Lastevanemate üldkoosolek
Suur saal. Harjumatult palju rahvast – kohale on tulnud enamasti nii emad kui isad. Õpetajad istuvad laval rivvi paigutatud toolidel. Ootus.
Hakkab kõlama Ameerika hümn. Kõik tõusevad püsti, asetavad käe südamele ja laulavad valju häälega kaasa. Lipud – Ameerika lipp ja kooli lipp – tuuakse sisse. Hümni lõppedes istuvad kõik oma kohtadele.
Koolidirektor peab pooletunnise kõne. Kõne lõppedes tõusevad õpetajad, et lahkuda. Kõik teised tõusevad selleks, et avaldada austust õpetajatele.
Lipud viiakse välja. Koosolek suures saalis on lõppenud. Üritus jätkub klassiruumis klassiõpetajaga. Õpetaja presenteerib kõigile videoklippe esimestest koolitundidest.
No näiteks sellist. Lapsed seisavad rivis, peavad ütlema oma nime ja vastama küsimusele, mis neile koolis meeldib. Jõuab kätte meie lapse kord: „My name is Astrid. I like monkeys.“ :-)
Hommikune jooksuring
Keegi on kunagi öelnud, et see, mida sa eluaeg vihanud oled, võib pikapeale meeldima hakata. Mina otsustasin teada saada, kas sellel ütlusel ka tõepõhi all on. Ehk et nagu aru võite saada, siis hakkasin jooksmas käima.
Mida ma hommikusel jooksuringil näen ja kogen. Palav on, endiselt, võtab peagi võhmale. Tee peal vudib palju oravaid – musti ja halle ja isegi natuke punakat karva oravapoisse.
Tenniseplatsid on mängijaid täis. Imelik, mõtlen, tööaeg ju… Lähemale jõudes näen, et tegu on pensionäridega, miniseelikud ja shortsid üll :)
Lastepargist läbi joostes ja laua ääres lösutavast meestekambast möödudes mõtlen, et igas riigis peavad ikka oma hommikused õllelürpijad olema. Need siin, tõsi küll, on mustad kui öö… Ja õlu see olla ei saa.
Vestlus katusel
Kaks uudishimulikku last, vend ja õde, üks neist arvatavasti seitsmene, teine mõni aasta vanem. Mulle tundus, et neil olid kurvad silmad.
Mis keeles te räägite? Eesti keeles? Oi, sellest pole me midagi kuulnud. Aga mina oskan hispaania keelt. Kui kaua te olete siin olnud juba? Mõned kuud? Meie oleme olnud aasta. Kui kauaks te siia jääte? Kolmeks? Aga meie hakkame kolima. Brasiiliasse. Isa saadetakse sinna tööle. Mina olen sündinud Poolas, siis kui isa seal töötas. Aga poola keelt ma ei oska, käisin ingliskeelses koolis. Me peame nüüd minema, isa ootab. Bye!
Good Luck, kids!
Vestlus bussipeatuses
19-aastane Saudi-Araabia neiu on saadetud Ameerikasse keelt õppima. Ühes temaga on saadetud ka ta 9-aastane õde, kes meie lapsega ühes koolis käib. Mõlemad elavad onu juures. Koolibussi peatuses alustab ta minuga vestlust.
Suur saal. Harjumatult palju rahvast – kohale on tulnud enamasti nii emad kui isad. Õpetajad istuvad laval rivvi paigutatud toolidel. Ootus.
Hakkab kõlama Ameerika hümn. Kõik tõusevad püsti, asetavad käe südamele ja laulavad valju häälega kaasa. Lipud – Ameerika lipp ja kooli lipp – tuuakse sisse. Hümni lõppedes istuvad kõik oma kohtadele.
Koolidirektor peab pooletunnise kõne. Kõne lõppedes tõusevad õpetajad, et lahkuda. Kõik teised tõusevad selleks, et avaldada austust õpetajatele.
Lipud viiakse välja. Koosolek suures saalis on lõppenud. Üritus jätkub klassiruumis klassiõpetajaga. Õpetaja presenteerib kõigile videoklippe esimestest koolitundidest.
No näiteks sellist. Lapsed seisavad rivis, peavad ütlema oma nime ja vastama küsimusele, mis neile koolis meeldib. Jõuab kätte meie lapse kord: „My name is Astrid. I like monkeys.“ :-)
Hommikune jooksuring
Keegi on kunagi öelnud, et see, mida sa eluaeg vihanud oled, võib pikapeale meeldima hakata. Mina otsustasin teada saada, kas sellel ütlusel ka tõepõhi all on. Ehk et nagu aru võite saada, siis hakkasin jooksmas käima.
Mida ma hommikusel jooksuringil näen ja kogen. Palav on, endiselt, võtab peagi võhmale. Tee peal vudib palju oravaid – musti ja halle ja isegi natuke punakat karva oravapoisse.
Tenniseplatsid on mängijaid täis. Imelik, mõtlen, tööaeg ju… Lähemale jõudes näen, et tegu on pensionäridega, miniseelikud ja shortsid üll :)
Lastepargist läbi joostes ja laua ääres lösutavast meestekambast möödudes mõtlen, et igas riigis peavad ikka oma hommikused õllelürpijad olema. Need siin, tõsi küll, on mustad kui öö… Ja õlu see olla ei saa.
Vestlus katusel
Kaks uudishimulikku last, vend ja õde, üks neist arvatavasti seitsmene, teine mõni aasta vanem. Mulle tundus, et neil olid kurvad silmad.
Mis keeles te räägite? Eesti keeles? Oi, sellest pole me midagi kuulnud. Aga mina oskan hispaania keelt. Kui kaua te olete siin olnud juba? Mõned kuud? Meie oleme olnud aasta. Kui kauaks te siia jääte? Kolmeks? Aga meie hakkame kolima. Brasiiliasse. Isa saadetakse sinna tööle. Mina olen sündinud Poolas, siis kui isa seal töötas. Aga poola keelt ma ei oska, käisin ingliskeelses koolis. Me peame nüüd minema, isa ootab. Bye!
Good Luck, kids!
Vestlus bussipeatuses
19-aastane Saudi-Araabia neiu on saadetud Ameerikasse keelt õppima. Ühes temaga on saadetud ka ta 9-aastane õde, kes meie lapsega ühes koolis käib. Mõlemad elavad onu juures. Koolibussi peatuses alustab ta minuga vestlust.
Kuidas läheb?
Hästi. Kuidas endal?
Mul läheb ka hästi. Ainult et - igav on.
?
Nojah, onu ei luba kusagile minna, isegi ujulasse mitte. Turvalisuse mõttes. Aga mina olen tüdinud kodus istumisest. Tahaks minna reisima, New Yorki näiteks. Või ükskõik kuhu. Ja ema tahaks näha...mu õde nutab tema järele...
Hästi. Kuidas endal?
Mul läheb ka hästi. Ainult et - igav on.
?
Nojah, onu ei luba kusagile minna, isegi ujulasse mitte. Turvalisuse mõttes. Aga mina olen tüdinud kodus istumisest. Tahaks minna reisima, New Yorki näiteks. Või ükskõik kuhu. Ja ema tahaks näha...mu õde nutab tema järele...
Kas sa lähed koju tagasi ka?
Ei. Mul pole seal mingit tulevikku. Mu unistus on minna edasi Jaapanisse...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar