Nulltolerants vägivalla suhtes
Koolivägivalla ennetamine algas lapse esmase sotsialiseerumisega ehk juba lasteaias. Vägivallata ühiskonda toetas süsteem, kus konflikte ei jäetud laste lahendada, vaid sellega tegelesid õpetajad ja kasvatajad igapäevases koostöös lapsevanematega. Iga õppeaasta alguses saadeti lapsevanematele koolikorda ning kooli- ja peredevahelist koostööd reguleeriv käsiraamat, mis muuhulgas defineeris lahti koolivägivalla olemuse, sellega seotud mõisted ning vägivalla vastase tegutsemise korra. Korra kohaselt oli õpetaja kohustatud viivitamatult sekkuma laste omavahelisse konflikti, selgitama mittekohast käitumist ja teavitama konfliktis osalenud laste vanemaid aset leidnud intsidendist, kusjuures lapsevanemale teavitades ei avaldatud konfliktis osalenud teiste laste nimesid. Lapsevanematel tuli allkirja vastu anda nõusolek probleemiga tegeleda, vastutada lapse tegude eest ning kui probleem ei lahene, pöörduda koolipsühholoogi poole. Just tihe koostöö kooli ja kodu vahel kasvatas respekti ja lugupidamist võrdselt igaühe vastu, tagades lastele vajaliku turvatunde.
Laiemalt võttes usun, et nulltolerants vägivalla suhtes oli põhjuseks, miks täiskasvanud inimene ei jätnud sekkumata arvetõiendamisse ka tänaval, ka siis, kui tegemist oli võõraste lastega.
Kodutööd
Koolikorra kohaselt ei tohtinud algklassi õpilane kulutada kodustele töödele rohkem kui 20 minutit päevas. Lisaks pidi laps igal õhtul raamatut lugema, millest tekkis juba varakult lugemisharjumus. Printsiipi, et nädalavahetuseks või koolivaheajaks õppimist ei jäetud, nimetaksin võrdse kohtlemise printsiibiks täiskasvanutega, mil nädalavahetus oli ette nähtud puhkamiseks.
Koolikott
Probleemi, et lapsed raske koolikoti tõttu seljavalude üle oleks kurtnud, Ameerikas ei olnud. Sealne süsteem oli lihtne. Kooliõpikud asusid koolis, neid koju kaasa ei tassitud. Kotti, failikaante vahele, pisteti paar koduse ülesandega lehte töövihikust, mis hommikul kooli tagasi viidi. Nädala lõpus pani õpetaja nn reedese failimapi vahele kõik nädala jooksul kodus ja koolis lahendatud kooliülesanded ning kokkuvõtte nädala tegemistest ja ülevaate tuleva nädala toimetamistest. Lapsevanem kinnitas allkirjaga, et on materjalidega tutvunud.
Koolikord
Koolimajas valitses kord ja vaikus. Lapsevanemana läksin sinna hea meelega, kas siis lapsele vastu, mõnda ühist kooliprojekti korraldama või koolidirektorile/õpetajale tunnustust avaldama. Ja, olles ise kunagi Eestis õpetajana töötanud, kadestasin töökeskkonda, milles sealsed õpetajad oma igapäevatööd tegid. Kuidas nad selle saavutasid? Eks ikka lasteaiast alates õpetajate, õpilaste ning lapsevanemate ühise pingutuse viljana, tundub mulle.
9 kommentaari:
Lasteaia koha pealt - oluline vahe on ju vaid selles, et USA-s on reeglid paberil kirjas ja allkirjad all. See tundub (mulle) olema eelkõige juriidiline kaitse ja (CYA - cover your ass - bürokraatia). Tegelevad ju lasteaia õpetajad ka meil laste vaheliste konfliktide lahendamisega - niipalju kui jõuavad. Paber aga jõudu ega aega juurde ei tekita.
"Koolimajas valitses kord ja vaikus. Lapsevanemana läksin sinna hea meelega." - Kas Sa Eestis ei lähe heameelega oma lapse kooli? Miks ei lähe?
Juriidiline kaitse on tõesti seal igas valdkonnas, see on sealse ühiskonna omapära ja ega ma väidagi, et kõike peaks Eestis üle hakkama võtma. Loos kirjutasin siiralt, mida koolielust mäletan ja mille üle mõelda võiks.
Aga käin ikka ka nüüd oma lapse koolis, üsna sageli käin ja päris hea meelega, aga vahel mõtlen küll, et ehk polegi nii mõnus kui käratsev poistekamp sind ukse peal pikali jookseb või jalgpalliga pihta saad :)
Ehk siis - kindlasti ei arva ma Eesti kedagi kopeerima peaks, aga õppida teiste kogemustest tuleb alati kasuks.
koolimajade müra teema on seotud majade arhitektuuriga. meile ehitati uus koolimaja sel ajal kui ma õppisin. eriprojekti järgi, hästi sopiline ja seal polnud kunagi müra. vanem maja jäi alles, sinna jäid algklassid ja nendes pikkades koridorides jätkus müra.
lastevanematele heistamine on eestis probleemne, kuna õpetajad peavad helistama oma isikliku telefoniga, mille kõned nad ise kinni maksavad. koolide raha võetakse aina vähemaks ja koolid on vait, et mingi hullem jama ei juhtuks. nii nagu paljudes muudes sektoriteski.
USA ja meie lasteaedade vahe peaks olema selles, et USA-s kasutavad lasteaedu vähem lapsevanemaid. USA-s puudub lasteaedadel riiklik rahastus ja kõik püsib erarahastusel. rikkamad lapsevanemad eelistavad lapsehoidjaid. meil eelistab enamus lapsevanemaid lasteaedu ja reeglid ja õppekavad on riiklikult paika pandud. USA-s ei reguleerita lasteaedu isegi mitte osariigi tasemel, vaid kõik otsustatakse lasteaia hoolekogu poolt. seega on lasteaiad (nagu ka koolid) üksteisest väga erinevad.
Meie laps käis küll riiklikus lasteiaias, niisamuti ka riiklikus koolis. Seda, et koolid ja lasteaiad on väga erinevad, sellega olen nõus. Palju sõltub kohaliku omavalitsuse ja kooli direktsiooni omavahelisest koostööst ja on tavaline, et vanemad valivad elukoha piirkondliku kooli järgi. Näiteks kolivad suurlinnast linna serva, ise autos hommikuti tunde kulutades, et linna tööle jõuda.
Mis puutub helistamisse, siis meile ei helistatud kordagi. Kogu info liikus e-maili, käsitsi kirjutatud kirjade ja kokkusaamiste teel.
Arhitektuuriliselt oli kool üks suur pikk koridor nagu meilgi. Lihtsalt suhtumine oli varasest east selline, et kool on töö tegemise koht ja keskkond peab olema selleks sobiv. Võib-olla see polegi hea, sest lapsed on lapsed ja tahavd joosta, aga võta sa kinni, kus see piir on. Raske on seda seada.
Kuidas näeb seal välja "kohaliku omavalitsuse ja kooli direktsiooni omavaheline koostöö"? S.t. kuidas see õpilasele või vanemale välja paistab?
Eestis tundub see koostöö olema selline, et "võtame teilt raha ära! - hahaha, aprill aprill!". Lapsevanema jaoks on vahe siis selles, kas peab kooli kempsupaberit viima või ei. Aga midagi sisulist (peale otseselt rahast tuleneva, nagu pikapäevarühma olemasolu) ma ei lasteaia- ega kooli-lapse vanemana kohanud ei ole...
(S.t. ma olen nii lapse kooli kui aiaga väga rahul, aga ma ei näe, et kohalikul omavalitsusel oleks siin mingeid teeneid. Kas USA-s on?)
No ütleme siis nii, et mulle paistis see üsna selgelt kätte läbi omavahelise suhtluse nii direktori, klassijuhtaja kui lapsevanematega. Ka läbi meedia. See, et Washington DC koolide direktorid ei olnud rahul linnapeaga - DC koolid olid võrreldes teistega üsna kehval järjel, mis peegeldus ka õpilaste töötulemustes. Samal ajal kolisid pered DCst välja, Virginia osariiki, näiteks. Probleemi käsitleti kohalikus meedias sageli.
Selge see, et raha otsustab nii mõndagi, aga mitte kõike.
Mis puutub WC paberisse, siis näiteks aeg-ajalt palus klassijuhataja kooli saata majapidamispaberit, pabertaskurätikuid, vedelseepi jms.
Ma olen Kiilikesega igati nõus. Olen ise ka mitu korda USA koolis (Elementary School) käinud ja imestanud, kui vaikne seal on. Erinevus on koolikorralduses. USAs ei ole vahetunde, kus lapsed saavad omapäi ringi joosta. Järgmisse tundi minnakse rahulikult ja vaikselt jalutades koos õpetajaga :).
Mina kipun olema "vana kooli" arusaamaga ja ausalt öeldes pidanud isegi nõuka aegset kooli suht heal tasemel olevaks. Ja kui vaadata PISA tulemusi siis on selge, et koolituse tase on pigem paremaks muutunud kui enne.
Tsiteerides: "PISA 2009 tulemuste põhjal loetakse Eestit koos Soome, Kanada, Jaapani, Norra, Islandi ja Hongkongiga edukate koolisüsteemide hulka." - samas USA't selles nimekirjas ei ole!
Kes viitsib, võib PISA ametlikult veebilehelt http://www.oecd.org/document/53/0,3343,en_2649_35845621_46584821_1_1_1_1,00.html tabeleid ja analüüsi uurida, lühikokkuvõtte leiab siit: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/pisa-uuring-eesti-opilased-on-uhed-targemad-euroopas.d?id=36172717
Mulle isiklikult tundub Kanada koolisüsteem liiga liberaalne ja poputav, aga samas on mõlemad riigid edukad, mis näitab, et tulemusi saab saavutada erinevaid teid pidi minnes.
USA on ostab mujal hariduse saanud inimesed sisse. Eestist näiteks :)
Postita kommentaar