Lugesin Postimehest Urmas Roosimägi artiklit, kus ta muuhulgas kirjutab väga hästi lahti, mis tähendab elada kaitseväelase elu ja mida selline elu lastele ja abikaasale kaasa toob.
Tuli väga tuttav ette. Hakkasin mõtlema, kui mitu korda oleme meie oma perega pidanud abikaasa töö tõttu elamiskohta vahetama. Alustasime kolimisega Virumaalt Paldiskisse, siis Tartusse, seejärel London, Tallinn, Washington, nüüd ootab meid neljaks aastaks taaskord Tartu, seejärel.... kes teab. Vahepeale mahub kuudepikkusi lahusolekuaegu. Eriti niru tunne on siis, kui pere võõrriiki (või siis ka Eesti teise otsa) saadetakse ja seejärel perepea mujale lähetatakse. Üks mu hea tuttav, samuti kaitseväelase abikaasa, leidis selle kohta tabava võrdluse - oleme nagu dekabristide naised... Õnneks küll Siber meid ähvarda, loodetavasti :)
Igal juhul on Roosmägi artikkel kasulik lugemine neile, keda selline saatus ees ootamas on.
Siit minu tagasihoidlik soov, et ametnikud mõtiskleksid natuke kaitseväelaste ja nende perede üle enne, kui meiesuguseid taaskord 'marjamaale' saatma hakkavad. Loodetavasti ei pea mina ega keegi teine kuulama enam hurjutamist stiilis: abikaasana olete läinud sinna kaugele vabatahtlikult, või et olge rõõmsad, et teil koht alles on. Mis koht? Abikaasa koht?
Kindlasti ei saa meid võrrelda välisministeeriumi karjääridiplomaatide perekondadega, kes naasevad reeglina tagasi Tallinna, kus kooli, töö ja elamispinna küsimused on lihtsamini lahendatavad. Meie alustame iga kord otsast, iga kord erinevas kohas, sageli toetudes vaid iseenda teadmistele ja pealehakkamisele.
Tuli väga tuttav ette. Hakkasin mõtlema, kui mitu korda oleme meie oma perega pidanud abikaasa töö tõttu elamiskohta vahetama. Alustasime kolimisega Virumaalt Paldiskisse, siis Tartusse, seejärel London, Tallinn, Washington, nüüd ootab meid neljaks aastaks taaskord Tartu, seejärel.... kes teab. Vahepeale mahub kuudepikkusi lahusolekuaegu. Eriti niru tunne on siis, kui pere võõrriiki (või siis ka Eesti teise otsa) saadetakse ja seejärel perepea mujale lähetatakse. Üks mu hea tuttav, samuti kaitseväelase abikaasa, leidis selle kohta tabava võrdluse - oleme nagu dekabristide naised... Õnneks küll Siber meid ähvarda, loodetavasti :)
Igal juhul on Roosmägi artikkel kasulik lugemine neile, keda selline saatus ees ootamas on.
Siit minu tagasihoidlik soov, et ametnikud mõtiskleksid natuke kaitseväelaste ja nende perede üle enne, kui meiesuguseid taaskord 'marjamaale' saatma hakkavad. Loodetavasti ei pea mina ega keegi teine kuulama enam hurjutamist stiilis: abikaasana olete läinud sinna kaugele vabatahtlikult, või et olge rõõmsad, et teil koht alles on. Mis koht? Abikaasa koht?
Kindlasti ei saa meid võrrelda välisministeeriumi karjääridiplomaatide perekondadega, kes naasevad reeglina tagasi Tallinna, kus kooli, töö ja elamispinna küsimused on lihtsamini lahendatavad. Meie alustame iga kord otsast, iga kord erinevas kohas, sageli toetudes vaid iseenda teadmistele ja pealehakkamisele.
3 kommentaari:
Sattusin rääkima kunagi ühe rahuvalvajaga, kelle abikaasa teeb sama tööd - kuid mitte, et nad samadele missioonidele satuksid. Suur klapitamine, et puhkust samale ajale tekitada, et kohtuda ning iga kord siis kerge hämmeldus, et abikaasale helistades ei ole vaja arvutada, mis temal kell on, sest 9 või 12 tunnised ajavahed on rutiiniks saamas. Uuh...
Puhkusi pole mõtet eriti planeerida. Või noh, planeerida ju võib aga kunagi ei tea, kas õnnestub või mitte või katkestatakse poole pealt. Kord sõitsime Norrasse, kust abikaasa poole puhkuse pealt koju lennutati. Mina jäin sinna...
Seda ka veel lisaks :) Aga üldiselt muidugi on nii palju tervet mõistust, et sa saad oma missioonis selgeks teha, et "ma näen oma abikaasat kord-kaks aastas heal juhul" ning siis sulle tullakse natukene vastu. Muidugi, teised selle arvelt kannatavad.
Postita kommentaar