5.1.10

Nagu varblane katusel, kes kevadet ootab

Juba kolmandat päeva pole ma suurt tarka korda saatnud kui oma paistes hingamisteid ravinud, kuid tee mis sa teed, paremaks ei lähe. Tegelikult pole ka miski ime, et progressi pole - akna taga puhub endiselt jäine tuul, ja mitte ainult akna taga - läbi ukse- ja aknavahede tubades ikka ka, nii et ribikardinad kiiguvad. Eriti meil siin, katusekorteris, kus enamus seinu tuultele avatud on.

Küttekeha uhab maksimumi peal nii kuis jaksab, aga ega sellest suurt abi pole, on vaid tohutu energia raiskamine, eriti kui mõelda kogu suure Ameerika peale. Meelde tuleb Inglismaa, kus külmal ajal kamina ääres kükitasime, selg kõrbemas ja varbad külmumas ning kannatamatusega kevadet ootasime. Nii ka siin.

Kuid ilmateade ennustab jätkuvat krõbedat-lumetut talveilma ja mõte liigub paratamatult kollasesse sooja majja koduste lumehangede keskel.

Oehh, saaks end kasvõi trennikõlblikuks poputatud, oleks ka juba parem.

Muide, ameeriklastel on uus moto: need to get in shape for airport screening. Milline motivatsioon :)

3 kommentaari:

Siiri ütles ...

Siin Torontos on ka hirmus kulm. Kain ringi topelt riietega ja ega eriti oue ei kipu.
Motivatsiooni moto on kull hea :)

Silja ütles ...

Ja mina ütlen, et mind siin BXLis aitavad jõuluks saadud villased sokid. Ei mingi külm pääse ligi. Tõmba aga sinagi endale sokid jalga:-)

Minu elu minuna ütles ...

Ma siis jagan enda kogemusi lumisest Eestist...mitte millegiga ei saa hangedest läbi, mul siin Väänas on nad juba 2m. Traktor lükkab tee lahti ja mõne aja pärast on taas kõik lumine...Lund muudkui sajab ja sajab ja külma on siin -11C....
Edith