Taaskasutus

Ehk lugu sellest, kuidas karpidest vihmametsa linnud said. Vaja läks tühje karpe, kääre, liimi, värve ja lapsi.

Ja lapsevanemaid assistentideks

Ja natuke nõu

Ja siis tuli kirjutada lugu

Ja lõpuks öelda aitäh!

Kirsid ja magnooliad

Noh, ikka selleks, et teid kadedaks teha - meil on kirsid ja magnooliad õites:) Muide, esimest korda nägin ma magnooliat õitsemas siis, kui Inglismaal elasime. Käisin õisi käega katsumas, et nende eheduses veenduda.

Pidu või mitte pidu

'Enjoy your party!' hüüavad naabrid ukselt meid peoriietes lifti sisenemas märgates. Mnjah - Kreeka, Poola, Ungari, Soome - meenuvad viimase kahe nädala saatkondade vastuvõtud. Ei hakka siinkohal loetlema kõiki neid, mis kalendris oma jarge ootavad.

Kujutage ette, et peale kohustuslikku kutsujate uksel kätlemist ja viisakusavaldusi ja võib-olla ka pisut pikemat jutuajamist ning isegi kallistusi, sõltuvalt kultuuri- ja tutvustasemest, sisenete te rahvast täis ruumi ja hakkate - suhtlema. Just. Libistate pilgu üle koosviibijate, surute ennast rahvahulgast läbi, pidevalt viisakalt vabandades, jõuate nendeni, keda te juba tunnete, vestlete pisut, siis suundute järgmiste tuttavateni, vestlete jälle, võib-olla pisut rohkem, siis liigute järgmisteni, kuni kõik tuttavad on ära teretatud (kallistatud). Vahepeal püüate kinni mõne tikuvõileiva kandikult või veinipokaali, soovitatavalt vee või äärmisel juhul valge veiniga, et piinlikke punaseid plekke endale või teistele mitte tekitada. Ja suhtlete edasi. Suhtluse käigus tekib juurde uusi tuttavaid, kelle nime ja riiki üritate kramplikult meelde jätta, et järgmisel korral piinlikkust tundma ei peaks, kuigi see enamasti ikkagi ei õnnestu. Vahepeal kuulate ära kõned. Siis, loomulikult - jätkate suhtlemist. Kuni kaks tundi läbi saab. Seejärel hakkate ennast minekule sättima, s.t otsite üles võõrustajad, tänate neid kutse eest, vahetate mõned olulisemad või vähemolulisemad repliigid. Siis surute ennast võimalikult viisakalt välisukse poole, ikka pidevalt vabandades, otsite rahakotist dollarilise (kui parasjagu pole, vaatate piinlikult maha), sokutate selle karbikesse ja saate vastu mantli (ka siis, kui dollarit pole). Siis lasete abikaasal mantli selga aidata ja astute uksest välja. Ja hingate kergendatult. Tehtud! Peoks on selliseid üritusi küll raske nimetada. Ausalt.

Poliitkunst

See kunst pole just minu maitse ja seepärast ma seda oma blogisse ka ei kleebi, aga lingi võin anda ikka:)
http://www.spiegel.de/fotostrecke/fotostrecke-40648-2.html#backToArticle

Natuke tahaks koju

Pagan, selline koduigatsus on jälle peal, et noh… ei, mina ei tea, miks see tunne on, aga ta on. See on nagu midagi omanditunde sarnast – et tahaks seda, mis kuulub minule ja mida ma olen saanud käega katsuda juba sünnist saati. Justkui see tükike maad ja see riba merd kuuluks minule. Ja need inimesed ka. Ei kuulu ju... vähemalt mitte mulle isiklikult. Aga tunne on selline küll. Isegi nõuka-aeg ei suutnud seda omanditunnet mistahes terariista kasutades välja uuristada, kuigi üritas.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid vastu tulles vanemate soovile, räägin sellest, millega me siin vahepeal tegelenud oleme.

Noh, Mereväe kutsel käisime tükikest Ameerika kultuuri vaatamas – jäähokit: Kanada vs USA. Pildil lauldakse hümni. Kas olete kunagi nii palju miljonäre korraga jääl näinud?:)

Oli küll pigem show kui võistlus: palju reklaami, dialoogi vaatajatega läbi suure kuvari, näitlemist, lapsi jääl, suurtes kogustes popcorni ja coca-colat ja õlut ja vahepeal võistlust ka. Isegi verd, nii, et platsile üks iseäralik kujund tekkis, mis jää alla tekitatud punastele joontele mustrit lisas.

Vahepeal pidid kaamerasse püütud vaatajad igasugu ülesandeid täitma, suudlema näiteks. Mõnel tuli hästi välja...

Mõnel mitte...

Kanada juhtis mängu viimase minutini 2:0, aga ameeriklane pidutses edasi – noh, kaotada peab ka oskama… ja nemad oskavad. Palju on Ameerikas venelastest hokimängijaid, üks kuulsamaid (kallimaid) on Ovechkin.

Viimasel minutil sai ameeriklane ka värava, mille peale üks naine palvetama hakkas, et ta rohkem ei saaks, et siis peab veel kauemaks istuma jääma…

Loomaias käisime ka jälle. No ma ei tea, seal ei teki sellist tunnet, et loomad on vangis, nagu Tallinnas, päris tore on jalutada. Pealegi tasuta. Seal on nüüd värviline aeg - teadagi, miks. Ja tee sa lapsele selgeks, miks just isased ilusad peavad olema...

Veel käisime Austraalia saatkonnas nende sõjaväe 108. aastapäeva tähistamas. Pillimehest oli kahju, kes torti ainult vaadata sai.

Ja lõpuks. Lastel oli rahvusvaheline õhtu koolis, kus nad end rahvariietesse panid, laulsid ja tantsisid. Oli tõesti, nagu mutionu laulus: karvaseid ja sulelisi kokku tulnud:). Meie lapse rahvariided saavad valmis alles suveks, aga sellest polnud hullu - euroopalikus stiilis kodukootud kleidike ajas ka asja ära. Arvake ära, kelle rahvariieteks sõjaväe-laiguline on?...:)

Ma isegi ütleks, et maailm on nii kirju, et väsimus tuleb ainuüksi sellest peale. Vaimustus väsitab. Noh, võib-olla sellest ka koduigatsus:)

Harige mehi!

Ühel pidulikul lõunasöögil käis meile Afganistani naiste elust rääkimas seitsmekümnendatel Ameerikasse elama asunud afgaanlanna. Ma olin just lõpetanud teise Khaled Hosseini raamatu The Thousand Splendid Suns lugemise ja tunne oli nagu oleks see naine selle raamatu kirjutanud, nii tuttav oli kõik. Raamat räägib kaheksakümnendatest, kuid vahet pole - mitte midagi ei ole selles riigis nüüdseks muutnud. Ikka ei saa miljonid lapsed kooli, sest koole lihtsalt pole. Paljud ei tea, mida tähendab sõna ’arst’. Osades regioonides pole endiselt elektrit, televiisorist ei oska nad undki näha. Ikka istuvad naised kodus, sest seal on nende ainuvõimalik koht ja burkasid kannavad nad turvalisuse huvides täiesti vabatahtlikult. Raske töö tõttu näevad nad 38-aastaselt välja nagu 60-aastased. Nende saatus on nende pere otsustada, kusjuures pere ei tähenda mitte ema-isa, vaid kogu suguvõsa. Kui suguvõsa meespool leiab, et tüdrukute harimine on vajalik, siis neil võib vedada ja nad õpetatakse lugema, koraani kohalikus moshees, ja natuke arvutamist ka. Kui midagi juhtub, näiteks saab kellegi abikaasa surma – ja seda juhtub üsna sageli – siis suguvosa otsustab, mis saab naisest. Tavaliselt antakse ta endise abikaasa vennale üle. Igal mehel on keskeltläbi kaks naist, mõnel ka rohkem.
Afgaanlanna sõnum kuulajatele oli, et kui tahta harida naisi, tuleb harida mehi. Afganistan vajab mitte relvi, vaid õpetajaid, arste ja insenere.

Mina kuulasin ja mõte jooksis kokku, ikka samas kohas, kus alati.
Esiteks. Ei saa ju abi anda neile, kes seda ei soovi.

Teiseks. Oletame, et soovivad. Aga kuidas sa neid harid? Kas egotsentrilises ühiskonnas üles kasvanud ameeriklane teab, kuidas harida sügavusuliste religiooni- ja peretraditsioonidega afgaane? Elu on näidanud, et ei tea.
Ja kolmandaks. Meil, Eestis, on haritud naisi rohkem kui mehi, aga kes tegelikult ilma teevad? Siinkohal võiks feministiks hakata ja rusikaid vehkida, aga mis see aitab? Elame meeste maailmas - vaesemas maailmas, kui me tegelikult võiksime elada.

Mõned pildid vastuvõtust leiab siit

http://www.flickr.com/photos/estonian-embassy-washington/sets/72157614507231141/

Meest sõnast

Ehk et vähemalt ühe oma lubadustest on president nüüdseks täitnud. No või peaaegu. Viimati, kui meid lumesadu tabas ja elu seisma jäi, lubas president siinsetele elanikele Chicago karmi talve - no et me ikka teaksime, mis tõeline talv tähendab. Täna öösel sadas üsna kopsakas hulk lund maha ja elu jäi jälle seisma. Koolid suleti. Või õieti ei avatudki:) Tulevaks ööks lubab 17-kraadist külma. Nii et...:)

Pildi tegin täna hommikul oma aknast. Lund tuleb aina juurde.

Aga nädalavahetusel käisime me jälle küla peal:) Kui natuke linnast välja sõita, nii tunnikesejagu, siis võib kõiksugu huvitavaid loomi ja majapidamisi kohata.

Seekord võõrustas meid jällegi üks väliseestlane, kes kasvatab hobuseid ja koeri - no kolm koera on minu jaoks juba üsna palju, et nendega hakkama saada:), hulgast hobustest rääkimata. Peale selle on tal oma maalistuudio, kus ta maalib ja teisi õpetab ning kolm tublit last, kes kõik laupäeviti Eesti koolis käivad ja eesti keelt räägivad, kuigi pole mitte kunagi Eestis käinud. Ise nad ütlevad, et see on lihtsalt üks eksootline keel, millega siinkandis silma paista:) Aga kui nad head lapsed on lubas ema, kes suvel väliseestlaste laulukooriga Tallinna tuleb, nad Eestisse kaasa võtta.
Hoovi peal oli neil vaike surnuaed umbes 30 kodusõja ajal hukkunuga.