Kas erinevad maailmad?

„On lõppenud väljend kodu- ja väliseestlased,“ ütles Kotkajärve metsaülikoolis Kanada Eesti Kapitali Sihtasutuse juhataja. Ka Lennart Meri omal ajal välismaal reisides leidis, et ta pole kusagil näinud väliseestlasi, ta on näinud eestlasi välismaal. Tõepoolest, mõtlesin minagi tookord Kotkajärvel – ka mina tundsin ennast justkui oleksin olnud Eestis, eestlaste hulgas, mitte meretaguses Kanadas.

Kunagi, kui sõda eestlased mööda ilma laiali pillutas, oli selge: see, kes jäi kodumaale oli kodueestlane, ja see, kes oma elu välismaal otsast pidi alustama, oli väliseestlane. Need kaks maailma erinesid üksteisest nagu öö ja päev ning vahesein nende vahel oli kindel nagu Berliini müür. Ühel pool müüri kogunesid eestlased selleks, et sinimustvalget lippu lehvitades Eestile vabadust nõuda, elanikud teisel pool müüri aga püüdsid „naabrivalve“ kartuses vähem suud pruukida, et peale suurt raputamist oma eluga edasi minna. Sinimustvalged lipud kaevati sügavale mulla alla paremaid aegu ootama. Kahte maailma eraldav müür oli piisavalt kõrge selleks, et vend ei saanud vennaga ega poeg emaga sidet pidada.

Algus oli mõlemal pool raske. Ühel pool müüri tuli taluda põgeniku staatuse perioodi ja alustada uuesti oma kodu loomisega, seekord võõral maal; teisel pool tuli üle elada küüditamised, mahalaskmised, vaimne ja füüsiline vägivald. Ühel pool müüri toimusid vabas demokraatlikus maailmas eestlaste kokkutulekud, skaudi- ja gaidilaagrid, jaanipäevad, jõulud – ikka vanadele heade Eesti traditsioonide kohaselt – seal meenutati minevikku, räägiti lugusid iseseisvast Eestist, lauldi, tantsiti, nuteti, lohutati üksteist… Elu teisel pool müüri kulges aga hoopis teistsuguses maailmas: tähelapsed, pioneerid, kommunistlikud noored, aktiivilaagrid, sõpruskohtumised…. Terve põlvkond kasvas üles tähelapse-pioneeri ühiskonnas – põlvkond, kelle jaoks maailm lõppes Nõukogude Liidu piiril. Sealt edasi algas tee roiskuvasse kapitalismi, nagu koolis õpetati, kuhu nõukogude inimesel asja polnud.

50 aastat hiljem müür langes. Inimesed seisid nii ühel kui teisel pool müüri ühtäkki valikute ees: jääda või minna? Maailm oli muutunud. Leidus eestlasi, kes, sündinud küll välismaal, kuid, marurahvuslusest ajendatuna, leidsid oma missiooni just vaba Eesti ülesehitamises. Osa neist on pöördunud oma sünnimaale tagasi, osa on Eestisse jäänudki. Olen kohanud väliseestlasi, kes praegust Eestit ei pea selleks, mis ta oli enne, kandes oma mõtetes pildikesi iseseisva Eesti esimesest perioodist ning elades edasi just selles maailmas – keegi ei saa neile seda keelata. Tean eestlasi, kellel on kodu nii siin- kui sealpool maakera ning nad peavad kodumaaks mõlemat paika. Tean ka neid, kes konkreetset kodumaad enda jaoks ei määratlegi. Valikute tegemine ja enesemääratlemine on igaühe õigus.

„Meil polnud enam põhjust kokku tulla – Eesti sai ju vabaks,“ ütles üks väliseestlane selle suve Kotkajärve metsaülikooli kokkutulekul. Ja siiski. Eestlaseks olemine oli saanud välismaal elavatele eestlastele omamoodi eluviisiks ja eestluse hoidmine eesmärgiks omaette: laulukoorid, tantsurühmad, spordimeeskonnad, keelegrupid, skautlik tegevus, suvepäevad jne jne. Nii näiteks loodi hiljuti Kanadas eestlaste hokimeeskond. Lätlased kujundasid hokivõistlusteks karika, mille eestlased on siiani alati endale võitnud. Kokkutulekutele kutsutakse külalisi kodu-Eestist, laulukooridega võetakse osa Eestis peetavatest laulupidudest.

Internet muudab maailma väikeseks. Facebook on koht, kus võib kohata näiteks sellist dialoogi.
„Tahaksin tulla tagasi Eesti ühiskonda. Mu vanemad ei õpetanud mulle eesti keelt. Kas keegi teab, kuidas oleks see võimalik?“
„Mina olen ka eestlane. Kus sa elad?“
„Elan Torontos.“
„Mina elan ka Torontos.“
Nii küsibki eestlane Kanadas – kus on kõik need, kes on tulnud Kanadasse; ei tahaks, et nad siia Põhja-Ameerika suppi ära kaovad… Kus on Küllikesed ja Ülod, kellest vahepeal Cathy’d ja John’id said? Kus on nende lapsed ja lapselapsed?

Istusin ja mõtlesin. Elades Eestis ei mõtle me sellele, et oleme eestlased, see on nii loomulik; elades kaugemal, tiksub see mõte peas sagedamini. Mis on meis ühist, mis erinevat, ja kuhu me liigume? Kas maa täitub meie või kellegi teiste lastega? Ja kes see eestlane üldse on – tõupuhtusega me kiidelda justkui ei saa :)

Ja lõpuks. Kas võib juhtuda, et avastan ennastki ühel päeval kuidagi teistmoodi mõtlevat? No näiteks sarnaselt sellele, nagu kirjeldas Kanada Eesti Kapitali Sihtasutuse juhataja oma külaskäiku Tallinnas elava tuttava juurde. „Elame vabal maal, kus iga paha asi on kellegi teise süü,“ lausus ta ja jutustas sellest, kuidas ta oma tuttavaga Tallinna tänaval jalutades ja suurt auku jalge ees nähes imestades pärinud, et kuidas saab nii olla – kes vastutab kui ta auku kukub ja luud murrab? Tuttav mõtles natuke ja vastas siis, et ärgu ta astugu auku. Ahsoo, niisiis – kogu vastutus laskus auku astujale endale, mitte kellelegi teisele. Võib-olla on selline mõttemaailm samuti kellegi „süü“?...:)

Erinevad maailmad

Nimedest nii ja teisiti

Nimi on inimesele väga tähtis. Nimepanek on keeruline ja vastutusrikas ülesanne – vastutusrikkam kui me esialgu ehk arvata oskaksime. Kui küsida oma vanematelt, et kuidas nad ühe või teise nime kasuks otsustasid, siis saame teada, et enamasti ikka mingitel isiklikel kaalutlustel, perekonna traditsioonidest lähtuvalt või konkreetsetest eeskujudest ajendatuna. Minu nimi, Silva, on näiteks ajendatud Rootsi printsessi nimest. Minu laste nimed – Annika ja Astrid – noh, need on minu abikaasa pandud, kes siiani Astrid Lindgreni jutte loeb.

Aga kui nüüd samm edasi minna ja mõelda selle peale, et meie poolt nimed saanud lapsed mööda ilma ringi reisivad – õpivad, töötavad, kodud loovad – , milliseid üllatusi, ja mitte just alati just kõige meeldivamaid, võivad põhjustada nende nimed.

Kui endast rääkida, siis minu nime on ameeriklastel raske hääldada, ikka peab spellima täht-tähe haaval. Kui ma ütlen ees- ja perekonnanime koos, siis arvatakse sageli, et mu perekonnanimi on eesnimi ja vastupidi. Aga õnneks on Ameerikas keeruliste nimedega harjutud, ikka küsitakse täht-tähelt, sest siia on kokku tulnud inimesi kõikvõimalikest keelegruppidest. Mäletan, ükskord otsustasin, et olgu, hakkan lihtsuse mõttes Silviaks, see on levinum ja arusaadavam nimi, aga kui end ükskord nõnda tutvustasin, siin arvas mu vestluskaaslane mu nime väga igavaks olema, et ta olla oodanud midagi eksootilisemat… Nii ei tahtnud ma igav inimene enam olla.

Teine laps sündis Inglismaal ja seetõttu kontrollisin nime hoolikalt. Lõin interneti sõnaraamatutesse sisse sõna astrid – mitmes keeles – ja leidsin, et mingeid üllatusi seoses selle sõnaga ei peaks ette tulema. Aga võta näpust. Mõned kipuvad nime algust hääldama nii nagu sõna ash ehk tuhk, millest läheb edasi sõna ashtray ehk tuhatoos. Nii ma siis ikka räägin lapsele, et hääldada tuleb õigesti, nii nagu eesti keeles hääldatakse – ja teisi parandada kui hääldus vale on. Teisi parandada talle meeldib:)

Sageli küsitakse ka nime tähendust, sest osadel rahvastel on see loomulik, et nimi midagi tähendab. Hmm, minu nimi tähendab ladina keeles metsa ja ungari keeles ploomi. Aga selle peale mu vanemad kindlasti ei mõelnud.

Kui küsisin oma vanema lapse, Annika, käest, mis tal seoses oma nimega ette on tulnud, vastas ta, et ei miskit erilist. Kord oli Roomas üks turvamees küsinud nime ja korranud järgi, et õlle nimi ju – Heineken?...:)

Mu abikaasa on samuti oma nime puhul hädas sellega, et keegi aru ei saa ja nii on ta läinud lihtsama vastupanu teed, öeldes, et kutsutagu teda lihtsalt Mel’iks.

Noorema lapse, Astridi puhul võin uhkelt öelda, et tegemist on lille nimega:)

_

_

MIS PEITUB NIMES
EHK
WHAT’S IN A NAME?

Urve Karuks

Lapsele nimepanemisel peaksid vanemad väga ettevaatlikud olema ja hoolega valima, et laps hiljem nime tõttu mingit kompleksi ei saaks ja teiste laste naerualuseks ei satuks. Eesti vanemad panid kodumaal elades lastele nimeks säärased kenad ausad nimed nagu Ants, Henn ja Mare. Mis saab aga siis, kui perekond emigreerub, eriti säärasele inglise keelt rääkivale maale nagu Kanada. Inglastel on teadagi kanged keelemusklid, mis ei paindu eriti võõrkeelseid nimesid ja sõnu õigesti hääldama vaid väänavad nad äratundmatuseni ara. Ja kuidas saab koolis hakkama poiss, kel on nimeks sipelgad või kana. Ehk jälle tütarlaps nimega Mare, mis ju inglise keeles tähendab emahobust ehk mära. Heal korral võiks ta ju muuta oma nime Maryks, mis siinmaal on kombekas naisenimi ja leidub sadu tuhandeid naisi nimega Mary. Lapsed on ju teadagi õelad olevused ja kui neile ette juhtub poiss nimega kana või sipelgad, võib ette kujutada et narrimisel ja kiusamisel ei tulegi lõppu. Eriti algkoolis.

Kui ema mind ootas, soovis ta salaja tütart. Isa, kes vist esimese lapsena poega tahtis, ütles pärast minu sündi emale: “ Kuidas saigi poiss tulla, kui sa kogu aeg mõtlesid et tüdruk ja tüdruk. Tüdruku nimigi oli sul valmis.” Ema oli lugenud romaani “Ümera Joel” ja selles olnud uks uhke ja pisut upsaka tegumoega naistegelane, nimega Urve. Urve ma nimeks saingi. Eestis ja Euroopas elades oli Urve päris normaalne nimi ja hääldati ka õigesti. Ja õnneks minu karakteris upsakust ja valeuhkust ei leidu kübetki.

Aga kui ma Kanadasse saabusin ja Torontos Jarvis Collegiate Institute’i läksin keskkooli sisse registreerima, küsiti muidugi kõigepealt nime. Ütlesin, et Urve Aasoja. Ah nii, et Örva Ei-soh-dza. Kuidas Örva lühendatuna kolaks? Laususin ehmunult, et neljatähelist nime ei oska kuidagi lühendada. Vast ehk Ur, aga see kolaks kuidagi koera urina moodi. “Kas me ei võiks sind Olgaks kutsuda?” “Mitte ühelgi juhul!” Pidasin Olgat vene nimeks ja mul oli tugev allergia kõigi vene- ja slaavi-hõnguliste asjade vastu. Niisiis saigi minust Örva Ei-soh-dza. Minu võõrapärasest nimest oli siiski hiljem kasu ka. Nimelt, koolis käisid vahel praktiseerimise mõttes tudeng-õpetajad. Kui nad siis klassi nimekirja vaatasid ja örr-örr tegid, vaatasin ma maha või nende pilgust hoopis mööda ja nad lõid käega ja küsisid hoopis kedagi ilusa inglise-pärase nimega isikut nagu näiteks Mary Jones.

Ka minu kaalu ja pikkuse mõõduga ei oldud põrmugi rahul. Kui pikkust küsiti, ütlesin et 163.75 sentimeetrit ja kaaluks 52 kilogrammi. “Ei, ei, mis sa nüüd nende sentimeetrite ja kilogrammidega õiendad. Ütle parem jalgades ja naeltes.” Pingsa ümberarvutamise tulemusena sain teada, et olin 5’5 ½” pikk ja kaalusin 116.6 naela. Kilogrammidest said naelad ja untsid, meetritest jardid, jalad ja tollid. Aja möödudes harjusin nende mõõtudega niivõrd ära, et kui lõpuks meetrisüsteem Kanadasse jõudis, pidin miilid 1.6-ga korrutama, et kilomeetreid saada, naelad 2.2-ga et kilogramme leida, jne. Ja imelikul kombel tundsid mu ajurakud täpselt ära kui kaua võtab 60 miili sõita, aga kilomeetrite tunnet pole mul siiamaani tekkinud. Mõtlen ikka miilides ja naeltes.

Kui hiljem Ergo Karuksiga abiellusin, sai minust Urve Karuks, teiste sõnadega Örva ehk Irva Karuuks (rõhk teisel silbil). Vahel väänati nimi isegi Krauksiks. Krakovski vastu ma protesteerisin, sest ei tahtnud kuidagi poola vorst olla. Ema ütles: tegi minu lapse karuks.

Hoopis hullem lugu oli vend Üloga. Kui ema teda ootas, mõtles ta et juhul kui poiss sünnib, panna talle nimeks Rein. Rein on ühesilbiline nimi ja porisev rrr ka juures. Juhul kui laps ulakas on, käratad kõvasti – Rein! – küll siis poiss tähele paneb ja kõrvu liigutab. Isa aga, kui poeglaps toepoolest sündinud oli, tõttas perekonna-seisu ametisse ja registreeris ta Üloks. Ema oli pisut pettunud; Ülot ei saa kuidagi karedalt põrutada, nimi on leebe ja peaaegu vaata et paitab. Ülost kasvas aga hea ja mõistlik poiss ja käratamist ei olnud vajagi. Kanadas sai temast aga Yulo Ei-soh-dza. Kui ta noor arstihakatus oli, kutsuti haiglas valjuhääldaja kaudu Yulo Ei-soh-dza’d, mis kolas nagu mingi India maharadža. Sellega Ülo ei leppinud ja võttis ametlikult nimeks Ambus. Meie perekonnanimi oligi enne suurt nimede eestistamist olnud Ambos, mis saksa keeles tahendab alasit. Ülo muutis o u-ks, niisiis tegusõna kolmanda isiku lihtmineviku vormis, nimisõnast ambur (vibukütt). Yulo Ambus on teda siiamaani rahuldavalt teeninud.

Kui mulle poeg sündis, panime talle nimeks Alar. Alaric oli teutooni vapra vaepealiku nimi, kes roomlaste vastu lahinguid pidas. Ei mõelnudki sellele, et Alar ladina keeles tahendab – tiivuline. Artisti ega poeeti temast küll ei saanud, nii et tiibadest ei olnud kasu midagi. Aga koolis ja kanadalaste hulgas kutsuti teda Al’iks, mis on lühend paljude A-ga algavate meeste nimedele; n.n. Albert, Alfred, Alfonso, jne.

Kui ma teise raseduse ajal tütart soovisin, mõtlesin talle nimeks panna Iiris. Kui tütar sundinud, kirjutasin registreerimiskaardile Iiris. Järele mõeldes tõmbasin Iirise maha ja kirjutasin asemele Linda, sest mis siis kui tüdruk on väga temperamentne ja vihastub kergesti. Siis teistel hea narrida, et – She’s got her irish up; s.t. näe, iiri temperament loob välja. Lootsin, et Linda ilusaks neiuks kasvab, sest Linda tähendab ju hispaania keeles ilus.

Et oma nime tahendust teada saada, pidin 1988. aastal Indiasse reisima. Sõitsime autoga New Delhi’st Agra linna poole, sest minu unistuseks oli lapsest peale olnud Taaz Mahali oma ihusilmaga naha. Meie teejuhtideks oli väga sümpaatne hindudest abielupaar, kellega Ergol ärisuhted olid. Järsku küsis proua (nime olen unustanud), kas sa ka tead mis su nimi, Urve, tahendab? Ütlesin, et ei tea, et tal erilist tahendust oleks. Ise arvasin, et on mingi vana eesti nimi, mis läheb muinasaega tagasi. “Urve tahendab sanskriti keeles tõusev paike ja Urveshi on paikesejumalanna,” lausus proua. Olin meeldivalt üllatunud ja kui oleks varem teadnud oma nime uhket tähendust, oleksin kindlasti rohkem naeratanud ja kaasinimeste vastu veel sõbralikum ja paikesepaistelisem olnud.

Elame ühel planeedil

Ühes oma eelmistest blogidest kirjutasin ma ameeriklaste kadestusväärsest kodumaa-armastusest. Austust, armastust ja valmidust kodumaa eest välja astuda toonitatakse igal võimalikul juhul. Lippude vardassetõmbamiseks pole vaja lipuseadust – pigem kiputakse siin sellega pisut liialdama, sest tahetakse ikka kõrgemale ja suuremat, Valgest Majast üle kõrguvat. Nad armastavad oma kodumaad. Ja see pole näiline. Armastada ei saa vägisi.

Ameeriklane teab, et ta elab maailma võimsaimas riigis – riigis, millest võib sõltuda teiste riikide saatus. Ta teab väga hästi, et omab võtmepositsiooni maailma majandusliku ja poliitilise seisu kujundamisel. Tema kodanikud ei vaidlusta sõjaväe ning sõjaväes teenimise vajadust ja olulisust riigi püsimajäämisel. Teenimist sõjaväes peetakse au ja kohusetunde küsimuseks – truudusemärgiks kodumaale. Aktsepteeritakse, et vabadus nõuab teinekord ohvreid.

Ükski lapsevanem ei saada oma lapsi Iraaki või Afganistani hea meelega, kuid ta annab endale selgesti aru, et see on vajalik, möödapääsmatu tegevus selleks, et tagada võimalikult turvaline olukord nii Ameerikas kui kogu maailmas, mille osa Ameerika on. See, kas, kuhu ja kui palju sõdureid saata, see on kõrgete riigitegelaste otsustada. Otsuste tagamaid ja põhjusi tavakodanik sageli ei teagi – ja polegi vaja, sest üldjuhul ta usaldab oma valitsust ja usub selle otsustesse. Jah, loomulikult arutletakse ja vaieldakse selle üle, kas ja kui palju peaks ameeriklased meretagustesse riikidesse oma vägesid saatma, aga seda mitte sellest aspektist, et probleeme, millega võõrriikides tegeleda, ei oleks. Pigem on see sellest aspektist lähtudes, et eurooplased ise peaks rohkem panustama ja oma mandril julgeoleku eest hoolitsema. Aga kes saab selles osas eurooplasi süüdistada – on ju tore kui ebamugava naabriga ei pea tegelema ise, sest seda teeb keegi kolmas. Keegi kolmas toob selle nimel ohvreid ja püstitab neile mälestusmärke.

Eesti on väike, rahvaarv on umbes sama suur kui mõnes keskmise suurusega Ameerika linnas, aga ta on siiski iseseisev riik Euroopas. Ka tema peab ise oma otsuseid langetama. Ei saa mõelda, et olemegi väikesed ja seega võimetud ning on paratamatu, et meie eest otsustab keegi suurem kusagil kaugemal. Ja et see, mis toimub meist kaugel, meid ei puuduta ning et meie panustamine ühistesse operatsioonidesse on mõttetu raiskamine. Me elame samuti sellelsamal planeedil. See, mis toimub Pakistanis või Hiinas, mõjutab samamoodi ka meid, kas nüüd või tulevikus, tahame me seda või mitte. Seega ei saa me ükskõikselt suhtuda sellesse, mis mujal toimub, vähemalt niikaua, kui tahame käituda iseseisva riigina. Meie otsused kannavad samamoodi poliitilist sõnumit - meie soovi osaleda või mitte osaleda ühiste väärtuste kaitsel. Jah-otsuste korral oleme julgeoleku tagaja, mitte pelgalt tarbija rollis. See aga annab meile moraalse õiguse nõuda julgeolekugarantiisid ja sõjalist abi ajal, mil seda vajame. Sõdadeta maailma võib leida vaid muinasjutust. Kahjuks.

Ärge küsige minu käest kellele lüüakse hingekella...

Kuidas meil vahepeal läinud on

Kui ühe sõnaga öelda, siis sügiseselt. Ilmad on siin endiselt ehmatavalt muutlikud. No näiteks tänagi. Ilm tundus ilus, poolpilves küll, aga temperatuurimõõdik näitas 22 soojakraadi. Jõudsime just-just oma sügisese jalutusringiga metsas ühele poole – nii soe oli, et lausa palav hakkas - , kui mustad rünkpilved ei-tea-kust kohale tormasid, tuule ja paksu vihma endaga kaasa tõid ning temperatuur momentaalselt 16-ni langes. Prognoos lubab järgmisteks päevadeks jahedust ning öödeks jälle miinuseid. Ja nii pidavatki siin olema, et jõuluõhtu on ette ennustamatu – sa võid aias suvekleidis liha grillida või hoopis kelguga (kui see juhtub käepärast olema) tagahoovis liugu lasta. Kumb variant sel aastal kõne alla tuleb, teab kõigevägevam.
Üks poeomanik iseloomustas praegust ilma lausega „Makes people sick“. Nojah, nii meie pereski. Kusjuures kõige hädalisem olen olnud millegipärast mina ise – pea terve nädal olen vaevelnud esialgu nohu, seejärel köha käes. Aga lohutuseks on see, et kõik siin ilmas möödub.

Lapsel on koolis läinud hästi, vähemalt pole siiani vastupidiseid signaale tulnud, tänu taevale. Keel on nüüdseks enam-vähem olemas, nii et sellega ei tundu enam probleeme olevat. Hmm, pigem peaks ütlema nii, et ta tahab kodus ka meiega inglise keeles rääkida ning eesti keele hulka tulevad ingliskeelsed sõnad. Nii et kui suvel Eestisse tuleme, käib ta ringi nagu elav inglise-eesti sõnaraamat, tõenäoliselt:)

Suurem laps tundub ka seal Greensboros paksult oma eluga rahul olema. Annab endast aeg-ajalt märku, enamasti siis, kui raha jälle vaja on, ehk siis üsna sageli. Jah, see tudengivahetuse programm on n.ö tasuta küll - esialgu jäi mulje, nagu tuleks maksta vaid reisikulu - , aga tegelikult... Nüüdseks on ta siin olnud pea kolm kuud ja kulud, millega ei osanud arvestada on näiteks tervisekindlustus (12000 kr), õppematerjalid (mõnituhat), kooliekskursioonid erinevatesse linnadesse koos majutusega (u 2000 kr üks reis - neid on tänaseks olnud juba üsna mitu) ning söök-riided ka loomulikult. Kuigi jah, süüa saab koolisööklas tasuta. Samuti ei pea maksma ühikatoa eest renti. Mobiiltelefoni soetamisest (4000 kr) ja kuukõnede maksetest (600 kr) ei pääse samuti.

Nädala pärast on koolivaheaeg ja kui kõik terved oleme, siis teeme jälle väikese tuuri New Yorki, Ottawasse ja Torontosse.

Ja veel. Küll see maailm on väike, tuleb aeg-ajalt ikka jälle tõdeda. No näiteks täna. Sisenesime just ostukeskusesse, et lapsele saapaid otsida (mis, muide, endiselt on tõeline peavalu, sest nendega kauplejate arv on siin peaaegu olematu) kui mu pilk jäi peatuma ühel pikka kasvu naisel pikas karusnahkse ääristusega mantlis. Kuigi mantel oli see, mis mu pilku köitis, siis suur oli mu imestus, kui mantli omanikus Urve Palo ära tundsin.
See aga tuletas mulle omakorda meelde, et kui me kolm nädalat tagasi kogu perega kohalikus toidupoes sisseoste tegime ja tuttavaid nägusid nägime, siis tükk aega ühe koha peal tammudes vaielnud olime, et on-ei ole-on-ei ole, minu hing rahu ei andnud. Marssisin ligi, pärisin otsekoheselt nagu väliseestlane kunagi: "Nii et siis päris Eestist kohe?" Ja kuigi ma sain vastuseks eestlaslikult pragmaatilise "Tere", ei miskit enamat, olin ometi omamoodi "häppi", et mu kahtlustused osutusid õigeks: meie kohalikus toidupoes tegi oma sisseoste Meelis Atonen:)

Hee, no nii, ei saa te eestlastest rahu kusagil, lugupeetud riigitegelased...:)

Minu pere lugu...

…võib olla ükskõik millise teise perekonna lugu.

Mina igatahes sain oma perelugu uurides täieliku ülevaate – meeldetuletuse – Eesti ajaloost.

On sümboolne, et nii kaugele kui ajaloo ürikutest leida võis, elasid mu esivanemad Kunda kandis. Kunda Lammasmägi on üks vanimaid inimese asupaiku Eestis ja selle kultuur on väidetavalt pannud aluse kogu Baltimaade ja Loode-Venemaa kultuurile. Hiljem liikusid minu esivanemad rohkem mandri sisemusse, aga jäid siiski Virumaa piirkonda.

Tüüpilised, kuid siiski huvitavad tendentsid ilmnevad. Näiteks 18. sajandil kippus ühel eesti mehel olema üksteise järel mitu naist, nii kaks-kolm ikka, kellega ühtekokku oli palju lapsi, nii seitse-kaheksa vähemalt. Kõikide kohta andmeid tuvastada on tõenäoliselt tulutu ettevõtmine, kahju küll.

19. sajandi lõpus ja 20. alguses lahkus üle 100 000 eestlase tasuta maa otsinguil kaugematesse riikidesse. Nii lahkusid minu esivanematest vähemalt kaks meest, kaks Augustit, Krimmi viinamarjaistandust rajama. Huvitav oleks teada, kuidas nende peredel läinud on, kas pole?

Oma lõivu võttis nii Esimene Maailmasõda kui Vabadussõda. Vabadussõja aegadest oma lapsepõlvemälestustes kirjutab minu vanaema, Emilie-Maria. On äärmiselt põnev lugeda neid lugusid, kujutades elavalt ette, kuidas ta neid omal ajal kirjutada võis.

Tõelise laastamistöö tegi muidugi Teine Maailmasõda.

• Minu vanaisa, Anton, kes sõdis saksa poolel, Piirikaitses, viidi sõja lõpus Venemaale, kus ta vangilaagris suri.
• Tema vend, August, mõisteti 25+5 aastaks vangi selle eest, et ta kuulus Eesti Omakaitse üksusesse. Stalini surma järel pääses koju tagasi.
• Minu vanaema isa Aleksander koos tütre ja 2-aastase tütretütrega küüditati Siberisse, kust neil, tõsi küll, mõne aja pärast õnnestus Eestisse tagasi tulla.
• Minu vanaisa onupoeg, August, sõdis esialgu vene, seejärel saksa poolel, Eesti Leegionis, kuid temal, erinevalt minu vanaisast, õnnestus okupeeritud riigist põgeneda. Ta rajas oma uue kodu Chicagosse.
• Minu vanaema vend, Johannes, lasti Kiviõlis tuhamäe all metsavendluse eest venelaste poolt maha ja minu vanaema kutsuti oma venna laipa tuvastama.

Mõtlemapanev on see meie ajalugu küll, kas pole? Aga ma pole oma uurimist veel lõpetanud.

Nimedest
See, et nimed kipuvad korduma, on kinnituseks traditsioonile, kus vennad oma lastele sarnaseid, eelmistest põlvkondadest pärit nimesid panid. Mina võiks meie pere lugu nimetada looks Augustitest.

Sugudest
On absoluutselt õige, et enne ja peale suuri sõdu sünnivad enamasti poisid. Minu vanavanaisal, Jaanil, oli neli venda ja üks õde; vanaisal, Antonil, oli kaks venda ja üks õde; minu isal, Mardil, on kaks venda ja üks õde.

Palju õnne, Ameerika!

Eile oli huvitav päev. Kool muudeti valimisjaoskonnaks ja lapsel oli vaba päev. Olgugi, et vihma sadas, seisid tänavatel inimesed ühe või teise kandidaadi nimega plakatitel, seda siis viimase hetke otsustajate mõjutamiseks. Valimisjaoskondade uste taga looklesid tundidepikkused järjekorrad. Meedia kajastas pidevalt toimuvat. Öösel, siis kui hääled olid kokku loetud ja president selgunud, käis pidu meie tänaval – ja kogu Ameerikas muidugi – hommikuni.

Rebimine oli tõesti tihe ja meenutas mulle kangesti meie enda presidendi valimisi, mil häälte lugemise juures hinge kinni hoidsime, sest iga üksik hääl oli oluline. Eks olime ju meiegi valinud muutuse, uute tuulte tuleku meie riiki. Ja võidutunne oli tookord vägev.

Meie pere muidugi lootis salamisi McCaini võidule. Ja mitte seepärast, et me eelistaksime valget mustale või rikkaid vaesematele, kaugeltki mitte, meie mure on seotud eelkõige ikkagi oma väikese kodumaaga. McCaini teadmised ja kogemused sõdadest, konfliktide põhjustest ja situatsioonidest teisel pool maakera – kõik see oleks tulnud meile kasuks. McCain on käinud Eestis, Paldiskis, nõudmas vene vägede lahkumist. Tema oli see, kes Balti riigid NATOsse aitas. Ja lõpuks oli tema see, kes nägi Putini silmis kolme kustumatut tähte – KGB.

Soovime Ameerikale õnne! Aga loodame vargsi, et lubatud suurte muudatuste elluviimisel ka meie-suguseid pisikesi riike muredes üksi ei jäeta. Loodame, et ka meil endil jätkub piisavalt tarkust ja kavalust, et muutuvas maailmas edukalt ellu jääda.