Lapsepõlv on alati õnnelik, eriti tagantjärele vaadates. Ja seda isegi siis, kui see langeb keerulistele sõja-aastatele. Minu isa, kes sündis vahetult enne sõda, mäletab rääkida ajast kui külasse tulid venelased ja ajast kui tulid sakslased. Ja näiteks seda, et oli tore vahetada kanamune sakslaste poolt pakutavate kommide vastu.
Kotkajärve Metsaülikoolis tutvusin sõjapõgenike perest pärit ja praegu Torontos elava poetessi Urve Karuksiga. Urve kinkis mulle ühe oma luuleraamatutest. Aitäh sulle, Urve! Seda oli tore lugeda ja kaasa mõtiskleda! Aga peale luuleraamatute on Urve kirjutanud ka mälestusi oma lapsepõlvest. Ja minu meelest need väga armsad. Panen siiagi ühe üles.
Ja veel. Kunagi olid sellised küpsised nagu „Õnnelik lapsepõlv“. Neid küpsiseid tehti minu kodulinnas, minu maja kõrval asuvas väikses tsehhis. Küpsiste maitset ma ei mäleta. Aga seda lõhna, mis üle linna levis siis, kui neid küpsiseid parasjagu tehti, mmm, seda mäletan küll:)
OMA NOTSU
Kotkajärve Metsaülikoolis tutvusin sõjapõgenike perest pärit ja praegu Torontos elava poetessi Urve Karuksiga. Urve kinkis mulle ühe oma luuleraamatutest. Aitäh sulle, Urve! Seda oli tore lugeda ja kaasa mõtiskleda! Aga peale luuleraamatute on Urve kirjutanud ka mälestusi oma lapsepõlvest. Ja minu meelest need väga armsad. Panen siiagi ühe üles.
Ja veel. Kunagi olid sellised küpsised nagu „Õnnelik lapsepõlv“. Neid küpsiseid tehti minu kodulinnas, minu maja kõrval asuvas väikses tsehhis. Küpsiste maitset ma ei mäleta. Aga seda lõhna, mis üle linna levis siis, kui neid küpsiseid parasjagu tehti, mmm, seda mäletan küll:)
OMA NOTSU
Urve Karuks
See sundmus leidis aset parastsojajargsel Saksamaal, Schwarzenbecki pogenikelaagris, vist 1947-dal aastal. Olin siis uheteist aastane, vaikevend neljane.
Laagrielul ei olnud laste arusaamise jarele eriti vigagi. Olime kull mitmekesi kitsasse puubaraki toakesse kokku surutud, mille nurgas ilutses puudegakoetav raudahi ja magasime kokkuklopsitud primitiivsetel puuvooditel, katteks hallid soduritekid, lauaks pakkkast, ruuduline riidetukk laudlina-aset taitmas. Kemmerg asetses pika baraki teises otsas ja oli muidugi tervele elanikkonnale kasutamiseks moeldud. Laudseinad olid imeohukesed ja iga sona ja soim kostis selgesti labi. Maletan, et korvaltoas elas kingsepp Ool oma kuueteist aastase pojaga, kes oli lennuvae abiteenistuslasena sojast osa votnud ja uhe silma sotta jatnud. Kingsepp oli napsisober ja kui ta liiga kaua oli topsipohja vaadanud, hakkas ta uhtakki neid sarvilisi valja laduma. Uhele kuradile jargnes teine ja pahatihti kolmaski. Ei tea, kas ta oli millegipeale vihane voi nagi ta neid paharette deliiriumiseisundis toeliselt. Vaikevend Ulo, keda oli ilusasti opetatud neid sarvilisi mitte valja kutsuma, porutas ukspaev rusikaga vastu seina ja huudis: “Onu. Ara utle kurat, vaat kui tulebki oosel ja viib su ara porgusse.” Teiselpool seina tekkis hiirvaikus. Voimalik et kingsepp ehmatas ennast purukaineks voi hakkas siis joobesolekus toesti porguvalu kartma.
Mina kaisin eestikeelse algkooli viiendas klassis ja omavanuseid seltsilisi oli kullalt; sopradepuudust ei tekkinud. Ulol oli samuti ea- ja mangukaaslasi, niisiis igavuse all me ei kannatanud.
Koige hullem lugu oli siiski soogipoolisega. Laagrielanike toitlustamist rahastas UNRRA (United Nations Relief Agency) voi midagi sarnast. See oleks pidanud olema piisav korraliku ja toitva ninaesise jaoks, aga suuremate ja vaiksemate ametnike ahnuse ja varguse tottu jai summa uha vaiksemaks, viimase shniti votsid laagrikokad kes supiliha “arastasid” ja tagajarjeks oli vesine-kesine mittesoodav supp, mida pidi laagrikoogist mannerguga tooma. Enne tuli muidugi tukk aega sabas seista. Nondanimetatud lihasupis helpisid moned koolusetukid, ligunesid kaalikakuubikud ja ohtrastilisatud, ulekeedetud tangud muutsid supi halliks kaalikahaisuga logaks. Maletan, et kui supp kaussi tosteti, ajas see lausa ookima. Lisaks anti kollast maisileiba, millel ei olnud vaga viga ja kolbas suua. Oleks ainult void voi moosi tahtnud peale maarida. Leidsime Uloga mittesoodavale supile lahenduse. Kui ema juhtus hetkeks toast lahkuma, tuhjendasime supikausid imekahku solgiambrisse.
Siis juhtus, et uks saksasoost hangeldaja pakkus laagris porsakesi muua. Muidugi mitte raha eest, sest parastsojajargsel Saksamaal oli rahal klosetipaberiga vordne vaartus. Ei, kaup kais ikka millegi vaartuslikuma vastu, n.n. tubakas, sigaretid, puhas oakohv, jne. Leidlikud ja teotahtelised perekonnaisad hakkasid shantsul sabast kinni ja nii tekkisidki nelja-viide perekonda oma sead. Kahku ehitati pool-lagunenud kuuri alla sigala, kus iga notsu sai omale privaatse eluruumi. Minu kasuisa olis uks onnelikest seaomanikest. Arvasime, et loomakese toitmisega probleeme ei teki; oli meil ju supiulejaake ja lisaks maisileivakanikaid. Aga kui siis esimene laadung suppi molli kallati, siis nuusutas notsu karssavongutades ninaesist ja kukkus pahaselt ruigama. Ema utles, et:”nae, siga ei soo ja minu lapsed peavad sooma.” Niisiis anti meile toepoolest toitu, mida siga ka ei soonud.
Limburgeri veniv-haisev juust, mida meile ka vahete-vahel armulikult valja moodeti, maitses notsule aga ulihasti; ta laks peaaegu hulluks kui juustu lohna tundis. Ei maleta, mida me talle veel soogiks hankisime, aga naljas ta igaljuhul ei olnud.
Peaksin nuud nimetama, et sigadepidamine ei olnud laagris hoopistukis lubatud ja selletottu terve see ettevotmine ehk projekt toimus voimude eest varjatuna, suure saladuskatte all.
Jarsku laks lahti komu, et laagrisse tuleb korgemalt poolt kontroll ja porsapidajad olid hirmul, et mis nuud saab; et viimaks konfiskeeritakse kallid notsud ja koik see hool ja armastus on nagu mahavisatud. Ega midagi, hea nou oli kallis ja lahendus uheulbaline. Ja siis vois naha vaatepilti, kel selleks tahtmist oli, viit meest ule raudtee metsa poole jooksmas; uhel porsas kotis, teisel kaenlas, kolmandal poues. Ja terve see vaatemang toimus heleda kiljumise ja ruigamise saatemuusika taustal. Parast ilmnes, et kontrolli ei saabunudki ja notsud koos omanikega voisid metsapaost julgesti koju tulla.
Nii kosus ja kasvas porsakene meie pere armastuse ja hoolitsuse all joudsasti ja hilissugiseks oli ta paris priske teismelise sea kehavormid votnud. Nahk ilusasti prinkis, saba roomsalt rongas ja karss alatasa karsitult ules-alla liikumas.
Sellega voikski lugu kenasti loppeda, et notsu kasvas suureks ja elas korge eani valja, surres viimaks vanadusesurma ja laks notudetaevasse voi kohta, mis loomahingedele varutud. Kahjuks, nii see lugu ei loppenud.
Inimese kohta oeldakse, et ta langes oma ahnuse voi oeluse ehk jalle elukutse ohvriks. Notsu kohta tuleks oelda, et ta langes oma maitsva ihu ja inimese isu ohvriks. Kuigi sealiha kutsutakse tihti venna ihuks, ei hoia see ilus utelus sugugi venda vennale nuga korri torkamast, maitsvaks praeks kupsetamast ja suurima monu ja matsutuse saatel gustineerimast.
See kurb saatus sai ka meie notsukesele osaks. Tema ahjus pruunistatud laip kaunistas meie muidu nii kehva ja kesisevoitu joululauda ja leinameeleolust hoolimata ei saanud meie pere mitte vaagnalt tousvatele, soormeid koditavaile aroomidele vastu panna. Ja sooma-aja lopuks jaid vaagnale vaid sorad, luger, karss ja malestused.
See sundmus leidis aset parastsojajargsel Saksamaal, Schwarzenbecki pogenikelaagris, vist 1947-dal aastal. Olin siis uheteist aastane, vaikevend neljane.
Laagrielul ei olnud laste arusaamise jarele eriti vigagi. Olime kull mitmekesi kitsasse puubaraki toakesse kokku surutud, mille nurgas ilutses puudegakoetav raudahi ja magasime kokkuklopsitud primitiivsetel puuvooditel, katteks hallid soduritekid, lauaks pakkkast, ruuduline riidetukk laudlina-aset taitmas. Kemmerg asetses pika baraki teises otsas ja oli muidugi tervele elanikkonnale kasutamiseks moeldud. Laudseinad olid imeohukesed ja iga sona ja soim kostis selgesti labi. Maletan, et korvaltoas elas kingsepp Ool oma kuueteist aastase pojaga, kes oli lennuvae abiteenistuslasena sojast osa votnud ja uhe silma sotta jatnud. Kingsepp oli napsisober ja kui ta liiga kaua oli topsipohja vaadanud, hakkas ta uhtakki neid sarvilisi valja laduma. Uhele kuradile jargnes teine ja pahatihti kolmaski. Ei tea, kas ta oli millegipeale vihane voi nagi ta neid paharette deliiriumiseisundis toeliselt. Vaikevend Ulo, keda oli ilusasti opetatud neid sarvilisi mitte valja kutsuma, porutas ukspaev rusikaga vastu seina ja huudis: “Onu. Ara utle kurat, vaat kui tulebki oosel ja viib su ara porgusse.” Teiselpool seina tekkis hiirvaikus. Voimalik et kingsepp ehmatas ennast purukaineks voi hakkas siis joobesolekus toesti porguvalu kartma.
Mina kaisin eestikeelse algkooli viiendas klassis ja omavanuseid seltsilisi oli kullalt; sopradepuudust ei tekkinud. Ulol oli samuti ea- ja mangukaaslasi, niisiis igavuse all me ei kannatanud.
Koige hullem lugu oli siiski soogipoolisega. Laagrielanike toitlustamist rahastas UNRRA (United Nations Relief Agency) voi midagi sarnast. See oleks pidanud olema piisav korraliku ja toitva ninaesise jaoks, aga suuremate ja vaiksemate ametnike ahnuse ja varguse tottu jai summa uha vaiksemaks, viimase shniti votsid laagrikokad kes supiliha “arastasid” ja tagajarjeks oli vesine-kesine mittesoodav supp, mida pidi laagrikoogist mannerguga tooma. Enne tuli muidugi tukk aega sabas seista. Nondanimetatud lihasupis helpisid moned koolusetukid, ligunesid kaalikakuubikud ja ohtrastilisatud, ulekeedetud tangud muutsid supi halliks kaalikahaisuga logaks. Maletan, et kui supp kaussi tosteti, ajas see lausa ookima. Lisaks anti kollast maisileiba, millel ei olnud vaga viga ja kolbas suua. Oleks ainult void voi moosi tahtnud peale maarida. Leidsime Uloga mittesoodavale supile lahenduse. Kui ema juhtus hetkeks toast lahkuma, tuhjendasime supikausid imekahku solgiambrisse.
Siis juhtus, et uks saksasoost hangeldaja pakkus laagris porsakesi muua. Muidugi mitte raha eest, sest parastsojajargsel Saksamaal oli rahal klosetipaberiga vordne vaartus. Ei, kaup kais ikka millegi vaartuslikuma vastu, n.n. tubakas, sigaretid, puhas oakohv, jne. Leidlikud ja teotahtelised perekonnaisad hakkasid shantsul sabast kinni ja nii tekkisidki nelja-viide perekonda oma sead. Kahku ehitati pool-lagunenud kuuri alla sigala, kus iga notsu sai omale privaatse eluruumi. Minu kasuisa olis uks onnelikest seaomanikest. Arvasime, et loomakese toitmisega probleeme ei teki; oli meil ju supiulejaake ja lisaks maisileivakanikaid. Aga kui siis esimene laadung suppi molli kallati, siis nuusutas notsu karssavongutades ninaesist ja kukkus pahaselt ruigama. Ema utles, et:”nae, siga ei soo ja minu lapsed peavad sooma.” Niisiis anti meile toepoolest toitu, mida siga ka ei soonud.
Limburgeri veniv-haisev juust, mida meile ka vahete-vahel armulikult valja moodeti, maitses notsule aga ulihasti; ta laks peaaegu hulluks kui juustu lohna tundis. Ei maleta, mida me talle veel soogiks hankisime, aga naljas ta igaljuhul ei olnud.
Peaksin nuud nimetama, et sigadepidamine ei olnud laagris hoopistukis lubatud ja selletottu terve see ettevotmine ehk projekt toimus voimude eest varjatuna, suure saladuskatte all.
Jarsku laks lahti komu, et laagrisse tuleb korgemalt poolt kontroll ja porsapidajad olid hirmul, et mis nuud saab; et viimaks konfiskeeritakse kallid notsud ja koik see hool ja armastus on nagu mahavisatud. Ega midagi, hea nou oli kallis ja lahendus uheulbaline. Ja siis vois naha vaatepilti, kel selleks tahtmist oli, viit meest ule raudtee metsa poole jooksmas; uhel porsas kotis, teisel kaenlas, kolmandal poues. Ja terve see vaatemang toimus heleda kiljumise ja ruigamise saatemuusika taustal. Parast ilmnes, et kontrolli ei saabunudki ja notsud koos omanikega voisid metsapaost julgesti koju tulla.
Nii kosus ja kasvas porsakene meie pere armastuse ja hoolitsuse all joudsasti ja hilissugiseks oli ta paris priske teismelise sea kehavormid votnud. Nahk ilusasti prinkis, saba roomsalt rongas ja karss alatasa karsitult ules-alla liikumas.
Sellega voikski lugu kenasti loppeda, et notsu kasvas suureks ja elas korge eani valja, surres viimaks vanadusesurma ja laks notudetaevasse voi kohta, mis loomahingedele varutud. Kahjuks, nii see lugu ei loppenud.
Inimese kohta oeldakse, et ta langes oma ahnuse voi oeluse ehk jalle elukutse ohvriks. Notsu kohta tuleks oelda, et ta langes oma maitsva ihu ja inimese isu ohvriks. Kuigi sealiha kutsutakse tihti venna ihuks, ei hoia see ilus utelus sugugi venda vennale nuga korri torkamast, maitsvaks praeks kupsetamast ja suurima monu ja matsutuse saatel gustineerimast.
See kurb saatus sai ka meie notsukesele osaks. Tema ahjus pruunistatud laip kaunistas meie muidu nii kehva ja kesisevoitu joululauda ja leinameeleolust hoolimata ei saanud meie pere mitte vaagnalt tousvatele, soormeid koditavaile aroomidele vastu panna. Ja sooma-aja lopuks jaid vaagnale vaid sorad, luger, karss ja malestused.
1 kommentaar:
Tere Silva! Olen oma lastelegi rääkinud nendest küpsistest- loomapilt peal. Käisime kooliga seal tehases ekskursioonil, siis anti luba neid otse lindilt võtta ja süüa. Ja soojana, otse "ahjust" tulnuna olid need uskumatult head.
Tervitusi Viljandist!Kersti
Postita kommentaar