Kui ühe sõnaga öelda, siis sügiseselt. Ilmad on siin endiselt ehmatavalt muutlikud. No näiteks tänagi. Ilm tundus ilus, poolpilves küll, aga temperatuurimõõdik näitas 22 soojakraadi. Jõudsime just-just oma sügisese jalutusringiga metsas ühele poole – nii soe oli, et lausa palav hakkas - , kui mustad rünkpilved ei-tea-kust kohale tormasid, tuule ja paksu vihma endaga kaasa tõid ning temperatuur momentaalselt 16-ni langes. Prognoos lubab järgmisteks päevadeks jahedust ning öödeks jälle miinuseid. Ja nii pidavatki siin olema, et jõuluõhtu on ette ennustamatu – sa võid aias suvekleidis liha grillida või hoopis kelguga (kui see juhtub käepärast olema) tagahoovis liugu lasta. Kumb variant sel aastal kõne alla tuleb, teab kõigevägevam.
Üks poeomanik iseloomustas praegust ilma lausega „Makes people sick“. Nojah, nii meie pereski. Kusjuures kõige hädalisem olen olnud millegipärast mina ise – pea terve nädal olen vaevelnud esialgu nohu, seejärel köha käes. Aga lohutuseks on see, et kõik siin ilmas möödub.
Lapsel on koolis läinud hästi, vähemalt pole siiani vastupidiseid signaale tulnud, tänu taevale. Keel on nüüdseks enam-vähem olemas, nii et sellega ei tundu enam probleeme olevat. Hmm, pigem peaks ütlema nii, et ta tahab kodus ka meiega inglise keeles rääkida ning eesti keele hulka tulevad ingliskeelsed sõnad. Nii et kui suvel Eestisse tuleme, käib ta ringi nagu elav inglise-eesti sõnaraamat, tõenäoliselt:)
Suurem laps tundub ka seal Greensboros paksult oma eluga rahul olema. Annab endast aeg-ajalt märku, enamasti siis, kui raha jälle vaja on, ehk siis üsna sageli. Jah, see tudengivahetuse programm on n.ö tasuta küll - esialgu jäi mulje, nagu tuleks maksta vaid reisikulu - , aga tegelikult... Nüüdseks on ta siin olnud pea kolm kuud ja kulud, millega ei osanud arvestada on näiteks tervisekindlustus (12000 kr), õppematerjalid (mõnituhat), kooliekskursioonid erinevatesse linnadesse koos majutusega (u 2000 kr üks reis - neid on tänaseks olnud juba üsna mitu) ning söök-riided ka loomulikult. Kuigi jah, süüa saab koolisööklas tasuta. Samuti ei pea maksma ühikatoa eest renti. Mobiiltelefoni soetamisest (4000 kr) ja kuukõnede maksetest (600 kr) ei pääse samuti.
Nädala pärast on koolivaheaeg ja kui kõik terved oleme, siis teeme jälle väikese tuuri New Yorki, Ottawasse ja Torontosse.
Ja veel. Küll see maailm on väike, tuleb aeg-ajalt ikka jälle tõdeda. No näiteks täna. Sisenesime just ostukeskusesse, et lapsele saapaid otsida (mis, muide, endiselt on tõeline peavalu, sest nendega kauplejate arv on siin peaaegu olematu) kui mu pilk jäi peatuma ühel pikka kasvu naisel pikas karusnahkse ääristusega mantlis. Kuigi mantel oli see, mis mu pilku köitis, siis suur oli mu imestus, kui mantli omanikus Urve Palo ära tundsin.
See aga tuletas mulle omakorda meelde, et kui me kolm nädalat tagasi kogu perega kohalikus toidupoes sisseoste tegime ja tuttavaid nägusid nägime, siis tükk aega ühe koha peal tammudes vaielnud olime, et on-ei ole-on-ei ole, minu hing rahu ei andnud. Marssisin ligi, pärisin otsekoheselt nagu väliseestlane kunagi: "Nii et siis päris Eestist kohe?" Ja kuigi ma sain vastuseks eestlaslikult pragmaatilise "Tere", ei miskit enamat, olin ometi omamoodi "häppi", et mu kahtlustused osutusid õigeks: meie kohalikus toidupoes tegi oma sisseoste Meelis Atonen:)
Hee, no nii, ei saa te eestlastest rahu kusagil, lugupeetud riigitegelased...:)
Üks poeomanik iseloomustas praegust ilma lausega „Makes people sick“. Nojah, nii meie pereski. Kusjuures kõige hädalisem olen olnud millegipärast mina ise – pea terve nädal olen vaevelnud esialgu nohu, seejärel köha käes. Aga lohutuseks on see, et kõik siin ilmas möödub.
Lapsel on koolis läinud hästi, vähemalt pole siiani vastupidiseid signaale tulnud, tänu taevale. Keel on nüüdseks enam-vähem olemas, nii et sellega ei tundu enam probleeme olevat. Hmm, pigem peaks ütlema nii, et ta tahab kodus ka meiega inglise keeles rääkida ning eesti keele hulka tulevad ingliskeelsed sõnad. Nii et kui suvel Eestisse tuleme, käib ta ringi nagu elav inglise-eesti sõnaraamat, tõenäoliselt:)
Suurem laps tundub ka seal Greensboros paksult oma eluga rahul olema. Annab endast aeg-ajalt märku, enamasti siis, kui raha jälle vaja on, ehk siis üsna sageli. Jah, see tudengivahetuse programm on n.ö tasuta küll - esialgu jäi mulje, nagu tuleks maksta vaid reisikulu - , aga tegelikult... Nüüdseks on ta siin olnud pea kolm kuud ja kulud, millega ei osanud arvestada on näiteks tervisekindlustus (12000 kr), õppematerjalid (mõnituhat), kooliekskursioonid erinevatesse linnadesse koos majutusega (u 2000 kr üks reis - neid on tänaseks olnud juba üsna mitu) ning söök-riided ka loomulikult. Kuigi jah, süüa saab koolisööklas tasuta. Samuti ei pea maksma ühikatoa eest renti. Mobiiltelefoni soetamisest (4000 kr) ja kuukõnede maksetest (600 kr) ei pääse samuti.
Nädala pärast on koolivaheaeg ja kui kõik terved oleme, siis teeme jälle väikese tuuri New Yorki, Ottawasse ja Torontosse.
Ja veel. Küll see maailm on väike, tuleb aeg-ajalt ikka jälle tõdeda. No näiteks täna. Sisenesime just ostukeskusesse, et lapsele saapaid otsida (mis, muide, endiselt on tõeline peavalu, sest nendega kauplejate arv on siin peaaegu olematu) kui mu pilk jäi peatuma ühel pikka kasvu naisel pikas karusnahkse ääristusega mantlis. Kuigi mantel oli see, mis mu pilku köitis, siis suur oli mu imestus, kui mantli omanikus Urve Palo ära tundsin.
See aga tuletas mulle omakorda meelde, et kui me kolm nädalat tagasi kogu perega kohalikus toidupoes sisseoste tegime ja tuttavaid nägusid nägime, siis tükk aega ühe koha peal tammudes vaielnud olime, et on-ei ole-on-ei ole, minu hing rahu ei andnud. Marssisin ligi, pärisin otsekoheselt nagu väliseestlane kunagi: "Nii et siis päris Eestist kohe?" Ja kuigi ma sain vastuseks eestlaslikult pragmaatilise "Tere", ei miskit enamat, olin ometi omamoodi "häppi", et mu kahtlustused osutusid õigeks: meie kohalikus toidupoes tegi oma sisseoste Meelis Atonen:)
Hee, no nii, ei saa te eestlastest rahu kusagil, lugupeetud riigitegelased...:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar