Kuidas ma jumestamiskursusel käisin

Pole vist mõtet kurta kui tüütu töö on jumestamine ja kadestada mehi, kes sellest nuhtlusest priid on. Aga et seesinatses maailmas oma näolapi kamuflaažimisest, nagu sõjaväelased ütlevad, üle ega ümber ei saa, siis ei jää ju muud üle kui paratamatusega leppida. Tõsi küll, kui ma sellel alal osavnäpp oleks, siis oleks lihtsam ka leppida ja võib-olla isegi mingit rõõmu tunda, aga no ei ole, võin ausalt öelda, et vaatamata aastatepikkusele harjutamisele pole ma asja siiani selgeks saanud.

Ühesõnaga, ühel päeval võtsin end taaskord kokku ja registreerisin ahvatleva nimega kursusele Make up magic. Mine tea, imedemaa Ameerika ju ikkagi. Kord olen nõu käinud küsimas ka Eestis, kus jumestaja, samal ajal kui mulle nägu pähe maalis, seletas, mida ja kuidas ta teeb. Hmm, võib-olla on asi minus, aga mulle tundus, et peeglist vaatas lõpuks vastu keegi, kes ei olnud mina, ega ka mitte minu kakskümmend aastat vanem ema, vaid keegi kolmas, kes vanuselt võis jääda kusagile vahepeale, kuid ei kuulunud justkui üldse meie perre.

Niisiis ohverdasin 35$ ja ühe laupäevase hommikupooliku maagilise kursuse tarbeks. Asjatundja abi kulub ikka vahel ära, liiatigi olime õhtuks külalised kutsunud ja siis oleks näol midagi rohkemat kui amatöörmeik.

Lumiseid teid trotsides ja muretsedes, kas juhendaja kohale jõuab, sest neil on siin kombeks elu seisma jätta kui lumi maha tuleb, läks seekord hästi - juhendaja jõudis veerandtunnise hilinemisega kenasti kohale, kus teda juba 8-liikmeline naistevägi ees ootas.

Juhendaja ise, umber 50. eluaastates, pikka kasvu, hoolikalt üles kinnitatud hallide juuste ja lillakaspunaseks värvitud huultega mustanahaline naine, asus pikemalt mõtlemata asja juurde. Nagu ikka, logistika on ameeriklastel alati paigas ja süsteem, kuidas üht või teist asja läbi viia, hästi läbi mõeldud. Nagu liinitöö selle sõna positiivses tähenduses. Juhendaja, tutvustanud end litsenseeritud ja aastakümnete pikkuse praktikaga jumestuskunstnikuna, rääkinud algatuseks pisut toitumisest ja nahahooldusest ning vaadanud igaühele meist näkku, eraldas meid külma- ja soojatoonilisteks tüüpideks ning jagas vastavalt välja tillukesed pakikesed: kreemid, lau- ja silmavärvid, põsepuna, puuder, huulevärv ja -pliiats, silmalainer ja ripsmetušš. Tema juhendamisel asusime enda näolapi kallale. Igas etapis tõi ta kellegi meist klassi ette, et näidata ja seletada tehnikaid. Mina sattusin etappi, kus kasutati silmalainerit ja huulepliiatsit. Üks silm ja üks pool huulest maalitud, jäeti ülejäänu minu enda harjutada. Oehh, pinguta mis sa pingutad, aga üks silm jääb ikka nii- ja teine naasugune, sest ei oska ma tumedaid jooni laugudele nii jämedalt ja filigraanselt tõmmata kui juhendaja seda tegi. Ja huuled! Nii punaseid huuli, pealegi kahe erineva värviga, poleks ma kunagi endale ise joonistanud. Ja mulle tundus, et lõpuks vaatas peeglist vastu ei keegi muu kui see kuri-õel ärinaine Cruella filmist 101 dalmaatsia koera. Ausõna, ilma naljata. Vaid juuste värv ei kattunud.

Juhendaja andis meile koduteele kaasa kaks soovitust: 1) harjutage ja 2) paluge kelleltki erapooletut ausat tagasisidet. Hästi. Kui ma koju jõudsin ja abikaasa mind nägi, ei öelnud ta esialgu midagi, muigas ainult omaette. Kui ma teda rahule ei jätnud, arvas ta lõpuks, et olgu ma parem üldse ilma meigita kui selline. Heh, aru ma ei saa, kelles või milles see viga ikkagi on, et seegi kord läks kogu ettevõtmine jälle sinna kuhu eelminegi, ela sa Eestis või Ameerikas, olgu juhendajaks valge või musta nahavärviga inimene. Aga võib-olla ei ole mu abikaasa, kes minuga harjunud on, enam erapooletu hindaja :)

Ah jaa, pildid lubati ka hiljem e-mailile saata: enne ja pärast. Ootame, vaatame :)