Head ise.. ise... iseseisvuspäeva! :)

Järjekordne pettumine

Kas nimetada seda nüüd püha lihtsameelsuseks või millekski muuks, aga oma tünga oleme Harku valla elanikena meiegi kätte saanud. Täna nimelt potsatas postkasti maamaksuteatis, kusjuures olime elanud õndsas teadmises, et Harku vald maamaksu oma elanikelt sellest aastast ei kasseeri. Seda oli ta kogu eelmise aasta rahvale õnnelikult ja järjepidevalt kuulutanud. Aga ometi ta tuli, see arve.

Hakkasin asja uurima ja selgus, et ei kasseeri jah, aga ainult neilt, kes õigel ajal, st määratud kuupäevaks avalduse vallale saatsid. Aega anti selleks napilt kaks kuud ja nüüd ripub kodulehel rasvase punase kirjaga teade, et avalduste esitamise aeg on möödas. Nii et ise olid rumal, et ei osanud õigel ajal õigest kohast vaadata.

Ja see maamaksuvabastus kehtib ka ainult üks aasta, kusjuures samal ajal tõstetakse lasteaiamaksu.

No ma ei tea. IRLi ma vist seekord ikkagi ei vali, sest mida muud ma enam teha saan.

Ei kipu naeratama

Viimased päevad on kulgenud visalt ja halbade uudiste taktis.

Nädalavahetusel, kui pool peret külmetuhaiguste käes vaevles, astus uksest sisse naaber ja teatas, et ta ostab omanikult meie korteri ära. Lepingu kohaselt on meil kolm kuud aega, et uus elamine leida. Ja meie elasime siiras usus, et ministeerium on sõlminud pikaajalise rendilepingu.

Lapsega käisime arsti juures, kes arvas, et peaksime mandlite eemaldamisele mõtlema. Meie kliima eripära, pole miskit parata.

Vahel ma mõtlen, et see elu Eestis ongi üks suur muretsemine ja pidev probleemide lahendamine. Ja lohutada saab end sellega, et oleks võinud hullemini minna.

Ärge küsige, miks ma ei naerata ... Varsti on pühad ja me lähme koju, siis naeratan jälle :)

Talv on külm ja libe

Käre pakane muutis olematuks meie talvepäeva, kurb küll.
Aga kui väga-väga tahta, siis ....
Lohutuseks :)

U-kujuline õnn

Täna õnnitlesime kolleegi, kes sai 40. Ma kallistasin teda sõnadega, et nüüd hakkab ta taas nooremaks muutuma. Oma kogemus või nii... Aga ta ei uskunud mind. Oli koguni õnnetu kuidagi...et ei taha enam peeglisse vaadata ja tahaks olla veel kahekümnene ja ...

Õhtul ostsin toidupoest ajakirja, mille eessõnas viidatakse uurimusele, kus väidetakse, et õnnetundel pidavat U kuju olema. Mis tähendab, et nii nagu on õnnelikud lapsed, kasvab õnnetunne koos vanuse tõusuga. Et keskeas ollakse kõige õnnetumad ja edasi läheb järjest paremaks ...:)

Nii et mul oli ikkagi õigus. Aga ma ise olen vist keskeast juba üle saanud. Või pole veel jõudnudki sinna?...:)