Ühel pidulikul lõunasöögil käis meile Afganistani naiste elust rääkimas seitsmekümnendatel Ameerikasse elama asunud afgaanlanna. Ma olin just lõpetanud teise Khaled Hosseini raamatu The Thousand Splendid Suns lugemise ja tunne oli nagu oleks see naine selle raamatu kirjutanud, nii tuttav oli kõik. Raamat räägib kaheksakümnendatest, kuid vahet pole - mitte midagi ei ole selles riigis nüüdseks muutnud. Ikka ei saa miljonid lapsed kooli, sest koole lihtsalt pole. Paljud ei tea, mida tähendab sõna ’arst’. Osades regioonides pole endiselt elektrit, televiisorist ei oska nad undki näha. Ikka istuvad naised kodus, sest seal on nende ainuvõimalik koht ja burkasid kannavad nad turvalisuse huvides täiesti vabatahtlikult. Raske töö tõttu näevad nad 38-aastaselt välja nagu 60-aastased. Nende saatus on nende pere otsustada, kusjuures pere ei tähenda mitte ema-isa, vaid kogu suguvõsa. Kui suguvõsa meespool leiab, et tüdrukute harimine on vajalik, siis neil võib vedada ja nad õpetatakse lugema, koraani kohalikus moshees, ja natuke arvutamist ka. Kui midagi juhtub, näiteks saab kellegi abikaasa surma – ja seda juhtub üsna sageli – siis suguvosa otsustab, mis saab naisest. Tavaliselt antakse ta endise abikaasa vennale üle. Igal mehel on keskeltläbi kaks naist, mõnel ka rohkem.Afgaanlanna sõnum kuulajatele oli, et kui tahta harida naisi, tuleb harida mehi. Afganistan vajab mitte relvi, vaid õpetajaid, arste ja insenere.
Mina kuulasin ja mõte jooksis kokku, ikka samas kohas, kus alati.
Esiteks. Ei saa ju abi anda neile, kes seda ei soovi.
Teiseks. Oletame, et soovivad. Aga kuidas sa neid harid? Kas egotsentrilises ühiskonnas üles kasvanud ameeriklane teab, kuidas harida sügavusuliste religiooni- ja peretraditsioonidega afgaane? Elu on näidanud, et ei tea.
Ja kolmandaks. Meil, Eestis, on haritud naisi rohkem kui mehi, aga kes tegelikult ilma teevad? Siinkohal võiks feministiks hakata ja rusikaid vehkida, aga mis see aitab? Elame meeste maailmas - vaesemas maailmas, kui me tegelikult võiksime elada.
Ja kolmandaks. Meil, Eestis, on haritud naisi rohkem kui mehi, aga kes tegelikult ilma teevad? Siinkohal võiks feministiks hakata ja rusikaid vehkida, aga mis see aitab? Elame meeste maailmas - vaesemas maailmas, kui me tegelikult võiksime elada.
4 kommentaari:
Mote siin. Meie laane maailma inimesed uritame haridust jagada alati omast vaatekohast. Puuame maailma omasuguseks muuta. Arusaamata, et maailm on rikkam ja varvilisem, erinevate kultuuridega. Haridustki peaks jagama vastavale kultuurile ja paigale omaselt.
Olen näinud ühte reklaami, mis mulle väga meeldib (kahjuks ei suutnud internetist leida), mis rõhutab seda, milline jõud on naiste taga - kui palju meid tegelikult on.
Vahel mõtlen, kuidas naised ise peaksid vaikselt oma pead tõstma ning seestpoolt meestemaailma all jalgealust õõnestama hakkama. Ei olegi vaja suuri revolutsioone korraldada, vaid piisab sellestki, kui oma poegadele õpetada respekti naiste vastu ning tütardele uhkust naiseks olemise üle. Muidugi on mul kerge siit oma tugitoolist nõuandeid jagada, kuid minu meelest peab muutus tulema sisemiselt, keegi teine ei saa sunniviisiliselt midagi peale suruda.
Teisalt kujutan ette, kui oluline on allasurutud naistel kokku puutuda nendega, kes suudavad sisse süstida julgust ja enesekindlust, et siis edasi tegutseda. Sest allaandmine võib liiga kergelt allasurutut haarata.
hasti oeldud killuke. Kusagil on oeldud, et 50% maailmast on sunnitanud teise poole (inglise keeles kolab veidi paremini)- seega maailm on meie (naiste) kaes. Ja haridus ja haritus algabki tegelikult ju kodust, ema pollepaeladest.
Jah, see tegelikult ju näitabki riigi arengutaset. Siin, Ameerikas, näen ma naisi igal elualal, siin ei tehta vahet sool või nahavärvil. Ometigi on neil endiselt raske näiteks presidendiks saada:) Aga ka see muutub ajapikku, arvata võib. Hoopis teine lugu on riigiga, kus inimesed elavad sõna otses mõttes pimeduses.
Eesti on kusagil vahepeal:)
Postita kommentaar