Et elu poleks ilus

Üks mu loomaarstist tuttav tõstis aeg-ajalt oma koduroti üles ümmarguse laelambi otsa, kus too, kuna ta alla hüpata ei julgenud, nukralt konutama pidi. Tuttav põhjendas oma tegu sellega, et muidu arvab veel, et elu on ilus.

See meenus mulle täna jälle. Eks ole, tore linn on see Washington muidu: roheline ja inimsõbralik, aga mingid hädad peavad ikka olema. Kui suvel on selleks moskiitod, siis kevadel taimed. Just, needsamad õitsvad põõsad-puud-lilled. Ilus on küll, aga kuna istutatud olevat peamiselt isastaimi, mis hetkel koik tolmlevad, eriti männid, siis on kogu linn kollast-valget-punast tolmu täis. Egas sellest ju polekski hullu kui kõik see ei ajaks aevastama-köhima ja allergiavastaseid ravimeid otsima. Eriti hullusti mõjub õietolm lastele, millega paraku nõustuma pean. Aga mis sa hing ikka teed. Õnneks hakkab homme vihma sadama. Ja läheb ka natuke jahedamaks, õnneks:). Jah, juba mitu päeva on üle 30-kraadist kuumust kütnud - nädalavahetusel 36 - ja mina olen oma esimese päikesepõletuse kätte saanud.

Ja siis veel see sigade tõbi, mis lõunanaabritelt meie poole kihutab - selle vastu soovitavad ameeriklased 1) pesta käsi; 2) pesta käsi ja 3) pesta käsi.

PS! Käisin õhtul meelega kõiki ettejäävaid taimi katsumas ja uurimas, aga isaseid ei leidnud - kõik tundusid ikka mõlemasoolised olema, ka männid. Ka internetist võib leida infot peamiselt erisooliste marihuaana-, kannabise- ja kanepitaimede kohta:)