Pidu või mitte pidu

'Enjoy your party!' hüüavad naabrid ukselt meid peoriietes lifti sisenemas märgates. Mnjah - Kreeka, Poola, Ungari, Soome - meenuvad viimase kahe nädala saatkondade vastuvõtud. Ei hakka siinkohal loetlema kõiki neid, mis kalendris oma jarge ootavad.

Kujutage ette, et peale kohustuslikku kutsujate uksel kätlemist ja viisakusavaldusi ja võib-olla ka pisut pikemat jutuajamist ning isegi kallistusi, sõltuvalt kultuuri- ja tutvustasemest, sisenete te rahvast täis ruumi ja hakkate - suhtlema. Just. Libistate pilgu üle koosviibijate, surute ennast rahvahulgast läbi, pidevalt viisakalt vabandades, jõuate nendeni, keda te juba tunnete, vestlete pisut, siis suundute järgmiste tuttavateni, vestlete jälle, võib-olla pisut rohkem, siis liigute järgmisteni, kuni kõik tuttavad on ära teretatud (kallistatud). Vahepeal püüate kinni mõne tikuvõileiva kandikult või veinipokaali, soovitatavalt vee või äärmisel juhul valge veiniga, et piinlikke punaseid plekke endale või teistele mitte tekitada. Ja suhtlete edasi. Suhtluse käigus tekib juurde uusi tuttavaid, kelle nime ja riiki üritate kramplikult meelde jätta, et järgmisel korral piinlikkust tundma ei peaks, kuigi see enamasti ikkagi ei õnnestu. Vahepeal kuulate ära kõned. Siis, loomulikult - jätkate suhtlemist. Kuni kaks tundi läbi saab. Seejärel hakkate ennast minekule sättima, s.t otsite üles võõrustajad, tänate neid kutse eest, vahetate mõned olulisemad või vähemolulisemad repliigid. Siis surute ennast võimalikult viisakalt välisukse poole, ikka pidevalt vabandades, otsite rahakotist dollarilise (kui parasjagu pole, vaatate piinlikult maha), sokutate selle karbikesse ja saate vastu mantli (ka siis, kui dollarit pole). Siis lasete abikaasal mantli selga aidata ja astute uksest välja. Ja hingate kergendatult. Tehtud! Peoks on selliseid üritusi küll raske nimetada. Ausalt.