Täna õnnitlesime kolleegi, kes sai 40. Ma kallistasin teda sõnadega, et nüüd hakkab ta taas nooremaks muutuma. Oma kogemus või nii... Aga ta ei uskunud mind. Oli koguni õnnetu kuidagi...et ei taha enam peeglisse vaadata ja tahaks olla veel kahekümnene ja ...
Õhtul ostsin toidupoest ajakirja, mille eessõnas viidatakse uurimusele, kus väidetakse, et õnnetundel pidavat U kuju olema. Mis tähendab, et nii nagu on õnnelikud lapsed, kasvab õnnetunne koos vanuse tõusuga. Et keskeas ollakse kõige õnnetumad ja edasi läheb järjest paremaks ...:)
Nii et mul oli ikkagi õigus. Aga ma ise olen vist keskeast juba üle saanud. Või pole veel jõudnudki sinna?...:)
5 kommentaari:
Mitte reklaamiks, aga sellest peaks just rääkima Ugala "Meeste kodu"
mina pean tunnistama, et kuulun nende hulka, kes on päris õnnelikud olnud igas eas ning ei ole kunagi aru saanud õhkamistest ja igatsusest nooruse järele :) kes see enam tahaks olla kahekümnene, pea laiali otsas :D mõlten juba põnevusega vanaema põlvele, kuigi eks seda annab veel oodata.
Mul on sellel teemal lisada kaks hüüdlauset:
1) Eighty is the new fifty!
2) "Fifty is Not a Four-letter Word"
See viimane on ühe chick-lit tüüpi raamatu pealkiri, millest parim osa oligi see pealkiri!
See artikkel oli millalgi uue aasta paiku Economistis ... et elu algab 47selt ! 46selt ollakse kõige õnnetum. http://www.economist.com/node/17722567?story_id=17722567
Ei usu, et inimest teeb õnnelikuks keha ära vajumine, jõu vaikne kadumine ja loppis nägu mis hommikul peeglist vastu vaatab(päeva jookusl ei pea ju peeglisse vaatama).
Postita kommentaar