4.2.10

Kaks elulooraamatut

Võtsin vahelduseks ilukirjandusele kätte paar elulooraamatut, üks neist kingitud meile autori enda poolt, kellel hiljuti külas käisime; teine õhtusöögile kutsutud Läti kaitseatašeelt. Minul on alati tunne, et huvi raamatu vastu ja side selle sisuga on tugevam kui oled autoriga ise kohtunud.

1. Hellar Grabbi, Vabariigi laps
Tegemist on mälestusteraamatuga Eesti Vabariigis kolmekümnendatest kuni 1944. aasta suure põgenemiseni. Omapära lisab loole see, et maailm rullub lugeja ees lahti läbi lapse silmade ja mõttemaailma, kelleks pole keegi muu kui Hellar ise. Hellari isa Herbert oli Sõjakooli ülem ja president Pätsi vanem käsundusohvitser, kes hiljem Venemaal hukati. Loomulikult ei saanud väikemees kõigist tollastest ohvitseride ja kõrgemate riigitegelaste vahelistest vestlustest aru ja ega laps alati süvenegi, aga nii mõnigi kord said riigi tähtsad onud temalt sirgjoonelisi ja otsekoheseid küsimusi kuulda. Ja lapsele ei tohi ju valetada :)

"Mu poisiea mängumaaks oli Kadriorg koos lossiaiaga, elukohaks toonane ja praegune presidendi kantseleihoone. Suviti olin Orul, Pühajõe ääres, kus kõrgel merekaldal seisis valge muinasjutuloss."

Tean, et Hellar Grabbi, tuline Eesti elu hoidja ja edendaja välismaal, kirjutab praegu uut raamatut, kus ta kirjeldab oma külaskäike okupeeritud kodumaale. Soovime talle jõudu!

2. Nadine Vitols Dixon, A Life's Journey: Vaira Vike Freiberga, President of Latvia
Õnnelik lapsepõlv iseseisvas Lätis, seejärel sõda, põgenemine, elu mitmes erinevas riigis, tagasitee Lätti -- Vaira elu on klassikaline näide paljudest samasugustest saatustest. Raske ja keeruline elutee oli otsekui ettevalmistus sugugi mitte kergemaks presidendi ametiajaks taasiseseisvunud Lätis. Illusioonid ja mälestused eelmisest Läti Vabariigist ning kirglik tahe midagi kodumaa heaks ära teha põrkasid valusalt kokku tegeliku reaalsusega, teistsuguse kodumaaga, ettenägematute tõsiste probleemidega. Freiberga avatud ja ausad väljaütlemised sobivad samahästi ka meie tänapäevasesse ellu.

'The English have a saying that undeniably is worth thinking about: 'people get the government they deserve'. Isn't that a rather horrifying thought? It also says that if we want better people in government, then the entire nation must improve itself.'

Ja lõpuks. Lugedes ja kuulates selliseid elulugusid leian end ikka mõttelt, et meie põlvkond on õnnelik põlvkond. Elame vabas maailmas. On meie valik, kas rajame kodu sünnimaale või tundub kusagi mujal ahvatlevam, ometigi on alati võimalik meil kodumaale tagasi pöörduda.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

hellar grabbi raamatut lugesin ka mina, kahju, et nii lyhikene. minu arust peaks iga eestlane, eriti vana generatsioon, panema oma eluloo kirja, kui mitte raamatuna, siis vahemalt niisama paberile voi arvutisse. olen seda motet siin propageerinud ja isegi ennast pakkunud kirjutajaks, aga enamus inimesi ei vota vedu. kurb ! ja aeg on teinud juba oma too.
marika

Silva Kiili ütles ...

Ma olen ka seda mõelnud ja mõnele ettepanekugi teinud, aga millegipärast alati väga ei tahetagi meenutada, nii valusad on need sündmused ilmselt ka tagantjärele meenutades.

Reede ütles ...

Osad vanad väliseestlased ei taha jah enam lugeda neid sõjapõgenike elulugusid. Et nutt pidi peale tulema. Eks oma elu oli neil samasugune. Üks naine, kes oma 90-aastasele emale (eestlased elavad siin hämmastavalt vanaks!) raamatusoovitust küsis (tegelen töö juures eestikeelsete raamatute müügiga), ütles kohe algatuseks, et võiks midagi rõõmdamat olla, mitte Siberisse saatmisest ega põgenemisest.