Meie pere näitelLastel on Tartus hea elada, sest linn on väike ja logistika seega lihtne. Enamasti saab jalgsi hakkama ja turvaline on ka. Huvitegevusi pakutakse palju ja need on lastevanematele taskukohased (kui mitte öelda, et peaaegu tasuta). Jalgpall, laulukoor, loodusring -- need on tegevused, mis meie noorema võsu õhtupoolikuid täidavad. Kusjuures eriti hästi on minu meelest korraldatud ja läbi mõeldud just Tartu Loodushariduskeskuse tegevused. Praeguseks on Astrid käinud juba mitmepäevases looduslaagris Taevaskojas, ratsatalus ratsutamas, rääkimata keskuses endas korraldatavatest üritustest. Üks vahva idee on keskuses loomade nurk ehk üks tuba, kus erinevaid väiksemaid (ja isegi lausa eksootilisi) lemmikloomi peetakse ja kus lapsed nende eest hoolitsemas käivad. Meie peres on igatahes lunimine 'tahan koju kodulooma' hetkel küll unustuse hõlma vajunud, sest nüüd saab laps aru, et kodulooma ei võeta mitte ainult lõbu pärast, vaid sellega kaasneb ka vastutus. Pealegi, lõbujanu saab paaril korral nädalas loomadega tegeledes täiesti rahuldatud :)
Üliõpilastel on Tartus hea elada. Eriti kui katus on vanemate raha eest pea kohal ja kõht ka täis. Rohkem pole vist mõtet üliõpilaselu lahti seletada. Eks me kõik mäleta :)
Neil täiskasvanutel, kellel on tasuv ja rahuldustpakkuv töö olemas, neil on ka Tartus hea elada. Aga selleks pead sa siin olema sündinud (või vähemalt aastaid elanud), kuuluma õigesse seltskonda (parteisse, korporatsiooni, äriperekonda, teaduskollektiivi). Boonuseks on samuti see, kui sul on olnud õnn sündida mehena.
Nii et selles osas pole Tartus miskit muutunud ajast, mil siin viimati (kümmekond aastat tagasi) elasin ja samad mõtted pähe kippusid. Vana hea Tartu, kas pole? Ainult et... ma ei tea, miks ma siit ära kipun...? ;)
7 kommentaari:
Vabanda kui kostub targutusena, aga tekitas mõtteid see kirjutis.
See on šokeeriv kui ühel hetkel avastad oma kodumaal, et tegelikult ei ole see salajane vaikne diskrimineerimine suunatud ainult võõraste vastu, vaid ka omade vastu, kes ei ole päris omad, sest nad on kusagil ära olnud. Just siis kui oled tunnetanud, et maailm on nii imeliselt väike ja suur üheaegselt, saad ka üllatusega teada, et teiste jaoks see ei ole nii. Eestis ei ole kultuuri kolida koos töökohaga või üldse liikuda nii tihti. Valusalt raske on hakkama saada sellises kitsarinnalises keskkonnas.
Aga äkki? Nüüd kui tuleb äriseadustiku uus muudatus. MIks mitte teha firma ja müüa oma oskusi ja tööd kui renditööjõudu. Alltöövõtjana teha tööd?
Tartu puhul ei olegi vast tegemist diskrimineerimisega, vaid pigem sellega, et pisikesele ja jagatud tegutsemistandrile lihtsalt ei mahu uusi tulijaid.
Aga selle 'oma asja' ajamisega on ka ju nii, et siis kui kord tulu tekkima hakkab, tuleb taas astuma hakata. Kord olen juba proovinud :)
Kallike, ära siis enne detsembrist sealt ära kipu, ma tulen sulle külla ja teen õhtu röömsaks. Mina armastan Tartut, sest see asub mu kodukohale Räpina nii nii lähedal...aga tööd tahan ikka edaspidi Tallinnas teha:-) õnneks on Eesti väike võrreldes teiste riikidega, onju. Mõtle aasta tagasi olime meie sinul külas:-) aeg lendab, ma ütlen. Kallistan
Ehh, sinu jutt Silja kallike, mõjub alati nagu palsam haavale või siis klaasitäis head punast veini, või kaks :) Võta Belgiast kaasa kui külla tuled ja siis polegi vahet - Tartu, Tallinn või Brüssel või Ameerika, eksole ;)
ee, ma olen vist erandlik, aga ma naudin Tartu väiksuse ja tiheduse hüvesid, lastes endale samas raha maksta Tallinna, Riia ja Luksemburgi tööandjatel. Sellise elukorralduse juures ei puutu võimuparteid minusse üldse ja rahuldustpakkuvat tööd saan teha ikka. Ühesõnaga, nimekirja võib lisada ka kodukontoriga kaugtöötajad.
... mis tähendab, et tööd otsides võiks igaks juhuks uurida ka selliseid tööandjaid, kes asuvad kuskil mujal, aga kelle jaoks ei ole tähtis, kus töötaja on.
Nõus sinuga, notsu. Lisame nimekirja. Leiaksin ise ka kindlasti kodustöötamise võimaluse, aga minu mure on see, et tahan kodust välja. Olen liiga kauaks seinte vahele jäänud, vajan suhtlemist nagu värsket õhku :)
Postita kommentaar