Jalutuskäik jätkus piki mere äärt. Meri on alati erinev, hetkel nagu klimbisupp.
Või siiski mitte. Klimpide all on tihedad harjased.
Vahepeal hakkas taas lund sadama ja tuul puhuma.
Peale jalutuskäiku on mõnus kuuma teed juua ja lumepitskardinatega ääristatud aknast välja kaeda.
Nii võiks päeva pealkirjastada küll. Käisime tänasel tuisusel talvepäeval kolledži õppejõudude abikaasadega Nõost paari kilomeetri kaugusel asuvas Breti talu juustutehases, kus valmistatakse Eesti esimest ja seni ainukest hallitusjuustu. Uskumatu kui palju võib hallitusjuustul sorte olla: sinine, valge, roheline, punane, seedri- või sinepiseemnetega, pärnaõieseemnetega, või mis kõik veel - kokku komkümmend erinevat sorti.
Kogu protsess, algusest lõpuni, toimub kohapeal - piim voolab lehmalaudast torupidi otse juustuvalmistamise tanki, läbides enne pastöriseerimisprotsessi. Juustu kõrvaltoode - vadak - voolab omakorda teist torupidi sigalasse, sealsete elanike toiduks.
Jõudsime Breti tallu ajal, mil ladu oli juustust praktiliselt tühi, nii tühi, nagu see kunagi varem polevat veel olnud. Igast suuremast kaubandusketist leiab seda kui hästi otsida. Juustu saadetakse muuhulgas ka Soome ja Lätti, kuid nõudlus on palju suurem kui teha jõuab.
Karm juust, mis mõeldud vaid kõige julgematele. Brr, oli tõesti nii :)
Nimi räägib enda eest.
Kandikul on suur kera vastvalminud Luke mõisa juustust, kuhu on lisatud Luke mõisa ümber kasvavate pärnade õisi ja kohaliku mõisniku puskarit :) Olime esimesed, kes seda maitsesid.
Vaatasime üle ka Luke mõisa enda, mida EL fondide abil renoveeritkase ja kus praegu lastele erinevaid jõuluüritusi korraldatakse, kuid kauaks ei tihanud sinna jääda, sest esimesed uudised lumme kinni jäänud autodest hakkasid meieni jõudma.
Nulltolerants vägivalla suhtes
Koolivägivalla ennetamine algas lapse esmase sotsialiseerumisega ehk juba lasteaias. Vägivallata ühiskonda toetas süsteem, kus konflikte ei jäetud laste lahendada, vaid sellega tegelesid õpetajad ja kasvatajad igapäevases koostöös lapsevanematega. Iga õppeaasta alguses saadeti lapsevanematele koolikorda ning kooli- ja peredevahelist koostööd reguleeriv käsiraamat, mis muuhulgas defineeris lahti koolivägivalla olemuse, sellega seotud mõisted ning vägivalla vastase tegutsemise korra. Korra kohaselt oli õpetaja kohustatud viivitamatult sekkuma laste omavahelisse konflikti, selgitama mittekohast käitumist ja teavitama konfliktis osalenud laste vanemaid aset leidnud intsidendist, kusjuures lapsevanemale teavitades ei avaldatud konfliktis osalenud teiste laste nimesid. Lapsevanematel tuli allkirja vastu anda nõusolek probleemiga tegeleda, vastutada lapse tegude eest ning kui probleem ei lahene, pöörduda koolipsühholoogi poole. Just tihe koostöö kooli ja kodu vahel kasvatas respekti ja lugupidamist võrdselt igaühe vastu, tagades lastele vajaliku turvatunde.
Laiemalt võttes usun, et nulltolerants vägivalla suhtes oli põhjuseks, miks täiskasvanud inimene ei jätnud sekkumata arvetõiendamisse ka tänaval, ka siis, kui tegemist oli võõraste lastega.
Kodutööd
Koolikorra kohaselt ei tohtinud algklassi õpilane kulutada kodustele töödele rohkem kui 20 minutit päevas. Lisaks pidi laps igal õhtul raamatut lugema, millest tekkis juba varakult lugemisharjumus. Printsiipi, et nädalavahetuseks või koolivaheajaks õppimist ei jäetud, nimetaksin võrdse kohtlemise printsiibiks täiskasvanutega, mil nädalavahetus oli ette nähtud puhkamiseks.
Koolikott
Probleemi, et lapsed raske koolikoti tõttu seljavalude üle oleks kurtnud, Ameerikas ei olnud. Sealne süsteem oli lihtne. Kooliõpikud asusid koolis, neid koju kaasa ei tassitud. Kotti, failikaante vahele, pisteti paar koduse ülesandega lehte töövihikust, mis hommikul kooli tagasi viidi. Nädala lõpus pani õpetaja nn reedese failimapi vahele kõik nädala jooksul kodus ja koolis lahendatud kooliülesanded ning kokkuvõtte nädala tegemistest ja ülevaate tuleva nädala toimetamistest. Lapsevanem kinnitas allkirjaga, et on materjalidega tutvunud.
Koolikord
Koolimajas valitses kord ja vaikus. Lapsevanemana läksin sinna hea meelega, kas siis lapsele vastu, mõnda ühist kooliprojekti korraldama või koolidirektorile/õpetajale tunnustust avaldama. Ja, olles ise kunagi Eestis õpetajana töötanud, kadestasin töökeskkonda, milles sealsed õpetajad oma igapäevatööd tegid. Kuidas nad selle saavutasid? Eks ikka lasteaiast alates õpetajate, õpilaste ning lapsevanemate ühise pingutuse viljana, tundub mulle.
