Et elu poleks ilus

Üks mu loomaarstist tuttav tõstis aeg-ajalt oma koduroti üles ümmarguse laelambi otsa, kus too, kuna ta alla hüpata ei julgenud, nukralt konutama pidi. Tuttav põhjendas oma tegu sellega, et muidu arvab veel, et elu on ilus.

See meenus mulle täna jälle. Eks ole, tore linn on see Washington muidu: roheline ja inimsõbralik, aga mingid hädad peavad ikka olema. Kui suvel on selleks moskiitod, siis kevadel taimed. Just, needsamad õitsvad põõsad-puud-lilled. Ilus on küll, aga kuna istutatud olevat peamiselt isastaimi, mis hetkel koik tolmlevad, eriti männid, siis on kogu linn kollast-valget-punast tolmu täis. Egas sellest ju polekski hullu kui kõik see ei ajaks aevastama-köhima ja allergiavastaseid ravimeid otsima. Eriti hullusti mõjub õietolm lastele, millega paraku nõustuma pean. Aga mis sa hing ikka teed. Õnneks hakkab homme vihma sadama. Ja läheb ka natuke jahedamaks, õnneks:). Jah, juba mitu päeva on üle 30-kraadist kuumust kütnud - nädalavahetusel 36 - ja mina olen oma esimese päikesepõletuse kätte saanud.

Ja siis veel see sigade tõbi, mis lõunanaabritelt meie poole kihutab - selle vastu soovitavad ameeriklased 1) pesta käsi; 2) pesta käsi ja 3) pesta käsi.

PS! Käisin õhtul meelega kõiki ettejäävaid taimi katsumas ja uurimas, aga isaseid ei leidnud - kõik tundusid ikka mõlemasoolised olema, ka männid. Ka internetist võib leida infot peamiselt erisooliste marihuaana-, kannabise- ja kanepitaimede kohta:)

Enne kui kusagile sisened

...loe hoolikalt silte ja käitu vastavalt. Silt ühe kodu uksel.
Silt restorani uksel
Ja jäta lehmad rahule

Kuhu astuda? Ämbrisse ikka.

Ühel rootslaste poolt korraldatud koosviibimisel astusin jälle ämbrisse. Mulle nimelt pole kunagi meeldinud, et Tallinna vanalinna ehitati McDonaldsi restoran ja ma pole seda ka varjanud. Aga tundub, et eile solvasin ühte ameeriklast, kellele peale seda, kui ta oli uhkustanud, et on Eestis käinud, tõsi küll, üle kümne aasta tagasi, teatasin ma, et sellest ajast on Eesti väga palju muutunud. Tema küsimusele, et kas muutused on olnud head või halvad, alustasin algusest - ehk McDst. Hmm, ega ma ju ei mõelnud selle peale, et tegemist võib olla ameeriklasega. Ja ega ma kaugemale ei jõudnudki, sest rohkem ta minuga rääkida ei tahtnud... Mulle tundus see imelik, sest eurooplastega sellel teemal rääkides on nad üldjuhul nõus - McD koht võiks olla kusagil mujal kui keskaegses vanalinnas. Seekord mu vestluspartner vaid kergitas kulmu ja tegi asja järgmise vestluskaaslase juurde.

Egas midagi, jälle uus õppetund - enne kui hakkad McDst rääkima, tee kindlaks, mis rahvusest on jutukaaslane. Seda võib vist nimetada kultuuridevaheliseks erinevuseks, kuna McD on kindlasti Ameerika kultuuri üks tahtis osa. Kui tahtis, seda ma veel ei tea, aga kindlasti tahaksid nad tunda uhkust selle kultuuri kogu maailmale pakkumisest, arvan ma:)

Naised päästavad maailma

Sel ajal, kui Islandi pangad kolinal musta auku vajusid ja kogu riigi endaga kaasa viisid, jäi mingi ime läbi üks pank ellu. Lähemal vaatlemisel imega siiski tegemist polnud - põhjuseks toodi hoopis see, et panka juhtisid naised. Nõnda rääkisid eile ameeriklased oma uudistes. Uurides fenomeni, mis naistes peitub 'avastasid' nad probleemid meestes:

1) meesuguhormoon, testosteroon, tõukab mehi ebaratsionaalsetele ja riskantsetele otsustele, kusjuures eriti kõrge on see tase kriisisituatsioonides; 2) mehed langetavad enesest lähtuvaid otsuseid ehk siis mõtlevad eelkõige iseenda päästmisele, samal ajal kui naised seavad olulisemaks kogukonna huvid. Ameeriklased tõid näiteks Prantsusmaa, kus kriisiga on hästi hakkama saanud organisatsioonid, mille juhtkond koosneb põhiliselt naistest. Küsimusele - kas Islandist saab nüüd naiste poolt juhitav riik? - vastas üks neist Islandi kangelasnaistest, et kuigi tendents on olemas, ei pea ta seda päris õigeks. Kõige optimaalsem olevat tema arust siiski tasakaal - 50-50.

Muidugi ei jätnud ameeriklased oma saatelõigus mainimata, et need naised on koolituse saanud Ameerikas:)

Huvitav, kes päästab Eesti?

Kirsiõite langemise aeg

Ehk aasta Ameerikas on möödunud. Vaatasin üle oma kirjatükkide aastase toodangu ja polegi paha - päris hulk mõtteid on kirja saanud, endalgi hea läbielatut meelde tuletada. Ja ausalt öeldes ega ma väga oma arusaamu praeguseks muutnud polegi - üsna selline see Ameerika minu jaoks ongi, nagu lugudest lugeda võib. Aga kui nüüd ikkagi keegi küsiks, et mis mulle siin meeldib, siis esimesena vastaks - ilm. Päikest on palju. Isegi kui ilmad on keskmisest jahedamad on päikselisi päevi siin üldiselt samapalju kui Eestis pilves päevi.

Siis meeldib see, et inimesed naeratavad tänaval ja räägivad palju, ole sa tuttav või võõras. Eriti hea on see alguses, mil sa selle riigi kommetest ja elust veel miskit ei taipa. Risk, et midagi olulist jääb ütlemata, on väike.

Veel on hea see, et kõik on hästi lihtne, piltlikult öeldes - pesumasinal on kaks nuppu, ühega reguleerid vee temperatuuri, teisega lülitad sisse. Ja peseb väga hästi.

Kogu elu-olu on nii korraldatud, et eksimisvõimalus miinimumini viia. Abiks autojuhile:Kõik on reguleeritud: muru pikkus ja see, kus muru niita ei tohi. Selgitus on ka tavaliselt antud - et miks ei tohi.

Vahel võib tunduda isegi natuke ülekohtune, aga regulatsioone peavad järgima eranditult kõik. Mitte miski ei vabasta sind valesti pargitud auto trahvikviitungi tasumisest. Ühel hommikul nägin, kuidas furgoonauto peatus korraks panga ees, et lastepakid peale korjata, mis olid heategevuse korras vaesematele peredele ette nähtud (tegemist oli üleriigilise aktsiooniga, mida siin sagedasti korraldatakse). Aga nii kui pangauks meeste selja taga sulgus, oli kohal ka trahvikviitungi kirjutaja (nad on alati kohal:)) ja nagu ütles mu vestluskaaslane - keegi ei hakka nendega kauplema. Trahv on maksmiseks. Summad, muide, on valusad.

Sõnavabadus on tore asi. Rääkisime ameeriklasega ükskord olukorrast Hiinas, kus miitingu korraldajad juba enne miitingut kinni võeti, ja sellest, et sama olukord oli ka meil nõuka-ajal, siis tema ütles, et ameeriklastel on sellest raske aru saada. Siin olevat teine äärmus - kõik võivad ennast vabalt väljendada. Paar pilti päev enne uue presidendi valimisi.

Kesklinnas puhuti hing sisse Bushile ja loobiti kingadega. Huvitav, mis saaks siis, kui lubada Eestis nõnda kellegagi toimetada - Tõnismäel näiteks - eriti lähenevaid aprillisündmusi arvestades. Võib-olla polegi nii paha idee:)

Ja mis on see, mis Ameerikas ei meeldi? Hmm, kui hommikustes uudistes poleks võetud teemaks lutikate invasiooni Ameerikasse, siis poleks ehk enam meeldegi tulnud... Nendega küll uuesti kohtuda ei tahaks. Mis veel? Voib-olla see, et suvel - juulis, augustis - on talumatult kuum ja niiske. Ja muidugi see, et kodu on liiiiiigaaa kaugel...:(

Ei läinudki suve otsima

Kui Inglismaal elades inglaste käest küsisime, et miks nad puhkuse ajal nii palju autoga sõidavad, siis vastasid nad, et sõidavad sinna, kus parem ilm on. Ameeriklaste kohta kehtib sama, ainult selle vahega, et nad lendavad lennukiga. Asusime siis meiegi sooja ilma otsingutele ehk googeldasime seda kõigi võimaluste maad ja leidsime, et üsna laial raadiusel on keskmisest jahedam, tuulisem ja vihmasem ning et esimene suvesoe koht on alles Floridas, umbes 18 autosõidutunni kaugusel. Nojah, kuigi kiusatus ju tekkis, aga see oleks tähendanud väsitavat nelja autosõidu- ja vaid paari kohalolekupäeva. Järgmisena kammisime läbi viimase minuti pakkumised, kuid alla 400$ lennupileteid (maksudeta, per nase) me ei leidnud – sinna veel hotell ja rendiauto otsa, mille hinnad koolivaheaja ja jahedate ilmade tõttu lakke olid tõstetud. Oi ei, seda oli liiga palju sooja eest maksta. Otsustasime, et jääme parem ootele, küll see soe ükskord meieni jõuab, nii et me veel ägame selle all (mäletan hästi eelmist aastat:)

Nojah, aga mida siis nädalase puhkusega peale hakata? Internet, aita! Otsisime natuke, lugesime ja uurisime ning valisime välja kaks põnevana tunduvat saart idarannikul, keerulise indiaani nimega Chincoteague ja Assateague. Järgmisel päeval pakkisime asjad kokku ja asusime teele.
Selleks, et saartele saada, tuli esialgu sõita mööda poolsaart, kus tee muutus järjest kitsamaks, maastik vesisemaks, majad väiksemaks, autod suuremaks ja kotkad julgemaks.
Üsna tüüpiline on see, et järelveetav, veoauto furgooni suurune maja tuuakse ratastel kohale, näiteks suurele tühjale väljale, ehitatakse vundament ümber ja kolitakse sisse elama. Mõnikord on need majad üksikult, teinekord jällegi tervete küladena. Ümbrus on lage, see-eest alati niidetud. Aedu esineb harva, kui, siis loomade jaoks. Vahel on maja juurde ehitatud ka garaaž, mis on majast suurem, sest auto peab sisse mahtuma.
Millega need inimesed kõik tegelevad, mina ei tea. Paljud teeäärsed söögikohad ja laudad olid tühjad ja müügis või lihtsalt lagunesid, justnagu meil omal ajal kolhooside lagunemise aegu. Tühjana ja trööstitus seisus olid ka paljud elumajad.
Sõit saartele meenutas natuke lõiku Muhumaa ja Saaremaa vahel: looduslikult üsna sarnane, ainult et palju-palju suurem. Üüratult suured sillad kulgevad üle lahesoppide ja vesise maastiku. Ja ei mingeid praame:)
Ja lõpuks, peale viietunnist reisi, saared ise.
Saartel on turism viimse detailini läbi mõeldud. Näiteks on rajad, kus pesitsusaegadel käia ei tohi. Siis on rajad, mis mõeldud ainult jalgsimatkaks. Ja siis on rajad, mis hommikul on jalgsimatkajate ja õhtul automatkajate päralt. Panime tähele, et seda teist varianti, kus rada läbitakse autoga, hästi aeglaselt, aeg-ajalt peatudes, kasutatakse usinamini kui esimest. Kuna meie kõndisime jalgsi, siis mõned autojuhid peatusid ja küsisid hoolitsevalt, et kas me ikka hiireviud nägime:) Jalgsimatkajad alati tervitavad üksteist.
Enamus radu on asfalteeritud, isegi siis, kui need pole autodele mõeldud.
Iga pink on kellelegi pühendatud.Tuleb jällegi tõdeda, et Ameerikas on tohutult rikas loodus. Saared kubisesid kõikvõimalikest lindudest, nii läbirändajatest kui kohalikest, ja muidugi olid kohal ka linnuvaatlejad:) Minu lemmik - valge haigur.
Tõepoolest, kõiki, keda teel olevad infotahvlid kirjeldavad, s.t peaaegu kõiki neid loomi-linde, võis ka näha. Kahjuks ei tulnud meile vastu 2.6 meetri pikkust musta rottmadu. Muidugi ei ole loomad nii lähedal ja julged kui linnas, aga siiski turistidega harjunud. Binokkel olgu alati kaasas. Kitsed lähevad üle vee.
Saare tõmbenumber ja turistide kohalemeelitaja on metsik hobune. Legendi järgi olevat hobused sinna sattunud 18.sajandil saarte läheduses uppunud Mehhiko laevalt, kuid ametlikum väide ütleb, et nad on sinna omanike poolt, kes aedu ei viitsinud ehitada, kunagi toodud ja sellest ajast sinna jäetudki. Minu arust polnud nad nii metsikud miskit, üsna taltsad ja viisakad. Kräsukarvane hobune - meie lemmik.
Assateague saar jagunes kahe osariigi vahel ja kui Virginia osariigis hoiti hobuseid aedikutes, siis Marylandis liikusid nad ringi vabalt. Inimesed käivad neid vahetpidamata vaatamas, nagu poleks kunagi hobuseid näinud:) Siin üks pikutab lausa tee ääres.
Hobuste iibe kontrolli all hoidmiseks 'tulistatakse' neid rasestumisvastaste hormoonpreparaatidega.
Ma ei oska öelda, milleks seda maja kasutati, ilmselt seotud austrikasvandusega, aga sinna katusele oli kotkas oma pesa teinud. Hirmus tuuline kodu tal.

Ja lõpuks. Ameerikas on kõik suur. See, vahepeal hävimisohus olnud orav, on kassisuurune, kaaludes umbes kaks kilo.See rähn on kolm korda suurem kui Eesti rähnid.

Veel eristab Marylandi Virginiast see, et esimene on välja arendanud kämpingupiirkonnad saarel, mis ameeriklaste hulgas väga populaarsed on, eriti suvel. Ja miks ka mitte. Ruumi on neil palju, jagub kõigile:)

Suve otsima

Meil on siin juba hea mitu päeva udused ja vihmased ilmad olnud, just selline pilt avaneb katuselt linna poole vaadates. Meenub multikas 'Siil udus'. Mõtlen ikka, et kuidas neil inimestel seal udus läheb... Ainuke, mis natuke välja paistab, on Washingtoni katedraal.
Õnneks on kevadvaheaeg ja me saame minna suve otsima. Nädala pärast annan aru:) Hääd suve ootamist teilegi. Ikkagi aprill juba:)