Siia ilma tulemine, I

„Oi, sinu laps on sündinud Inglismaal! Kuidas oli?“ küsivad mõnikord uudishimulikud jutukaaslased. No mis seal ikka erilist olla sai – eks see siia ilma tulemine ole ühtemoodi igal ajal ja igal pool, või kuidas?:) Tõesti, tagantjärele mõeldes on need kaks tulemist olnud nii ühtemoodi – ja siiski nii erinevad.

Mina läksin mehele vara, 20-aastaselt. Kuigi, tõttöelda, tolle aja kohta oli see täpselt paras aeg, sest „22 oli ju viimane taks“ ja peale seda olid sa juba lootusetu vanapiiga. Pealegi olin ma oma tulevase mehega „käinud“ juba tubli neli aastat. Oli täitsa normaalne, et ülikooli ajal loodi pered ja sünnitati lapsed. Ja saadi varakult täiskasvanuks, sest tekkis vastutus uue elu ees ning raha-, elamispinna- ja lapsehoidmisprobleemid muutusid ülioluliseks. Ja oli hea kui ema-isa või ämm-äi sul abiks said olla, sest ka nemad olid ju reeglina tööinimesed, sageli veel mitme koha peal korraga. Ja muidugi, õed-vennad ning naabritädidki sai „ära kasutatud“. Ja nüüd on hea meel tõdeda, et ega ei kukkunudki halvasti välja:-) Aitäh kõigile, kes meid aitasid! Ja tütrele, kes selle "ära kannatas".

Esimene tulemine. ENSV
Ma olin 21-aastane kui sündis meie esimene tütar. Ma ikka vahel naljatan, et mu esimene laps sündis vene ja teine inglise keeles. Esimene laps sündis 21 aastat tagasi nõuka-ajal Kohtla-Järve sünnitusmajas. Ma mäletan siiamaani veel üsna hästi kogu seda tulemise lugu. Mäletan, et oli päikseline augustikuu päev. Ning kuigi arsti ennustuste kohaselt oli sünnituseni aega veel täpselt kaks nädalat, otsustas uudishimulik tüdruk, nagu mu ämm ütles, varem ilma peale tulla.

Kella kaheks päeval toimetas kiirabi meid koos abikaasaga sünnitusmaja juurde. Maja ise oli Stalini-aegne mitmekordne krohvitud ehitis ning minu meelest tegutseb see veel praegugi. Mind lasti uksest sisse, abikaasat mitte – tema jäi õue trepi peale konutama. Ma nägin aknast, kuidas ta trepile istus ja nukralt pea käte vahele asetas. Sel hetkel oli mul temast hirmus kahju, sest mina olin vähemalt asja keskel, tema kaaslaseks olid tema enda segased mõtted.

Sünnitusmajas võeti minult ära kõik riided ja muud asjad, sest mitte midagi isiklikku ei tohtinud steriilsuse huvides kaasas olla. Isegi mitte aluspesu. Raamatust rääkimata. Seejärel, mõningate protseduuride järgselt, nagu kaalumine ja soole tühjendamine ja … oeh, ma ei hakka kõike siinkohal seletama, anti mulle selga puuvillane pikem särk (seda vene-keelsete tervishoiuministeeriumi kirjadega haiglapesu mäletavad ilmselt kõik, kes tol ajal haiglas juhtusid olema) ja juhatati eelsünnitustuppa.

Eelsünnitustoas ei olnud muud kui neli vana vormist väljas reformvoodit ning ühte neist paluti mul pikali heita. Ja ei mingit isetegevust, öeldi! No nagu ma oskaks midagi endaga ette võtta? Tol ajal ju ei räägitud mitte midagi sellest. Niipalju kui naised saunas õuduslugusid omavahel pajatasid, niipalju jah, ja sedagi poolhääli, et mehed-lapsed ei kuuleks. Naiste värk ju! Mingit kirjandust ei olnud. Tol ajal kehtis reegel, et kõik tuleb usaldada arsti kätesse. Ja arstide, iseäranis just vene arstide tarkust kiideti tol ajal taevani. Nii ma siis kannatasin, surudes valuhoogude ajal hambad tekinurka ja tundes, et valu tugevnedes kasvab ka mingi ebamäärane õudustunne minu sees. Sest inimene kardab ju ikka seda, millest ta midagi ei tea ja mõtleb selle hirmu suuremaks kui see tegelikkuses on.

Aga tegelikult mul vedas. Sest ühte neist neljast eelsünnitustoa vooditest oli enne mind toodud Leningradist pärit noor vene naine. Ta juhtus olema õige valjuhäälne. Tänu sellele, et arst teda sageli külastas ja selgitusi andis, hakkasin ka mina vaikselt hoomama seda, mis mind ees ootab. No näiteks, kui talle öeldi, et võta ennast kätte ja hakka pressima, siis võtsin minagi kibekiiresti abinõu tarvitusele – ja pressisin...

Mäletan kella seinal, mida aeg-ajalt piilusin. Pool kolm, kolm, pool neli… Kuulsin, kuidas arst ja õde kõrvalruumis teevett keetsid ja lusikaga suhkrut tee sisse segasid. Kuulsin, kuidas aeg-ajalt arsti telefonile kodused helistasid ja uudiste järele pärisid. Ei, ei ole, ei, ärge helistage nii sageli…

Neli…pool viis… Valud aina sagenesid ja muutusid tugevamaks. Voodist püsti tõusta ei olnud lubatud. Tuli koristaja, ainuke eestlane, muide, kogu personali hulgas. Tuli minu juurde, vaatas kaastundlikult ja küsis: „Kas teil polegi valusid? On? Aga miks te ei karju siis? Hakake aga häält tegema! Muidu ei tulegi arst teie juurde…“ Helises telefon, seekord juba ma-ei-tea mitmendat korda, ja ma sain aru, et helistaja päris minu järele. „Ei-ei, ei ole veel. Ärge helistage nii sageli! Saage ometi aru, et tegemist on esmasünnitajaga ja läheb aega. Helistage hommikul!“ seletas arst telefonitorusse. Appi! Mida? Ei või olla…hommikuni?! Sellises valudes hommikuni??? Ei-ei-ei. Ai-ai…

Vahepeal viidi naaber ära – sünnituslauale kõrvaltoas. Seal jäi ta kuidagi vaiksemaks ja minuni jõudis teadmine, et no kui sinna tuppa juba saab, siis on hullem möödas. Et noh, tuleb rohkem selle nimel pingutada.

Ei läinudki kaua aega kui lapsekisa kõrvaltoast kostma hakkas. Ja natukese aja pärast suundusid arst ja õde omale uut teevett keetma. Aga tee joomiseni nad ei jõudnud, sest otsustasid ikkagi ka mind vahepeal vaatama tulla. Ja siis läks äkitselt kiireks. Mind käsutati voodist püsti, juhatati kõrvalruumi ning kästi sünnituslauale ronida. Mäletan, et jätsin sünnituslaua trepiastmed vahele ja astusin kohe lauale (õieti ma ei pannud neid treppe tähelegi), mille peale arst naeris: „Balerinõ u nas tut vse…“ Veel mäletan, et mulle üritati mingit rohelist mütsi pähe toppida ja kätte ka midagi ajada, ning hiljem nägin, et naabrile olid rohelised sussidki jalgade otsa tõmmatud. Mulle vist ei jõutud.

„Pododždi, podoždi!“ hüüab arst. „Võimatu,“ mõtlen mina. Arst seletab mulle pikalt laialt midagi (parem hilja kui mitte kunagi, eks ole). Ja mina saan kõigest aru ja teen kõik nii nagu ta ütleb. Välja arvatud ühest sõnast. Aga seda ühte sõna kordab ta mulle alatasa. Ja lõpuks ma ei pea vastu ja ütlen talle: „Da ja ponimaju vsjo, no odno slovo ne ponemaju – tužitsa ne ponemaju…“ Selle peale pahvatasid nii arst, õde kui mu naabersünnitaja, kes ikka veel kõrvallaual lebas, südamest naerma.

Kella seitsmeks õhtul oli uus ilmakodanik sündinud. „Devotška!“ kuulutas arst mulle. Misasja? Tüdruk? Kuidas? Kõik olid mulle poissi ennustanud – ema ja ämm ja… Mina kudusin sinised riided lapsele ja ostsin sinise teki ja tumeda vankri. Ja abikaasa oli hirmus pahane mu keskkooliaegse pinginaabri peale, kes kuu aega varem poisi ilmale tõi ja meilt poisslapse nime ära varastas :-) Ja mis siis nüüd? „Kas sa ei olegi rõõmus?“ küsib arst. Olen küll. Aga kuidagi ootamatu. Ehhee, aga tegelikult nii vahva, sest kaugel südamepõhjas olin ma ikka tütart tahtnud – tüdrukud on ju hulga armsamad kui poisid:). Olgugi, et ta peab esialgu siniste riietega leppima.

Laps pesti puhtaks, mässiti tugevalt teki sisse – selleks, et ta rahulikumalt magaks – ja viidi minema. Enne kui naaber palatisse ära viidi, jõudis ta igaks juhuks arsti hoiatada, et vastsündinud tüdrukuid omavahel sassi ei aetaks. „Ei aeta,“ naeratas arst.

Mind jäeti edasi lauale lebama. Kurtsin, et mul on külm – toodi tekk – ja et mul on janu. Imelikul kombel ei lubatud tol ajal ei enne ega peale sünnitust ei süüa ega juua. Ja nii ei toodudki midagi.

Peagi tuli õde ja palus mul paar korrust kõrgemal asuvasse palatisse minna. Poole trepi peal tundis ta huvi, et ega mul paha pole ja kas ma ikka jaksan. „Jaksan, jaksan,“ vastasin mina ja vajusin sealsamas minestunult kokku. Ma ei mäleta, kuidas ma palatisse jõudsin, aga ma mäletan, et palusin veelkord, et mulle juua toodaks. Ja ennäe, toodigi, ainult et keedetud piima – öäk! Aga siis ei tundnudki see väga hull. Abiks ikka…

Palat ise oli samasugune nagu eelsünnitustubagi, ainult et voodikohti oli siin rohkem. Mäletan jällegi ühele poole auku vajunud väsinud reformvoodit. Aga no tol hetkel ei mõtle sa muust kui et olgu mis iganes, hullem on siiski möödas. Ja seal me siis veetsime oma päevi. Nüüd oli vähemalt kellegagi rääkida ja muljeid vahetada. Ja päevi lugeda – ma täpselt ei mäleta, aga seitse päeva oli vist see aeg, mis tuli haiglas kohustuslikus korras ära veeta.

Päevad ise möödusid ühtemoodi, esialgu enamaltjaolt voodis pikali olles. Lapsed oli eraldi palatis ja heal juhul sai neid vaid üle ukse piiluda. Söögiaegadel toodi neid meie juurde palatisse sööma, öösel lapsi ei söödetud. Ennast pesta sai ainult varahommikul, sest siis oli sooja vett. Ning kuna pesemiskohti oli kogu korruse peale ainult üks, siis pidime hommikuti sabas seisma.

Ja nagu ikka – kuigi meie palatis oli kolm eesti ja kolm vene naist, siis selleks, et kõik aru saaksid, kasutasime vestluskeelena peamiselt vene keelt. Ma imestasin alati vene naiste emotsionaalsust – mis meelel, see keelel ja loomulikult ka valju häälega välja öeldud. Eestlased seevastu leidsid endid peamiselt kuulaja rollis olevat. Keegi meenutas ükskord juhust, kus üks vene arst oli tema käest küsinud, et ta ei saa aru, miks samal ajal kui vene naised sünnitusvaludes ema appi hüüavad, paluvad eestlased appi isa. Aga tegelikult ei palu me mitte isa, vaid issandat.

Mäletan seda, et tahtsin hirmsasti koju. Abikaasa käis aeg-ajalt akna taga mind vaatamas ja ükskord, tittede söögi ajal, õnnestus mul talle meie last läbi akna näidata. Veel üks hulljulge temp sai ära tehtud, enda arvates vähemalt – saime mehega haigla keldritrepil kokku. Üks valge kitliga töötaja läks mööda, vaatas meie poole ja soovitas mitte väga kauaks lobisema jääda. Vedas meil seekord:-)

Viienda päeva hommikul astus sisse arst ja palus mul koju minema hakata. Ee, ahsoo, aga kuidas? Millega? Pidi ju seitse päeva olema? Ahsoo, et palatikohti ei jagu? Einoh, suurima heameelega. Aga ma ei tea, kas keegi saab nüüdsama mulle järgi tulla. Ega ei saanudki kohe. Ja nii ma siis istusin. Ja nutt tuli peale. Nagu puurilind, kellele on öeldud, et ta on vaba, kuid unustatud puuriuks avamata.

Vabadus tuli alles järgmisel päeval üheskoos mõnusalt sooja augustkuise tuulega. Ja ega see puurielu nüüd nii hull polnudki – on, mida siiamaani meenutada...:)

Pildikesi

Lastevanemate üldkoosolek
Suur saal. Harjumatult palju rahvast – kohale on tulnud enamasti nii emad kui isad. Õpetajad istuvad laval rivvi paigutatud toolidel. Ootus.
Hakkab kõlama Ameerika hümn. Kõik tõusevad püsti, asetavad käe südamele ja laulavad valju häälega kaasa. Lipud – Ameerika lipp ja kooli lipp – tuuakse sisse. Hümni lõppedes istuvad kõik oma kohtadele.
Koolidirektor peab pooletunnise kõne. Kõne lõppedes tõusevad õpetajad, et lahkuda. Kõik teised tõusevad selleks, et avaldada austust õpetajatele.
Lipud viiakse välja. Koosolek suures saalis on lõppenud. Üritus jätkub klassiruumis klassiõpetajaga. Õpetaja presenteerib kõigile videoklippe esimestest koolitundidest.
No näiteks sellist. Lapsed seisavad rivis, peavad ütlema oma nime ja vastama küsimusele, mis neile koolis meeldib. Jõuab kätte meie lapse kord: „My name is Astrid. I like monkeys.“ :-)

Hommikune jooksuring
Keegi on kunagi öelnud, et see, mida sa eluaeg vihanud oled, võib pikapeale meeldima hakata. Mina otsustasin teada saada, kas sellel ütlusel ka tõepõhi all on. Ehk et nagu aru võite saada, siis hakkasin jooksmas käima.
Mida ma hommikusel jooksuringil näen ja kogen. Palav on, endiselt, võtab peagi võhmale. Tee peal vudib palju oravaid – musti ja halle ja isegi natuke punakat karva oravapoisse.
Tenniseplatsid on mängijaid täis. Imelik, mõtlen, tööaeg ju… Lähemale jõudes näen, et tegu on pensionäridega, miniseelikud ja shortsid üll :)
Lastepargist läbi joostes ja laua ääres lösutavast meestekambast möödudes mõtlen, et igas riigis peavad ikka oma hommikused õllelürpijad olema. Need siin, tõsi küll, on mustad kui öö… Ja õlu see olla ei saa.

Vestlus katusel
Kaks uudishimulikku last, vend ja õde, üks neist arvatavasti seitsmene, teine mõni aasta vanem. Mulle tundus, et neil olid kurvad silmad.
Mis keeles te räägite? Eesti keeles? Oi, sellest pole me midagi kuulnud. Aga mina oskan hispaania keelt. Kui kaua te olete siin olnud juba? Mõned kuud? Meie oleme olnud aasta. Kui kauaks te siia jääte? Kolmeks? Aga meie hakkame kolima. Brasiiliasse. Isa saadetakse sinna tööle. Mina olen sündinud Poolas, siis kui isa seal töötas. Aga poola keelt ma ei oska, käisin ingliskeelses koolis. Me peame nüüd minema, isa ootab. Bye!
Good Luck, kids!

Vestlus bussipeatuses
19-aastane Saudi-Araabia neiu on saadetud Ameerikasse keelt õppima. Ühes temaga on saadetud ka ta 9-aastane õde, kes meie lapsega ühes koolis käib. Mõlemad elavad onu juures. Koolibussi peatuses alustab ta minuga vestlust.

Kuidas läheb?
Hästi. Kuidas endal?
Mul läheb ka hästi. Ainult et - igav on.
?
Nojah, onu ei luba kusagile minna, isegi ujulasse mitte. Turvalisuse mõttes. Aga mina olen tüdinud kodus istumisest. Tahaks minna reisima, New Yorki näiteks. Või ükskõik kuhu. Ja ema tahaks näha...mu õde nutab tema järele...

Kas sa lähed koju tagasi ka?

Ei. Mul pole seal mingit tulevikku. Mu unistus on minna edasi Jaapanisse...

Mäletan Kurkset

See oleks justkui olnud eile.

Oli tormine suvepäev. Meri võttis noore mehe ja ei andnud teda tagasi. Mehe ema jäi kaldale ootama, lootuses, et ükskord peab meri tema poja tagasi andma. Emal ei olnud enam kedagi, ühtegi väga lähedast inimest, sest surm oli viinud ka ta vanemad ja abikaasagi. Mina ei tundnud kumbagi, ei noort kadunud meest ega tema ema, kuid saatuse tahtel olin millegipärast mina see, kes ema kõrval seisis ja teda trööstida püüdis. Ega ma ei teadnud, kuidas teda trööstida - ma ei teadnud toona sellistest asjadest õigupoolest mitte midagi. Seetõttu ei jäänud mul üle muud kui vaikselt kuulata ja mõelda, aru saamata, kuidas ja miks läks nii nagu läks.

Ja ühel päeval, see oli vist umbes kaks nädalat hiljem, andis meri mehe tagasi. Emale teatati "leiust" ja ka sellest, et kõik asjakohased meetmed on tarvitusele võetud, et poeg „korda seada“ ning matused kiiresti ära korraldada. Surnukuuri ahastavat ema ei lastud ja ka matustel ei tahetud avada kirstu kaant. Mina seisin ema kõrval, vaatasin, kuidas ta nuttis – tal polnud enam pisaraidki, mida valada – ja vaikselt, kuid järele andmata, minu käsivart pigistades, palus oma poega korra veel näha.

Ma püüdsin aru saada. Jah, ühest küljest on see mõistetav, miks kirstu ei tohiks lahti teha: enamus inimesi ju ei kujuta ette, millises seisus on uppunud ja kaks nädalat meres olnud mees. Ja mälestus temast kui noorest, kenast, elujõus meesterahvast on oluline. Aga teisest küljest: kas ema süda jääb rahule nägemata, teadmata ja tajumata, et see inimene, kes varsti päriselt kaob, on just see, keda ema on kandnud, sünnitanud ja kasvatanud. Ning kes on ootamatult lahkunud. Nii ma mõtlesin. Ja vaatamata sellele, et (palgatud) psühholoog soovitas kirstu mitte avada, otsustasin ma julguse kokku võtta ja paluda, et kirst siiski kasvõi korrakski lahti tehtaks. Ja nii juhtuski. Piisas viivust - ema tundis ära oma poja ja ma nägin, kuidas ta kummardus poja kohale, ütles talle midagi, võttis peost kirjakese ja poetas selle kirstu peatsisse.

Ja mingi kummaline rahu tuli temasse. Vähemalt mulle tundus nii.

Elame õnnelikul ajal

Sõda ei soovi meist keegi – isegi oma vaenlasele mitte. Sõjajutud on alati kohutavad, nii kohutavad, et mõistus tõrgub teinekord vastu võtmast kõike seda, mis tegelikkuses aset leidis.

Minu ema-poolne vanaisa rääkis vähe. Veelgi vähem rääkis ta sõjaaja sündmustest. Ja ega me lastena seda kõike ju ei kuulanud ka, mida suured inimesed aeg-ajalt omavahel arutasid. Vanaisa oli õnnelik inimene – ta jäi sõjas ellu ja ellu jäi ka tema pere. Ainuke, mida ta meile, lastelastele, alatasa korrutas, oli see, et praegu on hea elada, et on rahu ja kõht on leiba täis. Mina ei saanud toona kuidagi sellest aru. Minu lapselik protestivaim ei tahtnud nõustuda vanaisa väitega, et õnneks polegi muud vaja kui rahu ja leiba.

Olen viimasel ajal hakanud üha rohkem lugema lugusid sõjast selle koleduse tegelikkuses üleelanute silme läbi. Paljud neist lugudest on jäänud sahtlinurka, neid pole keegi kunagi avaldanud. Ja iga kord tõden, et me elame õnnelikul ajal. Ja õnnelikus kohas.

/UHEKSAS MARTS
Urve Karuks

See paev algas nagu iga teine talvehommik. Ainult et ema ja vanaema olid tegevuses riietepakkimisega ja koige muu tarviliku kraami kohvrisse paigutamisega. Nimelt olevat salaluure teada saanud, et 10. martsil tulevad venelased Tallinna pommitama ja komu oli linna peal lahti. Ema oli ka Keilasse korteri uurinud ja pidime jargmisel hommikul Tallinnast lahkuma. Isa surmast oli moodunud juba pool aastat ja vend Ulo oli pisut ule seitsme kuu vana. Niisiis, meid oli neli – ema, vanaema, Ulo ja mina. Meie korterimaja keldris oli pesukoogist improviseeritud pommivarjend – liivakotid akende ees, pesukatel alati vett tais tulekustutamise tarvis. Sageli oli ohuhaireid ja siis panime ruttu riidesse ja laksime alla varjendisse. Tavaliselt midagi tosisemat ei juhtunud; moned lennukid lendasid ule linna, vahel visati paar pommi, oli kuulda flakkide hak-hakki ja varsti teatas juba teine haire et oht on moodas. Mulle meeldis vaga varjendis kaia. Seal oli ponev, kohtasin teisi meie maja lapsi ja vaike arevus olj ju ka teatud maaral olemas. Vahel, kui igavus katte tuli, palusin isegi: “Armas Taevaisa, anna uks vaike pommitamine voi vahemalt ohuhaire. Suurt pommitamist ma kull ei tellinud.

Ohtupoolikul tuli meile kulla saksa ohvitser, nimega Werner Welder, kes oli sojafotograaf ja kirjasaatja. Ta oli meie perekonnatuttav ja parajasti Tallinnas puhkusel. Toi mulle kingiks ilusa mangu erivarviliste klaaskuulidega ja vurflitega. Istusime diivanil ja Werner opetas mulle parajasti kuidas seda mangu mangida. Jarsku kais hirmus karakas, loi mu korvad lukku ja ohusurve viskas mind diivanilt maha nagu suletuti. Haire tuli alles tagantjargi. Hiljem kuulsime et pomm tabas just meie vastasmaja. Ja siis laks lahti uks mudin ja podin nagu oleks porgukatlas granaadisuppi keedetud. Uks hirmus plahvatus jargnes teisele, vahet nagu ei olnudki. Saime kiiruga midagi soojemat selga – ema oli koguni paljasaari kummipotikutes, sukkade jalgaajamiseks ei olnud aega. Vaene Ulobeebi oli vankris poolpaljas, ainult sargivael, sest ta riided olid asja pestud ja pakitud Keilassesoidu tarvis. Talle sai midagi sooja ule vankri visatud ja siis jooksime padavai alla varjendisse. Werner tuli muidugi meiega kaasa. All oli juba teisi ehmunud ja hirmunud inimesi ees.

Ei tea tapselt kui kaua see pommide langemine ja lohkemine oli kestnud, kui meie varjendisse jooksid vastasmajast sisse minu mangukaaslane Irja oma emaga. Nad olid uleni valge krohviga koos. Aga siis suttis ka meie maja polema. Paraaduksest enam valja ei paasenud, sest trepikoda oli juba leekides. Ainuke valjapaas varjendist oli mooda pikka, kitsast koridori, mille uks viis hoovi. Aga hoov oli tais puuriiu, mida elanikud olid endale kuttuseks varunud. Meile oli metsaulem Muiste just saatnud koormataie puid ja osa nendest olid ohusurve mojul paiskunud risti-rasti ukse avause ette ja polesid suurte leekidega ning tulekeeled tombasid koridori lae alt labi. Werner Welder leidis pesukatla korvalt moned voodilinad, kastis nad vette. massis uhe mulle umber ja teise viskas ule lapsevankri. Tal olid pikad lenduri nahkkindad kaes. Nendega haaras ta polevate puulattide otsast kinni ja loopis nad laiali, vabastades seega tee koridorist oue. Siis ajas ta koik hirmunud inimesed pesukook-varjendist, kes lodisesid hirmunult nagu loomad polevas laudas, valja. Muidu oleks nad arvatavasti sisse polenud. Ja siis jooksime mooda Koidu tanavat, Werner vankriga ees, meie silmnaolt talle jarele. Kahel pool tanavat olid majad leekides ja leegid loid peakohal kokku, tekitades tugeva tuuletombuse. Tulelondid langesid alla vankrile ja meie peale, aga tanu margadele linadele ei hakanud me riided polema. Maletan kuis vanaema tagus vankrile langenud sademeid labakindaga surnuks. Meie jooksusiht oli raudtee poole, mis laks peaaegu Koidu tanava tagant mooda, ainult uks tanav oli vahepeal Kui ule raudtee tammi saime, olime Rottermani heinamaal ja hakkasime ule heinamaa jooksma. Sojamees Werner tundis pommide vihinast ja akilisest vihina lakkamisest, kuhu nad kukuvad ja millal nad lohkevad. Ta karjus – hinlegen! Ja siis pidime pikali viskama. Ja siis jalle – aufstehen! Ja siis jooksime jalle edasi. Nagin uht mahaniidetud meest, kes rookis hirmsat moodi ja proovis oma soolikaid pommikillust lohkirebitud kohtu tagasi toppida. Nahtavasti ei olnud tal head kaitseinglit nagu meil Werneri naol, kes oskas meid oigeaegselt pusti-pikali kamandada.

Meie eesmark oli Seevaldisse jouda. Seevaldis oli vaimuhaigla ehk rahvakeeli hullumaja ja seal oli juhatajaks uks vanaema sugulane oma naisega. Seevaldis leidus ka tugev ja korralik pommivarjend. Enne kohalejoudmist olid pommiplahvatused vaibunud ja lennukid hakkasid lahkuma. Saime siis varjendis hinge tommata ja ema laks Uloga ja juhataja abikaasaga nende elumajja, mis asus veidi maad varjendist eemal. Ulo oli enda sargikese suurest karjumisest marjaks higistanud ja mahkmed pissiga labileotanud. Proua arvas, et tal ehk mingeid kuivi riidehilpusi leidub mida lapsukesele umber panna. Ja siis tuli teine laine ja mudin ning plahvatused laksid uue hooga lahti. Aga meie tundsime endid selles varjendis palju kindlamalt. Kui see ebaoo viimaks loppes, olime kodutud, paljakspolenud inimesed, omamata midagi peale seljariiete. Aga olime koik oma elunatukesed, tanu Wernerile, saastnud ja see oli ju koige tahtsam.

Olin tookord kaheksa aastaseks saanud aga see surmaoo on mulle eluksajaks vaiksemate detailideni mallu soovitatud.

Õnnelik lapsepõlv

Lapsepõlv on alati õnnelik, eriti tagantjärele vaadates. Ja seda isegi siis, kui see langeb keerulistele sõja-aastatele. Minu isa, kes sündis vahetult enne sõda, mäletab rääkida ajast kui külasse tulid venelased ja ajast kui tulid sakslased. Ja näiteks seda, et oli tore vahetada kanamune sakslaste poolt pakutavate kommide vastu.

Kotkajärve Metsaülikoolis tutvusin sõjapõgenike perest pärit ja praegu Torontos elava poetessi Urve Karuksiga. Urve kinkis mulle ühe oma luuleraamatutest. Aitäh sulle, Urve! Seda oli tore lugeda ja kaasa mõtiskleda! Aga peale luuleraamatute on Urve kirjutanud ka mälestusi oma lapsepõlvest. Ja minu meelest need väga armsad. Panen siiagi ühe üles.

Ja veel. Kunagi olid sellised küpsised nagu „Õnnelik lapsepõlv“. Neid küpsiseid tehti minu kodulinnas, minu maja kõrval asuvas väikses tsehhis. Küpsiste maitset ma ei mäleta. Aga seda lõhna, mis üle linna levis siis, kui neid küpsiseid parasjagu tehti, mmm, seda mäletan küll:)


OMA NOTSU

Urve Karuks

See sundmus leidis aset parastsojajargsel Saksamaal, Schwarzenbecki pogenikelaagris, vist 1947-dal aastal. Olin siis uheteist aastane, vaikevend neljane.

Laagrielul ei olnud laste arusaamise jarele eriti vigagi. Olime kull mitmekesi kitsasse puubaraki toakesse kokku surutud, mille nurgas ilutses puudegakoetav raudahi ja magasime kokkuklopsitud primitiivsetel puuvooditel, katteks hallid soduritekid, lauaks pakkkast, ruuduline riidetukk laudlina-aset taitmas. Kemmerg asetses pika baraki teises otsas ja oli muidugi tervele elanikkonnale kasutamiseks moeldud. Laudseinad olid imeohukesed ja iga sona ja soim kostis selgesti labi. Maletan, et korvaltoas elas kingsepp Ool oma kuueteist aastase pojaga, kes oli lennuvae abiteenistuslasena sojast osa votnud ja uhe silma sotta jatnud. Kingsepp oli napsisober ja kui ta liiga kaua oli topsipohja vaadanud, hakkas ta uhtakki neid sarvilisi valja laduma. Uhele kuradile jargnes teine ja pahatihti kolmaski. Ei tea, kas ta oli millegipeale vihane voi nagi ta neid paharette deliiriumiseisundis toeliselt. Vaikevend Ulo, keda oli ilusasti opetatud neid sarvilisi mitte valja kutsuma, porutas ukspaev rusikaga vastu seina ja huudis: “Onu. Ara utle kurat, vaat kui tulebki oosel ja viib su ara porgusse.” Teiselpool seina tekkis hiirvaikus. Voimalik et kingsepp ehmatas ennast purukaineks voi hakkas siis joobesolekus toesti porguvalu kartma.

Mina kaisin eestikeelse algkooli viiendas klassis ja omavanuseid seltsilisi oli kullalt; sopradepuudust ei tekkinud. Ulol oli samuti ea- ja mangukaaslasi, niisiis igavuse all me ei kannatanud.

Koige hullem lugu oli siiski soogipoolisega. Laagrielanike toitlustamist rahastas UNRRA (United Nations Relief Agency) voi midagi sarnast. See oleks pidanud olema piisav korraliku ja toitva ninaesise jaoks, aga suuremate ja vaiksemate ametnike ahnuse ja varguse tottu jai summa uha vaiksemaks, viimase shniti votsid laagrikokad kes supiliha “arastasid” ja tagajarjeks oli vesine-kesine mittesoodav supp, mida pidi laagrikoogist mannerguga tooma. Enne tuli muidugi tukk aega sabas seista. Nondanimetatud lihasupis helpisid moned koolusetukid, ligunesid kaalikakuubikud ja ohtrastilisatud, ulekeedetud tangud muutsid supi halliks kaalikahaisuga logaks. Maletan, et kui supp kaussi tosteti, ajas see lausa ookima. Lisaks anti kollast maisileiba, millel ei olnud vaga viga ja kolbas suua. Oleks ainult void voi moosi tahtnud peale maarida. Leidsime Uloga mittesoodavale supile lahenduse. Kui ema juhtus hetkeks toast lahkuma, tuhjendasime supikausid imekahku solgiambrisse.

Siis juhtus, et uks saksasoost hangeldaja pakkus laagris porsakesi muua. Muidugi mitte raha eest, sest parastsojajargsel Saksamaal oli rahal klosetipaberiga vordne vaartus. Ei, kaup kais ikka millegi vaartuslikuma vastu, n.n. tubakas, sigaretid, puhas oakohv, jne. Leidlikud ja teotahtelised perekonnaisad hakkasid shantsul sabast kinni ja nii tekkisidki nelja-viide perekonda oma sead. Kahku ehitati pool-lagunenud kuuri alla sigala, kus iga notsu sai omale privaatse eluruumi. Minu kasuisa olis uks onnelikest seaomanikest. Arvasime, et loomakese toitmisega probleeme ei teki; oli meil ju supiulejaake ja lisaks maisileivakanikaid. Aga kui siis esimene laadung suppi molli kallati, siis nuusutas notsu karssavongutades ninaesist ja kukkus pahaselt ruigama. Ema utles, et:”nae, siga ei soo ja minu lapsed peavad sooma.” Niisiis anti meile toepoolest toitu, mida siga ka ei soonud.
Limburgeri veniv-haisev juust, mida meile ka vahete-vahel armulikult valja moodeti, maitses notsule aga ulihasti; ta laks peaaegu hulluks kui juustu lohna tundis. Ei maleta, mida me talle veel soogiks hankisime, aga naljas ta igaljuhul ei olnud.

Peaksin nuud nimetama, et sigadepidamine ei olnud laagris hoopistukis lubatud ja selletottu terve see ettevotmine ehk projekt toimus voimude eest varjatuna, suure saladuskatte all.

Jarsku laks lahti komu, et laagrisse tuleb korgemalt poolt kontroll ja porsapidajad olid hirmul, et mis nuud saab; et viimaks konfiskeeritakse kallid notsud ja koik see hool ja armastus on nagu mahavisatud. Ega midagi, hea nou oli kallis ja lahendus uheulbaline. Ja siis vois naha vaatepilti, kel selleks tahtmist oli, viit meest ule raudtee metsa poole jooksmas; uhel porsas kotis, teisel kaenlas, kolmandal poues. Ja terve see vaatemang toimus heleda kiljumise ja ruigamise saatemuusika taustal. Parast ilmnes, et kontrolli ei saabunudki ja notsud koos omanikega voisid metsapaost julgesti koju tulla.

Nii kosus ja kasvas porsakene meie pere armastuse ja hoolitsuse all joudsasti ja hilissugiseks oli ta paris priske teismelise sea kehavormid votnud. Nahk ilusasti prinkis, saba roomsalt rongas ja karss alatasa karsitult ules-alla liikumas.

Sellega voikski lugu kenasti loppeda, et notsu kasvas suureks ja elas korge eani valja, surres viimaks vanadusesurma ja laks notudetaevasse voi kohta, mis loomahingedele varutud. Kahjuks, nii see lugu ei loppenud.

Inimese kohta oeldakse, et ta langes oma ahnuse voi oeluse ehk jalle elukutse ohvriks. Notsu kohta tuleks oelda, et ta langes oma maitsva ihu ja inimese isu ohvriks. Kuigi sealiha kutsutakse tihti venna ihuks, ei hoia see ilus utelus sugugi venda vennale nuga korri torkamast, maitsvaks praeks kupsetamast ja suurima monu ja matsutuse saatel gustineerimast.

See kurb saatus sai ka meie notsukesele osaks. Tema ahjus pruunistatud laip kaunistas meie muidu nii kehva ja kesisevoitu joululauda ja leinameeleolust hoolimata ei saanud meie pere mitte vaagnalt tousvatele, soormeid koditavaile aroomidele vastu panna. Ja sooma-aja lopuks jaid vaagnale vaid sorad, luger, karss ja malestused.

Tagasi kooli

Kuigi päike käib kõrgelt ja õhk kuumeneb endiselt 30 kraadini on suvi Ameerikas ametlikult läbi saanud. Mõistus tõrgub vastu võtmast, et suvi on läbi. Siiski, kaks sündmust panid asja paika: 1) päevitustoolid korjati katuselt ära ja 2) lapsed läksid kooli. Läksime meiegi esimesel koolipäeval, milleks oli seekord 2. september, s.t igal aastal peale Labor Day-d (töörahva püha:), last kooli viima, igaks juhuks lilledki kaasas. Aga mitte kellelgi ei olnud kaasas lilli ja nii „unustasime“ meiegi need autosse. Kuigi laps oleks tahtnud need ikkagi õpetajale kinkida. Aga no ei tea ju, ehk on jälle vale lähenemine:)

Koolis pisteti mulle pihku terve pakk igasugu pabereid, mida siis õhtul lugema ja täitma pidi hakkama. Mõned neist siis sellised:
1) Informatsioon hädaolukorra puhuks (Emergency information form), kahes eksemplaris
2) Vanemate luba väljasõitudeks (Walking field trip permission)
3) Informatsioon koolibussi sõidutee kulgemise kohta (Bus rider information form)
4) Vastutuse võtmine lapsevanemate poolt (Acknowledgement of parental responsibility), kahes eksemplaris, ühel neist ka lapse allkiri
5) Registreerimiskaart (Registration Card), mille eesmärk jäi küll pisut häguseks

Lisaks erinevad mitmesuguste organisatsioonidega liitumise vormid koos ümbrikutega, kuhu raha või tšekk kaasa panna. Nende viimaste vormide puhul tuleb meil veel kodutööd teha, nii nagu selleski osas, et aru saada, millised vormid on kohustuslikud, millised vabatahtlikud ja millised „soojalt soovitatavad“. Ning kui palju peaks olema see summa, mida ühte või teise ümbrikusse pista.

Juhtusin eelmise nädala lõpus lugema Delfist Kati Murutari artiklit „Kui kool on põrgu“ ja mul tuli kananahk ihule, sest see, mis ta kirjutas, tuli kõik tuttav ette - liiga tuttav, et sellest jälle pikemalt mõelda. Ja mul tekkis kange tahtmine kirjutada. Ja nii ma kirjutasingi. Delfi riputas selle üles. Pealkirja, muide, mõtlesid nad ise välja. Ma siiski ei pretendeerinud kirjeldama olukorda kõigis Ameerika koolides - ma pole siin nii kaua elanud, et üldistada, vaid tõin näite oma tütre kooli kohta. Tegemist on tavalise riigikooliga. Huvitav, aga kui mõned kommentaatorid välja arvata, siis enamus oli minuga absoluutselt nõus.

-

PS! Soovitan lugeda Diana raamatut. Sest mängult võib olla vahel päriselt:)

-

-

Ameerika kool ei ole põrgu

Delfi, 08.09.08

-

Mind ajendas kirjutama Kati Murutari artikkel „Kui kool on põrgu“. Ka mina olen keskkoolis olnud tagakiusatava rollis, tõsi, minu puhul võis nimetada seda väikest viisi ahistamiseks. Võtsin seda tookord kui loomulikku nähtust — jah, olen tüdruk ja olengi nõrgem.
Loomulikult ei julgenud ma sellest kellelegi rääkida. Ka nägin pealt seda, kuidas meie klassi kasvult kõige väiksemat poissi pidevalt togiti. Ma ei tea, kui kaugele need suuremad poisid oma togimisega läksid, ei julgenud selle peale mõelda, sest tookord ei oleks ma oma mõtetega midagi peale osanud hakata. Kellegi asi see ei olnud, lausa vastupidi. Poiss peab ju ise enda eest seisma!
Samuti toimusid minu vanema tütre koolis kohutavad koolivägivallaaktid, mis mõni aasta tagasi ka meedias laialdast kajastust leidsid.
Ma ei taha öelda ühtegi halba sõna ühegi õpetaja kohta. Olen veendunud, et enamik neist teeb oma tööd kohusetundlikult ja vastutustundega, kui vaja, siis 24 tundi järjest, nagu oskab ja suudab. Olen ise mõnda aega õpetajana töötanud ja tean, et see töö ei ole kergete killast.
Aga võib-olla tasuks mõtiskelda selle üle, kuidas teised koolid teistes riikides koolivägivalla probleemidega tegelevad. Sest mis seal salata, kuuleme ju sageli teistest riikidest tagasi Eestisse tulnud õpilastelt, et seal, piiri taga, oli parem.
Selle aasta kevadel pidi meie pere mu abikaasa töölähetuse tõttu kolima mõneks ajaks elama Washingtoni. Aprilli lõpus läks Ameerikas eelkooli meie kuueaastane tütar. Ta ei osanud ühtegi sõna inglise keelt. Loomulikult ei osanud mitte keegi koolis eesti keelt. Veelgi enam, meil endil puudus igasugune ettekujutus, kuidas Ameerika koolisüsteem toimib.
Aga lapsele koolis meeldis. Ta läks iga päev rõõmsalt keksides koolibussi peale ja tuli vaimustunult lobisedes jällegi koju tagasi. Ja kuigi mulle tundus, et lapsel sai lapsepõlv otsa sama kiiresti kui Itil ja Kustil „Nukitsamehes“, jäi tütre rahulolu nähes ka minu hing rahule.
Muidugi ei läinud kõik muretult. Ainult et need probleemid toodi meile koju kätte koolikotis, õpetaja kirjutatud pikkade kirjadena. Laps aga keksis rõõmsalt edasi ja kiitis, et tal on maailma parim õpetaja.
Mõnes oma esimestest kirjadest palus kooliõpetaja muu hulgas, et me selgitaksime lapsele, et ta käsi käiku ei laseks. Õpetaja kirjutas, et meie tütar lõi endast väiksemat poissi. Võtsin märkust muidugi äärmiselt tõsiselt ning peaaegu šokiseisundis tormasime abikaasaga kooli õpetajaga rääkima. Ma ei saanud aru, kuidas võis selline asi juhtuda.
Selgus, et poiss oli väike küll, aga ikkagi oma klassi poiss. Ta olevat ise provotseerinud ning ka tema vanemad olevat samalaadse kirja saanud. Selleks korraks sai hing pisut rahu.
Aga ei möödunud kahte päevagi, kui koolikotist jälle kirja leidsime. Jälle olevat meie laps kätele voli andnud, seekord esimesena. Ma olin hulk aega nõutu ja kurb. Võib ju mõelda, et vaene laps: ta ongi ju nagu nurkaaetud loomakutsikas: et kui sõnu keegi ei mõista, tuleb kasutada füüsilist abinõu. Aga see kõik ju ei vabanda, ei õigusta rusikatega vehkimist.
Ja mis me siis tegime? Rääkisime ja rääkisime. Rääkisime õhtul ja hommikul. Rääkisime, mis on õige ja mis on vale ja mida teha siis, kui keegi provotseerib või kiusab. Ja õpetasime selgeks vajalikud ingliskeelsed sõnad, mida kasutada vastuseks „pahadele poistele“.
Lapsed saavad üsna kiiresti aru, mis on õige, mis on vale. Nad oskavad ka järgmisel korral vastavalt käituda või oma halba käitumist hiljem analüüsida. Ka kiitust jagavad nad ise endale hea meelega, jutustades uhkusetundega, kui oskuslikult nad keerulisest situatsioonist välja tulid. Ainult kuulajat on vaja.
Septembris läks meie tütar jälle kooli, seekord päris esimesse klassi. Meile saadeti koju 30-leheküljeline käsiraamat ning kinnitamaks, et oleme selle läbi lugenud ja oma lapsele samuti tutvustanud, saadeti meile ka vastav allkirja vajav vorm.
„Oeh, kellel seda veel vaja oli, pole ju aega ja…“ mõtled esimese hooga ja hakkad tõrkuvalt lehitsema. Koolitundide ajad, kontaktandmed, lõunapaus, koolibussid, meditsiiniline teenindus, õpilaste õigused ja kohustused, turvalisuse tagamine jne.
Õpilaste õiguste ja kohustuste alt leidsin tagakiusamise alampeatüki. Ja alles siis ma mõistsin, miks õpetaja tookord lapsi rusikatega vehkimas nähes käitus nii, nagu ta käitus. Ta ei saanud situatsiooni kuidagi ignoreerida. Ta oli kohustatud vanemaid sellest kohe teavitama! Ta oli kohustatud sellest raporteerima kirjalikult nii mõlema lapse lapsevanemale kui ka kooli juhtkonnale — ja seda juba lasteaiast alates.
Õpilasel on omakorda õigust intsidendist kohe õpetajat teavitada. Eks ole, meill kutsuti selliseid lapsi omal ajal pugejateks! Pärast teavitamist on koolil kohustus selle probleemiga tegelema hakata: fikseerida koht ja aeg, osapooled ja pealtnägijad ning teavitada lapsevanemaid.
Samas on nõue säilitada konfidentsiaalsust niipalju, kui see on vähegi võimalik. Näiteks meie lapse puhul oli nii, et me ei saanudki teada, kes oli see teine poiss, kellega meie laps „arveid õiendas“. Kui nendest abinõudest ei piisa, on kool nõus aitama nii kiusajaid kui kiusatavaid ja lapsevanemaid, kaasates juba vastavaid spetsialiste.
Mulle tundub, et see süsteem toimib, vähemalt Ameerikas. Sest lõppeesmärk on ju see, et lastel oleks turvaline koolis käia ja et nad läheksid sinna rõõmuga. Et nad teaksid, kelle poole vajadusel pöörduda ja et neid kuulda võetaks. Et nad õpiksid rääkima ja et nendega räägitaks. Et nad saaksid õppida olema õnnelikud, lasteaiast peale.

Kanada. Metsaülikool

Üle-eelmisel nädalal lõppesid Metsaülikooli päevad Käärikul. Eelmisel nädalal pidasid Metsaülikooli Kanadas, Kotkajärvel väliseestlased. Kodueestlaste põhiteemaks oli usaldus, väliseestlased seevastu diskuteerisid jätkusuutlikkuse teemadel. Aga Metsaülikool kui traditsioon sai alguse siiski Kanadas 60. aastatel, kust Rein ja Mare Taagepera selle idee hiljem Eestisse tõid.

Käisime meiegi oma perega seal Kotkajärvel ja peab ütlema, et meile meeldis, kohe vägagi meeldis. Tuleb järjekordselt tõdeda, et tõeliselt kodune tunne oli: sügise värve omandama hakanud loodus oli just selline, nagu praegu Eestis (Washingtonis on jätkuvalt tõeline suvi), mõnusad pehmeveelised järvesilmad meelitasid ujuma (meie elamispiirkonnas järvi, vähemalt selliseid, kus ujuda oleks võimalik, pole), kohapeal valmistatud kodused söögid andsid kindlasti paar head lisakilo juurde (hernesupp ja pannkoogid ja…), eesti keel (ja ainult eesti keel!), regilaul, rahvatants (oli koguni kaks gruppi – nooremad ja vanemad!). Ja muidugi äärmiselt huvitavad ettekanded külalisesinejate poolt (eesotsas Tartu Ülikooli rektori Alar Karisega). Ning loomulikult kirgikütvad diskussioonid eestlaste jätkusuutlikkuse üle. Lisaks luuletused, metsamatkad, kanuusõit, käsitöö, lasteringid, ehe eesti saun… Ja palju huvitavaid inimesi, igaühel neist oma lugu.

Väga mõnus oli üle hulga aja rahvatantsu tantsida, järvevees ennast maha jahutada ja lõkke ääres kitarri saatel eesti laule laulda. Ja vastu hommikutunde telki magama pugeda, teades, et ülestõusmine polegi nii raske kui vastvalminud pannkoogikuhil sind juba ees ootamas on.

Kohalikud elanikud - uudishimulikud vöötorvad. Neid, tõsi küll, Eestis vist ei kohta:)

Kõiki esinejaid ma ei kuulnud ja kõikidest üritustest osa võtta ei jõudnud. Küll aga meeldis mulle väga Eesti Sihtkapital Kanadas esinaise Lia Hessi ettekanne „Eestluse tulevik Kanadas“, mis tõi äärmiselt siiralt ja hingevaluga välja väliseestlaskonna elu-olu minevikus ning valupunktid ja probleemid tulevikus. Sellest ettekandest tahaksin natuke hiljem mõnes oma järgmises blogis ka ülevaate anda.
Järjekordne loeng algab, seekord pisut vihmasemas päevas

Ja ei mingit internetti

Kui tahta rohkem teada, siis: Metsaülikooli päevad Käärikul: http://tartu.postimees.ee/250808/tartu_postimees/uudised/340980.php
Ja Kotkajärvel: http://www.eesti.ca/mu

Ja veel üks oluline sündmus minu elus. Kohtusin Kotkajärvel esimest korda oma ainukese, siinpool maakera elava sugulase Tiiuga. Huvitav, aga minul oli küll tunne nagu oleksin juba enne teda kusagil kohanud. Aga võib-olla tuleb see sellest, et meie näojoontes on midagi sarnast (nagu väitis minu abikaasa).

Tiiu ja mina:)