Ämma-äia viimaseid päikselisi päevi meie pool segas paratamatult mõte tuhapilvest, mis nende kojusõidu ära rikkuda võis. Lendab, ei lenda, lendab...
Sõnumid lennurindelt ajasid segadusse, sest samal ajal kui SAS rahulikult paigal püsis, Ameerika lennukid end tuhapilvest segada ei lasknud. Ja nii nagu ootas SAS, jälgisid ka ämm ja äi, kel piletid 22.aprilliks soetatud olid, toimuvat. Paar päeva enne, 20.aprillil, otsustas SAS lennata, mis tekitas lootuse, kuid 21.aprillil see kustus, sest sel päeval lendu ei olnud. Ka teatati meile, et kui 22. lendu ei toimu ja nad koju ei saa, siis peavad ootama mai lõpuni. Ahsoo... no aitäh abi eest...
Kuid lootus kustub viimasena... ja ennäe, 22.aprillil lend siiski toimus. Washingtoni lennujaamast küll teatati, et pole kindel, kas lennuk Kopenhaagenis ka maandub või hoopis kusagil mujal, siis mis seal ikka, vähemalt jõuab see Euroopa mandrile.
Õnneks vulkaan siiski halastas ja lend kulges plaanipäraselt.
Ämma-äia reisimuljed kokkuvõttes? Väsitav, aga põnev. Äi võttis Ameerika-reisi kokku nõnda: siin saad sa aru kui väike ja vaene sa oled. Ja rumal, provotseerisin ma muiates. Võib ka nii öelda, oli ta minuga nõus.
Aga sellest, kuidas nad koju kibelesid, võib järeldada üht - võõrsil on hea, kuid kodus parem :)
Lehvitame neile! :) Reisi meenutuseks hetk põnevast Luray koopast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar