone: liputseremoonia, hümn, kõned, söögipalvus, 4-käiguline õhtusöök, tants.
Lisaks toimus heategevuslik oksjon. Kuna kohal oli palju ka nooremat põlvkonda, siis pidu peeti nii kuis vähegi jaksu oli... ja ikka algusest peale kohe laulu ja puntratantsuga :)
Lisaks menüüle ja infovoldikutele lubas kiri laual lilled kaasa viia, ilma vaasita siiski :)
Lahkudes leidsime fuajeest kaks kuju, üks neist Reagani, teine Johnsoni oma. Mulle Reagan meeldis ja otsustasin ühe pildi temaga koos teha. Vahepeal tuli meie juurde üks mees ja kuuldes, et oleme Eestist, teatas, et saab aru küll, miks me just Reaganiga pilti teeme. Tema oli ju Nõukogude Liidu lagundaja...:)
Üllatavalt palju teatakse Eestist siiski. Pealegi leidub igas seltskonnas vähemalt üks eestlane.... no või siis keegi, kel esivanemad sealtkandist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar