Must ja valge

Olen aeg-ajalt imestanud ameeriklaste poolehoiu kindlat tõusu mustanahalise Obama suhtes. Kusjuures ei ole tegemist poliitilise korrektsusega, nagu me arvata võiksime. Ameeriklased väljendavad vabalt oma eelistusi, seda üldjuhul varjamata.

Kuidas ameeriklane valiku üle otsustab, küsisin ühe kohaliku käest eile. Ameeriklane jälgib valimisvõitlust, vägagi tähelepanelikult, muide. On kaks „Rootsi lauda“: ühel pakutakse täna kala ja sinki ja üht-teist veel; teisel aga ennäe – pakutakse ka kalamarja ja maiustusi! No kes neist siis ära ütleb? Aga kumb laud on homme parem – seda vaatame homme. Lihtne. Pole midagi uut siin ilma peal.

Osa ameeriklasi ütleb, et hullemaks kui praegu on, enam minna ei saa, vaatama sellele, et riik on endiselt heaoluriikide tippriik. Et Ameerika vajab muutusi ja Obama lubab neid oi-kui-palju, alustades maksukärbetest kuni ülemaailmse rahuni.

Obama oskab inimesi uskuma panna – need, kes teda valivad, usuvad temasse. Usuvad siiralt, nii, nagu meie uskusime kunagi valgesse laeva, mis tuleb ja päästab meid kurjade küüsist. Obamat võetakse kui märki, mis on õigel ajal ja õiges kohas – mustvalget sümbolit, kelle üks vanematest on valge, teine must. See, et tal puuduvad välis- ja kaitsepoliitilised kogemused, ei loe. Tundub, et enamus ameeriklasi usub, et kogu maailma on võimalik valitseda heatahtlikkusega.

McCainile ja tema pooldajatele, seevastu, heidetakse ette liigset rikkust (priiskamist siis) ning minu imestuseks isegi rassismi ja natsismi ilminguid. Ja seda, et ta ei usu üleilmse rahu saavutamisse diplomaatilisel teel.

Eks näe, mis tulevik toob. Obama valiku puhul saab tema ja ta perekonna elu üsna komplitseeritud olema. Kindel on, et turvameeskonna suurus mitmekordistatakse ja üle minu maja hakkab lendama rohkem turvahelikoptereid kui kaks. Peaasi, et ei juhtuks see, mida ennustas kirjanik Doris Lessing – et Obamast saab järgmine Ameerika president, kes maha lastakse. See oleks jube.

_

Pildike tänasest Halloweenipeost koolis. Happy Halloween, kids!

Sügis tuli

Tuli meilegi lõpuks sügis. Kuidagi ehmatavalt äkki tuli – kui eelmise nädala alguses tõusid soojakraadid veel 27-ni, siis nädala lõpuks näitas mõõdik konstantselt 13 kraadi ja tänane hommik algas 0-st. Kuid see, mis siinset sügist Eesti omast eristab, on päike – vihma pole olnud nädalaid ja päike paistab päev läbi. Ilus on. Nii et sõbrad, kes te planeerite mulle külla tulla sügisesel ajal, arvestage sellise ilmaga:)

Nädalavahetusel võtsime sügise tuleku puhul ette tee Washingtonist välja, umbes 100 kilomeetri kaugusel Apalatši mäestikus asuvasse Harpers Ferry ajaloolisesse linnakesse. Tee sinna viis samuti läbi väiksemate asulate. Sügisvärvide sillerdusse uppunud majakesed olid end Halloweeni-teema rekvisiitidesse mässinud, üks rohkem kui teine. Kummaline, kuidas nad viitsivad kõige sellega mässata: kümned uuristatud kõrvitsad, linadesse mähitud kummitused, hernehirmutisi meenutavad nukud, pealuud, ämblikuvõrgud jne. Tundus, et mida väiksem maja, seda rohkem asju oli ümber maja.

Jõudnud Lääne-Virginia osariiki hakkas silma hoopis miksi muu. Käimas on jätkuvalt presidendi valimisvõitlus ja ameeriklased, kes on oma otsuse ühe või teise kandidaadi poolt langetanud, väljendavad seda avalikult, püstitades maja hoovi või sissesõidutee äärde vastavad sildid-plakatid. Selgesti eristusid need majapidamised, kes toetasid McCaini ja need, kes Obamat. Ehk täpsemalt – suurte villade omanikud on peamiselt McCaini ja väiksemate majakeste omanikud Obama pooldajad. Plakatidki McCaini-Palini nimedega olid kordades suuremad kui Obama-Bideni omad.

Harpers Ferry’s, 19.sajandi linnakeses, võis leida mitmeid muuseume ja varemeid Ameerika ajaloost: kodusõda, relvatööstus, esimene raudtee, afro-ameerika ajalugu. Lisaks fantastilised loodusvaated mägedele, jõgedele, sügisvärvilistele metsamassiividele.

Siin siis kohustuslikud sügisvaated. Kuigi jah, Euroopa vanade ajalooliste linnakestega võrreldes pole ameeriklastel miskit vastu panna:)

Jeffersoni kivi

Kes või mis on Eesti?

Tütar Annika tegi katse - käis ja küsitles Greensboro Ülikoolis vastutulevaid üliõpilasi: kes või mis on Eesti? Ja sai huvitavaid vastuseid:
- koht Kreekas
- utoopiline ühiskond filmist "The Village"
- kehaosa
- lill
- psühholoogiline seisund
- keelatud aine
- hoone nimi
- kivi

Polegi väga mööda, eksole?:)

Siia ilma tulemine, II

Teine tulemine. Inglismaa

Tere tulemast tänapäeva tsiviliseeritud ühiskonda, mõtlesin ma ja räntsatasin hunniku teabekirjandust lauale. „Palun, valik on sinu,“ oli arst mulle öelnud. „Põhimõtteliselt võid valida loomuliku sünnituse, seljatuimestuse või keisrilõike vahel. Ja-jaa, ka keisrilõige tuleb kõne alla. Noh, see peab muidugi olema põhjendatud, hirmuga sünnituse ees, näiteks. Meil siin enamus staare valib keisrilõike, et siis mõnel ilusal, meeldejääval kuupäeval see aeg endale kalendrisse kirja panna.“

Mida paganat, mõtlesin mina. Sain esimesega hakkama, saan ka teisega, olgugi, et arst pani mind esmasünnitajate kategooriasse – liiga palju aega olevat vahepeal eelmisest sünnitusest mööda läinud. Laps tuleb, millal ise tahab – ei mingit kirurgilist sekkumist, võtsin otsuse vastu.
Üks asi, mis mu „soovide nimekirja“ esimesena kirja sai pandud, oli võimalikult varane ultraheli uuring. Kui ma oleksin olnud Eestis, oleks mulle mu vanuse tõttu tehtud ka looteveeuuring, kuid Inglismaal seda vajalikuks ei peetud. Ultraheli olevat see, mis üsna täpselt kõik vajaliku ära näitab. Aga ka ultraheli tehtavat alles hiljem, raseduse teises pooles.
Aga raha eest saab kõike – varases ultrahelis öeldi meile isegi lapse sugu. Inglismaal on lapse soo varane teatamine üldiselt keelatud, sest teatud usku rahvas – need, kes eelistavad poegi tütardele – nendega olevat probleeme…

Ühesõnaga, meil tundus kõik hästi minevat. Valisime loomuliku sünnituse osakonna, käisime kohapeal väikesel ekskursioonituuril ja ostsime roosad riided (ultraheli arst oli 99% kindel, et sünnib tüdruk:)). Jäi üle oodata ja loota, et sünnitus ei alga laupäevasel päeval, sest Watfordi naistehaigla kõrval oli jalgpallistaadion (see, kus meie mees kunagi jalgpalli tagus:)) ja laupäevasel päeval toimusid tavaliselt jalgpallimatšid ning kõikvõimalikud kohad olid autosid täis pargitud, s.h loomulikult ka haigla parkla. Arvake ära, mis päeval laps ilmale tulema hakkas? Loomulikult laupäeval. Aga õnneks oli jalgpallivaba nädalavahetus.

Ma enam täpselt ei mäleta, aga kusagil keskpäevaks olime ennast haigla perepalatis sisse seadnud. Arst tutvustas mulle õde, mustanahalist noort naist, kes minuga tegelema pidi, luges sõnad peale, et jalutage palju ringi, käige treppidest üles-alla, sööge ja jooge vahepeal ning ärge mingil juhul pikali heitke. Ja läks ära. Ah jaa, leppisime veel kokku, et kui vann on vaba, siis kasutame seda.

Ja nii me seal siis olime, kahekesi, mina, kes ma nagu puuriloom edasi-tagasi kõndisin, sõnagi lausumata, ja minu abikaasa, kes mulle järele sörkis ja igasugu abi pakkus. Mäletan, et ma ei tahtnud absoluutselt mitte midagi.

Piilusin aeg-ajalt kella. Üks…pool kaks. Õde käis ka vahepeal, vaatas ja läks ära. Arst käis vahepeal, vaatas, et oi, siin läheb veel vä-ä-äga kaua aega (pagan kui tuttav see lause ette tuli!) ja käskis mehel mulle banaani sisse sööta. Mees üritas mulle sõna otseses mõttes seda sisse pressida! Noh, ma saan aru – arst on tark! Aga mina ei tahtnud banaani! Tol hetkel tahtsin ma ainult seda, et mind rahule jäetaks ja sünnitada lastaks, et kiiremini ülemõistuslikest valudest vabaneda. Et mingu nad kõik, kus see ja teine! Aga valu oli vahepeal mult igasuguse kõnevõime viinud. Olin üsna kindel, et kaua ei ole enam jäänud. Meenus ütlus Ita Everilt, kes polkovniku lesena väitis, et arstid ei tea midagi:)

Kell seinal näitas pool kolm. Arst läks ära – ekskursioonituurile – teistele potentsiaalsetele tulijatele maja tutvustama. Mina ei jaksanud enam püsti seista ja heitsin pikali. „Mine kutsu arst!“ pigistasin abikaasale hammaste vahelt. Mees läks, jooksuga. Arst tuli, samuti jooksuga, jättes hulga ekskursioonihuvilisi ootama. Ja siis läks kõigil kiireks. Jälle väga tuttav stseen:)

Arst käsutas mind püsti (siin on nagu sõjaväes, eks ole, märkis ta abikaasale), tõi hunniku mingeid linu ja nii me siis ootasime. Õde oli mingil põhjusel tõmbunud kõige kaugemasse nurka ja mulle tundus, et vaatamata õe kaasasündinud jumekale näonahale oli see kuidagi kahvatumaks tõmbunud.

Kuulsin, kuidas arst, pöördudes mu mehe poole, pakkus mingit tuimestust. Mina ei suutnud midagi vastata – see hetk oli nagu halvas unenäos: tahad nii väga öelda, aga ei saa, hääl on kurku kinni jäänud. Õnneks oli abikaasa vaatamata kõigele endiselt kahe jalaga maa peal ja teatas, et pole vaja miskit, et olime enne kokku leppinud, et ei tarbi mingeid „aineid“.
„Aga millal vanni saab?“ küsis ta nüüd juba mitmendat korda.
„Mis? Te tahtsite vanni? Õde, miks sa ei ole vanni vett lasknud? Mine ja tee seda! Kohe!“
„Ee…ei tea, kas enam jõuab?“
„Kui ei jõua, siis ei jõua. Mine lase vesi vanni!!!“
Jõudsime. Napilt, aga siiski jõudsime. Kella kolme paiku lõikas isa oma lapse nabanööri katki. Väike tumedate pikkade juustega uustulnuk mähiti teki sisse ja anti issile hoida. Tundus, et ta oli siia ilma tulekuga rahul:)

Palatis oli mõnus olla. Laps tudis oma esimest maapealset unekest ja meid kostitati turgutavate suupistetega. Teadsime, et varsti saame koju, sest Inglismaal üle kuue tunni haiglas ei hoita, seda muidugi juhul, kui kõik on korras. Ja meil oli. Õde, kes käis vahepeal mu kehatemperatuuri mõõtmas, vabandas, et temast suuremat asja ei olnud – tema jaoks oli see olnud esimene sünnitus vastu võtta:)

Nii me siis ootasime – kolm, neli, viis tundi – keegi ei andnud meile kojuminekuks mingit märki. Vahepeal toodi kõrvalpalatisse uus sünnitaja, kes oma abikaasat rohkesti „pehmete“ väljenditega kostitas ja õhukeste palatiseinte tõttu pidime meiegi teda kuulama. Kuulsime, kuidas arstid-õed tema juures käisid ja talle mingeid valuvaigisteid sisse süstisid. „Alles nüüd ma saan aru kui jube üks sünnitus võib olla,“ arvas minu mees selle peale.

Väljas läks pimedaks ja kell hakkas juba öötundidele liginema – ei mingit märki kojuminekust. Alles siis, kui abikaasa läks asja uurima, selgus, et vahepeal oli toimunud arstide vahetus ning et uued tulijad olid arvanud, et kuna on õhtu, siis me kavatseme sinna ööbima jääda… Oi ei! Täname! Ja täpselt südaööks olime õnnelikult kodus:) Arstid olid takkajärgi veel imestust avaldanud minu igasugustest abivahenditest keeldumise osas – ehk oli tegemist mingi usuga? Taarausuga vist:)

Mul pole ükskõik

Vahel öeldakse mulle, et sul on seal kaugel nüüd hea ja sind kindlasti ei huvita meie probleemid. Ei, mul pole ükskõik, mis Eestimaa peal sünnib. Ma loen iga päev uudiseid ja mõtlen iga päev sellele, miks kõik on nii nagu on. Ja kurb on, eriti siit, kaugelt vaadates. Vahel ma tõepoolest ei tahagi enam uudisteportaale avada ja midagi lugeda, sest see, mis ma sealt leian, viib mind tükiks ajaks masendusse. Enamus uudiseid on negatiivsed, nende vahele aga pikitakse kollaseid, sisutühje artikleid.

Mina ei saa aru - endiselt -, miks eestlased ei suuda teha koostööd? Miks näiteks keskkonnaminister ei võiks rohkem koostööd teha roheliste organisatsioonidega, vältimaks roheliste süüdistusi nende mittekaasamisel olulistesse riiklikesse küsimustesse? Miks näiteks toetusi jagavate organisatsioonide nõukogudes ei võiks olla roheliste esindajaid?

Miks rohelised kuulutavad välja mitte kusagile välja viivaid ultimaatumeid? Ja siis otsivad abi, nii moraalset kui materiaalset, riigipiiri tagant, tegelikku olukorda aeg-ajalt üle dramatiseerides.

Mul on siinpool väliseestlaste juttu väga kurb kuulata. Ei ole meil Eestis see olukord tegelikult nii hull kui siin, piiri taga, sellest vahel arvatakse. Sõltub, kuidas vaadata – kas klaas on pooltühi või pooltäis… Ja kuidas me kõike seda ise väljapoole eksponeerime.

Ei ole ministeeriumis rumalad ametnikud – ministeerium on suur ja seal on palju missioonitundelisi pädevaid inimesi. Ei ole rohelised üks harimata metsarahvas, kes riigiasjadele pihta ei saa…

Parem pole olukord ka mistahes teises valdkonnas. Aegade algusest peale – sellest ajast kui loodi Kaitseministeerium ja Kaitsejõudude Peastaap – on koostöö nende kahe organisatsiooni vahel olnud pehmelt öeldes kesine. Ministeeriumi jaoks on peastaabis madala IQ-ga harimatu seltskond; peastaap jällegi ei arva, et ülikoolide praktikandid ministeeriumis üldse kaitseväe temaatikast miskit aduvad.

Euroopa Liidu toetuste abil tõstame Eestis haldussuutlikkust. Aga kuidas sa seda haldussuutlikkust tõstad kui osapooled ühe laua taha istuda ei taha? Või kui istuvad, siis pigem iseenda ambitsioonide rahuldamiseks kui riigi peale mõeldes. Kurb.

Pool aastat möödas

Öeldakse, et pool aastat on see aeg, mis on vajalik uues riigis kohanemiseks ja muutustega harjumiseks. Meie perel hakkab see aeg nüüd täis saama. Kas me oleme kohanenud? Päris nii öelda ei julgeks. On asju, millest me oleme hakanud aru saama ja asju, mis vajavad veel „seedimist“. Siiski ma pean tõdema, et siin on üht-teist, mis mulle vägagi meeldima on hakanud.

Mulle meeldib see, et inimesed naeratavad tänaval. Ehk piltlikult öeldes – kui mul on tuju halb, siis lähen õue, inimesed naeratavad mulle, mina naeratan vastu ja polegi rohkem vaja, ongi juba parem. Eile näiteks tulin kursuselt, lonkisin omaette põrnitsedes mööda tänavat – mõtisklesin parasjagu kursuselt saadud info üle. Jõudsin liinibusside väljasõidukohani. Üks buss jõudis kõnniteeni, bussijuht peatas sõiduki, et lasta mul enne mööduda ja hüüdis siis mulle: „Hi, how are you today?“ rõhutades eriliselt sõna today. Ehmatasin ennast oma mõtetest lahti, pöörasin pilgu hüüdja poole – sõbralike silmadega must mees oli, pooleliolev hamburger ühes ja bussirool teises käes – ja kinnitasin talle, et tänasel päeval pole viga miskit:) Bussijuht naeratas oma valget hambarida paljastades, viipas käega ja juhtis bussi teele. Tükiks ajaks jagus mulle seda edasiantud naeratust.

Tegelikult hakkan ma ka sellega harjuma, et nad selja tagant tulles, olgu see siis rattarada või kõnnitee, ja mööduma hakates valjusti ette hoiatavad. See on tegelikult nii mööduja huvides kui ka selle, kellest möödutakse, ehk printsiipi „ettevaatus ei ole kunagi liiast“ rakendatakse siin usinasti. Nii nagu kantakse kiivrit. Esialgu tundus see hoiatamine mulle kuidagi agressiivne – sõltuvalt hääletoonist ja –tugevusest tõlgendasin seda umbes nõnda, et ole hea ja kobi nüüd eest ära! Aga nüüd, oma jooksuringidel, olen pidevalt see, kellele jalgratturid hoiatusi jagavad. Näiteks täna tuli üks rattur mulle vastu, samal ajal lähenes neid tagantpoolt koguni kolm. Ja vastutulija oli seekord hoiatajaks, et nüüd saab meid ühtekokku päris hulga kohe:) Ükskord, jooksurajal, omis mõtteis sörkides, hüüdis tagant lähenev jalgrattur, et hakkab minust mööduma. Minu ehmatus ootamatu hääle peale oli vist nii silmaga nähtav, et pani ratturi ahastama: „Oh, my God!“:)

Ühelt rattateelt leidsin isegi sellised märgid

Meenub, et üks mu väga hea kolleeg, endine töökaaslane, rääkis mulle kunagi loo oma kokkupuutest ameeriklastega. Et olevat ta pikalt-laialt ühele ameeriklasele oma elulugu seletanud. Järgmisel korral kokku saades ei olevat too ameeriklane mitte midagi mäletanud ja kõik tuli uuesti algusest peale ära rääkida. Aga tead mis, armas kolleeg, ära pahanda tema peale. Nendega ongi nii, et nad räägivad palju – pärivad su käekäigu järele, küsitlevad sind kus iganes, bussipeatuses ja poes järjekorras seistes ja niisama tänaval. Ja kujuta ette kui palju neil päeva lõpuks informatsiooni on! Ja katsu siis hiljem täpselt meenutada, kes ja kus. Aga kui sa nendega juba rohkem kokku puutud, siis mõistad, et pole see asi nii hull ühtigi. Minul on näiteks siin elatud poole aastaga tekkinud väga hea suhe meie maja mänedžeriga – et keegi valesti aru ei saaks, naisterahvas on:) – ja seda nii töisel kui ka mittetöisel tasandil. Hea suhe on mul ka maja teiste töötajatega – alati teretame ja püüame tiba juttugi ajada, olgugi, et nemad ei räägi inglise ja mina hispaania keelt.

Kui ma veel Eestis olin, siis inimesed rääkisid, et Ameerikas tunned sa ennast nagu omade hulgas - nad ei suhtu sinusse kui välismaalasesse, kes on tulnud nende küpsetatud pirukast osa saama. Võin kinnitada, et see on tõesti nii. Nad pistavad sulle ka kausi ja vispli kätte - küpseta koos meiega:) Veel parem - küpseta oma pirukas ja anna meile maitsta - ehk on parem:)

Kadestamisväärt on nende patriootilisus kodumaa suhtes. Austust ja armastust ning valmidust selle vabaduse eest seista väljendatakse igal võimalikul juhul. Selleks, et lippu vardasse tõmmata, pole vaja lipuseadust - neid lehvib siin alati iga päev. Küllap see, et igast riiki tulijast - ole sa siis must, valge või misiganes värvivarjundiga - ameeriklane "tehakse", on ennast ära õigustanud - sulle õpetatakse keel selgeks ja pannakse riigi hüvanguks tööle. Ja kui sa oled riigile lojaalne kodanik, on edasine elu su enda kätes, võimalusi selleks on palju. Ja need inimesed siin armastavad oma riiki - see on kindel. Armastada ei saa vägisi.

Oravatest teavitamise nädal

Miks pagan neid nii palju on? Mul pole juukseidki peas nii palju kui neid oravaid minu jooksurajal ringi siblib. Mõni, vaata et kukub pähe – ma ei teadnudki, et nad nii lennukaid distantse ühelt puult teisele ette võtavad. Ja siinjuhul ei ole tegemist lendoravatega.

Eile tõi laps koolist koju koopia Washington Post’i artiklist, millel intrigeeriv pealkiri „Kui oravad ründavad“. Ja mis selgub? Selgub, et siinsed oravad – halloravad põhiliselt – on ennast linnaeluks ideaalselt kohandanud. Teine liik, punane orav, linnas elada ei taha. Teda kohtab metsas, kus ta elab muistsete aegade kombe kohaselt, s.t kindlal iseenda poolt kaitstud territooriumil ja toitub põhiliselt puude seemnetest, neid kindlasse paika peitu tassides. Oravaid, muide, kutsutakse „elavateks fossiilideks“, sest nende arengus pole erilisi muudatusi toimunud võrreldes sellega, mis oli 37 miljonit aastat tagasi.

Halloravat metsas üldiselt ei kohta – temale on linnaelu rohkem meeltmööda. Tal pole oma kindlat territooriumi – toidu peidab ta kuhu iganes, selle asupaika meelde jätmata. Territooriumi jagab ta meelsasti kõigi teiste liigikaaslastega. Ja toiduks tarbib ta samuti mida iganes: seemneid ja juurikaid, linnumune ja putukaid, pitsat ja hamburgeri prügikastist, oma liigikaaslasi.

Nojah, mis me selle teadmisega siis peale hakkame? Las nad siis olla. Minu arust päris armsad loomakesed, kas pole? Ja kuigi artikli pealkiri kõlas ähvardavalt, siis inimesi otseselt nad ju ei ründa. Või mida üritab artikli autor väita?

Autor kirjutab, et vihkab oravaid. Mis iganes on söödav, kõik pannakse nahka: Halloweeni kõrvitsad, lillesibulad, lindude toit, seejärel kogu linnumaja. Ja kui juhtud akna lahti jätma, on ka lauapealne toidust puhtaks tassitud.

Pühapäeval algab oravatest teadvustamise nädal (Squirrel Awarness Week) – ilmselt seetõttu, et tulemas on Halloween.

Kuhu kadus laps?

Üks lapsevanem rääkis sellise loo. Oodanud ta koolibussi peatuses koolist koju tulevat last. Buss tuli, peatas hetkeks liikluse, nagu ikka, avas uksed ja lapsed astusid välja, ükshaaval nagu hanerivis. Aga keda ei olnud – ei olnud selle lapsevanema last, 6-aastast poissi. Kuhu jäi laps? Teised lapsed väitsid, et jaa, nad nägid, et ta olevat bussi tulnud küll. Aga kuhu ta kadus? Bussijuht kehitas õlgu, et ei tea, helistage kooli, tõenäoliselt jäi ikkagi maha. Ei saa olla, sest lapsed ju väidavad vastupidist.

Koolibussi aknad on toonitud – väljaspoolt sisse ei näe, täiskasvanute bussi sisenemine on aga rangelt keelatud. Bussijuht pahandas lapsevanemaga pisut (ilmselt oli raske päev selja taga), kehitas õlgu, vabandas, et tal on veel kaks peatust, kus lapsevanemad oma lapsi ootavad, sulges uksed ja sõitis minema.
Kadunud poisi ema helistas kooli – ei, seal tema last ei olevat. Ema istus siis autorooli ja kihutas bussile lõpp-peatusesse järele. Ja ennäe – laps oligi bussis, oli kõige tagumisel istmel magama jäänud.

Õnnelik lõpp? Mitte veel. Ema oli ehmatusest vahepeal hirmus kurjaks saanud – seda siis nii bussijuhi, kooli juhtkonna, kui tõenäoliselt kogu Ameerika riigi turvasüsteemi peale – , et otsustas probleemi avalikuks teha: tõstis teema meedias üles, kirjutas lugupeetud riigiisadele kirju. Toimusid avalikud arutelud, olid emotsionaalsed diskussioonid. Ja ei läinud aastatki kui leiti lahendus: hästi, täiendame regulatsioone nii, et lapsevanemal on õigus koolibussi siseneda, kuid seda tingimusel, et ta näitab bussijuhile oma ID-d.

Selline lugu siis. Nii et ID olgu alati kaasas! Isegi siis, kui sa korraks uksest välja astud, et lapsele vastu minna:)

Kas kuueaastane on kooliküps?

„Kas kuueaastane on kooliküps?“ küsis inglise keele õpetaja minu käest ja vastas ise. „Ei tea, võib-olla ei olegi. Võib-olla ei olegi õige, et ameeriklased nii vara koolipinki surutakse. Aga nii meil on. Me peame hakkama saama – ka kõige isekamate lastega,“ ütles õpetaja ja vaatas mulle otsa. „Teil on väga tubli laps – kõik, mis ta teeb, teeb väga hästi. Aga ainult siis, kui ta seda ise soovib. Nii et õpetage meile, kuidas temaga hakkama saada.“

Niisiis, käisin ma eile iga-aastasel korralisel lapsevanema-õpetaja koosolekul. Minu jaoks oli see esimene kord sellisel koosviibimisel olla. Kujutasin ette, et vestlus toimub klassijuhataja ja minu vahel, aga kui klassiuksest sisse astusin, siis vaatas mulle teiselt poolt lauda vastu neli inimest: klassijuhataja, keeleõpetaja, kooli nõunik (school councellor) ja keegi praktikant. Tundsin, et mu käed läksid niiskeks – nagu eksamil, kus sa ei oska küsimusi ette aimata. Või siiski? Pidin kuulama seda, mida ma tegelikult juba isegi teadsin – ikka need endised probleemid: Astrid ei kuula õpetajat, ei püsi paigal, ei tee asju lõpuni ja kasutab käsi-jalgu seal, kus need endale hoidma peaks. Minu küsimuse peale, kas ta ikka veel kakleb, tegi klassijuhataja mulle näitliku õppetunni, mismoodi see käib. Noh, mõtlesin mina, seda ei saa küll kakluseks nimetada, see oli pigem eemaletõukamine. Millegipärast on enamasti just poistega tegemist. Poisid võib-olla pole aru saanud, et nüüd on Astrid hakanud taipama mida tähendab sõnapaar „stupid girl“? Aga no loomulikult - see pole sellegipoolest õigustus käte kasutamiseks. Keeleõpetaja toetas mind pisut, öeldes, et tal on tunne, et meie laps vajab enda ümber rohkem ruumi kui tema klassikaaslased – et talle ei meeldi, kui keegi tema „ruumi siseneb“. Huvitav, mõtlesin mina, ja meenus tõesti, et kunagi ülikooli psühholoogialoengus räägiti erinevate rahvuste „intiimväljast“ ja sellest, et meil, eestlastel, olevat see tõesti suurem kui teistel. Ühesõnaga, otsustasime, et jätkame teema selgitamist lapsele, et räägime, räägime, räägime, koolis ja kodus.

Aga nüüd see teine asi: kuidas laps õpetaja tahtmist pidi tööle panna, mitte vastupidi? Noh, mõtlesin mina, et ega ma ise ka päris hästi ei tea, aga et aeg-ajalt töötab see „piitsa-prääniku“ meetod, ja tegin ettepaneku, et nad võiks seda ju kasutada. Et kui Astrid tööle ei hakka, siis ähvardagu teda vanematele teatamisega. Samas, kui ta korralikult tööd teeb, premeerigu teda näiteks mõne kommiga. (Ameerikas on kombeks lastele iga päev kommi-küpsist jagada, ainult et ma pole veel aru saanud, millal seda tehakse.) Selle esimese ettepanekuga - ähvardada vanematele teatamisega - nad ei nõustunud, öeldes, et üldjuhul nad seda ikkagi ei tee. Eks ta õige ole, nõustusin minagi. Selle teise ettepaneku peale magusaga premeerimise osas nad samuti päris nõus ei olnud. Nad premeerivad lapsi kleepsudega – et hea töö saab ilusama kleepsu. Ma, tõsi küll, ei ole päris veendunud, et see Astridi puhul töötab.

Aga miks ta ei taha teha ülesandeid, arendasin ma valjuhäälselt teemat edasi. Talle üldiselt ju meeldib koduülesandeid teha. Võib-olla ta siiski ei saa aru kõigest, mis temalt nõutakse? Me oleme siin nüüdseks olnud napilt pool aastat ja noh, ega mina ka ju ei tea, mida lastelt nõutakse ja kui palju või kui kiiresti õpetajad lastele asju selgitavad. Tõtt-öelda ei saa ma isegi aeg-ajalt aru, midas ühes või teises koduülesandes tegema peab. Otsustasime, et proovime järele ja teeme Astridi peal kohe testi ära. Kuna ta oli minuga kaasas ja ootas ukse taga, siis kutsusime ta klassi. Vahepeal, muide, oli ta jõudnud poistega, kes talle läbi klaasukse nägusid tegid, valjuhäälselt sõnu vahetada. No mis sa teed, lapsed on ju lapsed ikkagi, olgugi et koolis, kus tõsist tööd tegema peab:)

Niisiis seletas seekord kooli nõunik Astridile, et näiteks täna ta ei kuulanud ühte oma õpetajatest ega tahtnud teha seda, mida õpetaja palus. Astrid sai aru, et miskit on pahasti, aga mis täpselt, talle päris hästi kohale ei jõudnud. Küsimusele, et kas ta sai aru, millest jutt käib, vastas ta, et üldiselt küll, aga mitte päris kõike. Selge. Tegime siis kamba peale talle selgeks, et juhul, kui ta aru ei saa, tuleb õpetajale öelda inglise keeles: „I do not understand!“. Ja nii lihtne see oligi. Selleks korraks:)

Veel kirjutasin ma alla igasugustele paberitele: lapsevanema nõusolek, et lapsele õpetatakse inglise keelt kaks tundi päevas, luba lapse koolivälistele ekskursioonidele minekuks, mingi registreerimisleht jälle… Ise mõtlesin, et pagan, mitu korda pean ma ühtesid-samu pabereid täitma…?

Kooli välisukse poole astudes tuli mulle vastu veel üks õpetaja, kes tutvustas ennast hispaania keele õpetajana ja väljendas muret, et Astrid on tema tunnis tõelises keeltesegaduses. Oehh… „I am sorry!“ Mida muud ma enam öelda oskasin…

Koduteel mõtlesin, et kõik oli ju tegelikult tore – jutuajamine oli konstruktiivne ja otsekohene, lapse keeleoskus sai ära testitud, probleemid said lahti räägitud ja lahendused välja pakutud, ja minul oli tõsiselt hea meel selle üle, et õpetajad ta terasust ja kiiret edasiminekut kiitsid. Aga... miski jäi ikkagi südamesoppi kripeldama. Hiljem, kodus sain aru, mis see oli. Niipea kui õpetajad olid oma teemad ära rääkinud ja oma küsimustele vastused saanud, kuulutasid nad kokkusaamise lõppenuks ja juhatasid mind ruumist välja. Aga nad oleksid võinud ju minu käest ka küsida, et ehk on mul veel midagi südamel, millest rääkida tahaksin. Midagi, mida me võib-olla ei puudutanud. Või küsimusi. Või ettepanekuid. Aga mis seal ikka - ju siis polnud seda kokkusaamise päevakorras ette nähtud. Võib-olla järgmisel korral.

Siia ilma tulemine, I

„Oi, sinu laps on sündinud Inglismaal! Kuidas oli?“ küsivad mõnikord uudishimulikud jutukaaslased. No mis seal ikka erilist olla sai – eks see siia ilma tulemine ole ühtemoodi igal ajal ja igal pool, või kuidas?:) Tõesti, tagantjärele mõeldes on need kaks tulemist olnud nii ühtemoodi – ja siiski nii erinevad.

Mina läksin mehele vara, 20-aastaselt. Kuigi, tõttöelda, tolle aja kohta oli see täpselt paras aeg, sest „22 oli ju viimane taks“ ja peale seda olid sa juba lootusetu vanapiiga. Pealegi olin ma oma tulevase mehega „käinud“ juba tubli neli aastat. Oli täitsa normaalne, et ülikooli ajal loodi pered ja sünnitati lapsed. Ja saadi varakult täiskasvanuks, sest tekkis vastutus uue elu ees ning raha-, elamispinna- ja lapsehoidmisprobleemid muutusid ülioluliseks. Ja oli hea kui ema-isa või ämm-äi sul abiks said olla, sest ka nemad olid ju reeglina tööinimesed, sageli veel mitme koha peal korraga. Ja muidugi, õed-vennad ning naabritädidki sai „ära kasutatud“. Ja nüüd on hea meel tõdeda, et ega ei kukkunudki halvasti välja:-) Aitäh kõigile, kes meid aitasid! Ja tütrele, kes selle "ära kannatas".

Esimene tulemine. ENSV
Ma olin 21-aastane kui sündis meie esimene tütar. Ma ikka vahel naljatan, et mu esimene laps sündis vene ja teine inglise keeles. Esimene laps sündis 21 aastat tagasi nõuka-ajal Kohtla-Järve sünnitusmajas. Ma mäletan siiamaani veel üsna hästi kogu seda tulemise lugu. Mäletan, et oli päikseline augustikuu päev. Ning kuigi arsti ennustuste kohaselt oli sünnituseni aega veel täpselt kaks nädalat, otsustas uudishimulik tüdruk, nagu mu ämm ütles, varem ilma peale tulla.

Kella kaheks päeval toimetas kiirabi meid koos abikaasaga sünnitusmaja juurde. Maja ise oli Stalini-aegne mitmekordne krohvitud ehitis ning minu meelest tegutseb see veel praegugi. Mind lasti uksest sisse, abikaasat mitte – tema jäi õue trepi peale konutama. Ma nägin aknast, kuidas ta trepile istus ja nukralt pea käte vahele asetas. Sel hetkel oli mul temast hirmus kahju, sest mina olin vähemalt asja keskel, tema kaaslaseks olid tema enda segased mõtted.

Sünnitusmajas võeti minult ära kõik riided ja muud asjad, sest mitte midagi isiklikku ei tohtinud steriilsuse huvides kaasas olla. Isegi mitte aluspesu. Raamatust rääkimata. Seejärel, mõningate protseduuride järgselt, nagu kaalumine ja soole tühjendamine ja … oeh, ma ei hakka kõike siinkohal seletama, anti mulle selga puuvillane pikem särk (seda vene-keelsete tervishoiuministeeriumi kirjadega haiglapesu mäletavad ilmselt kõik, kes tol ajal haiglas juhtusid olema) ja juhatati eelsünnitustuppa.

Eelsünnitustoas ei olnud muud kui neli vana vormist väljas reformvoodit ning ühte neist paluti mul pikali heita. Ja ei mingit isetegevust, öeldi! No nagu ma oskaks midagi endaga ette võtta? Tol ajal ju ei räägitud mitte midagi sellest. Niipalju kui naised saunas õuduslugusid omavahel pajatasid, niipalju jah, ja sedagi poolhääli, et mehed-lapsed ei kuuleks. Naiste värk ju! Mingit kirjandust ei olnud. Tol ajal kehtis reegel, et kõik tuleb usaldada arsti kätesse. Ja arstide, iseäranis just vene arstide tarkust kiideti tol ajal taevani. Nii ma siis kannatasin, surudes valuhoogude ajal hambad tekinurka ja tundes, et valu tugevnedes kasvab ka mingi ebamäärane õudustunne minu sees. Sest inimene kardab ju ikka seda, millest ta midagi ei tea ja mõtleb selle hirmu suuremaks kui see tegelikkuses on.

Aga tegelikult mul vedas. Sest ühte neist neljast eelsünnitustoa vooditest oli enne mind toodud Leningradist pärit noor vene naine. Ta juhtus olema õige valjuhäälne. Tänu sellele, et arst teda sageli külastas ja selgitusi andis, hakkasin ka mina vaikselt hoomama seda, mis mind ees ootab. No näiteks, kui talle öeldi, et võta ennast kätte ja hakka pressima, siis võtsin minagi kibekiiresti abinõu tarvitusele – ja pressisin...

Mäletan kella seinal, mida aeg-ajalt piilusin. Pool kolm, kolm, pool neli… Kuulsin, kuidas arst ja õde kõrvalruumis teevett keetsid ja lusikaga suhkrut tee sisse segasid. Kuulsin, kuidas aeg-ajalt arsti telefonile kodused helistasid ja uudiste järele pärisid. Ei, ei ole, ei, ärge helistage nii sageli…

Neli…pool viis… Valud aina sagenesid ja muutusid tugevamaks. Voodist püsti tõusta ei olnud lubatud. Tuli koristaja, ainuke eestlane, muide, kogu personali hulgas. Tuli minu juurde, vaatas kaastundlikult ja küsis: „Kas teil polegi valusid? On? Aga miks te ei karju siis? Hakake aga häält tegema! Muidu ei tulegi arst teie juurde…“ Helises telefon, seekord juba ma-ei-tea mitmendat korda, ja ma sain aru, et helistaja päris minu järele. „Ei-ei, ei ole veel. Ärge helistage nii sageli! Saage ometi aru, et tegemist on esmasünnitajaga ja läheb aega. Helistage hommikul!“ seletas arst telefonitorusse. Appi! Mida? Ei või olla…hommikuni?! Sellises valudes hommikuni??? Ei-ei-ei. Ai-ai…

Vahepeal viidi naaber ära – sünnituslauale kõrvaltoas. Seal jäi ta kuidagi vaiksemaks ja minuni jõudis teadmine, et no kui sinna tuppa juba saab, siis on hullem möödas. Et noh, tuleb rohkem selle nimel pingutada.

Ei läinudki kaua aega kui lapsekisa kõrvaltoast kostma hakkas. Ja natukese aja pärast suundusid arst ja õde omale uut teevett keetma. Aga tee joomiseni nad ei jõudnud, sest otsustasid ikkagi ka mind vahepeal vaatama tulla. Ja siis läks äkitselt kiireks. Mind käsutati voodist püsti, juhatati kõrvalruumi ning kästi sünnituslauale ronida. Mäletan, et jätsin sünnituslaua trepiastmed vahele ja astusin kohe lauale (õieti ma ei pannud neid treppe tähelegi), mille peale arst naeris: „Balerinõ u nas tut vse…“ Veel mäletan, et mulle üritati mingit rohelist mütsi pähe toppida ja kätte ka midagi ajada, ning hiljem nägin, et naabrile olid rohelised sussidki jalgade otsa tõmmatud. Mulle vist ei jõutud.

„Pododždi, podoždi!“ hüüab arst. „Võimatu,“ mõtlen mina. Arst seletab mulle pikalt laialt midagi (parem hilja kui mitte kunagi, eks ole). Ja mina saan kõigest aru ja teen kõik nii nagu ta ütleb. Välja arvatud ühest sõnast. Aga seda ühte sõna kordab ta mulle alatasa. Ja lõpuks ma ei pea vastu ja ütlen talle: „Da ja ponimaju vsjo, no odno slovo ne ponemaju – tužitsa ne ponemaju…“ Selle peale pahvatasid nii arst, õde kui mu naabersünnitaja, kes ikka veel kõrvallaual lebas, südamest naerma.

Kella seitsmeks õhtul oli uus ilmakodanik sündinud. „Devotška!“ kuulutas arst mulle. Misasja? Tüdruk? Kuidas? Kõik olid mulle poissi ennustanud – ema ja ämm ja… Mina kudusin sinised riided lapsele ja ostsin sinise teki ja tumeda vankri. Ja abikaasa oli hirmus pahane mu keskkooliaegse pinginaabri peale, kes kuu aega varem poisi ilmale tõi ja meilt poisslapse nime ära varastas :-) Ja mis siis nüüd? „Kas sa ei olegi rõõmus?“ küsib arst. Olen küll. Aga kuidagi ootamatu. Ehhee, aga tegelikult nii vahva, sest kaugel südamepõhjas olin ma ikka tütart tahtnud – tüdrukud on ju hulga armsamad kui poisid:). Olgugi, et ta peab esialgu siniste riietega leppima.

Laps pesti puhtaks, mässiti tugevalt teki sisse – selleks, et ta rahulikumalt magaks – ja viidi minema. Enne kui naaber palatisse ära viidi, jõudis ta igaks juhuks arsti hoiatada, et vastsündinud tüdrukuid omavahel sassi ei aetaks. „Ei aeta,“ naeratas arst.

Mind jäeti edasi lauale lebama. Kurtsin, et mul on külm – toodi tekk – ja et mul on janu. Imelikul kombel ei lubatud tol ajal ei enne ega peale sünnitust ei süüa ega juua. Ja nii ei toodudki midagi.

Peagi tuli õde ja palus mul paar korrust kõrgemal asuvasse palatisse minna. Poole trepi peal tundis ta huvi, et ega mul paha pole ja kas ma ikka jaksan. „Jaksan, jaksan,“ vastasin mina ja vajusin sealsamas minestunult kokku. Ma ei mäleta, kuidas ma palatisse jõudsin, aga ma mäletan, et palusin veelkord, et mulle juua toodaks. Ja ennäe, toodigi, ainult et keedetud piima – öäk! Aga siis ei tundnudki see väga hull. Abiks ikka…

Palat ise oli samasugune nagu eelsünnitustubagi, ainult et voodikohti oli siin rohkem. Mäletan jällegi ühele poole auku vajunud väsinud reformvoodit. Aga no tol hetkel ei mõtle sa muust kui et olgu mis iganes, hullem on siiski möödas. Ja seal me siis veetsime oma päevi. Nüüd oli vähemalt kellegagi rääkida ja muljeid vahetada. Ja päevi lugeda – ma täpselt ei mäleta, aga seitse päeva oli vist see aeg, mis tuli haiglas kohustuslikus korras ära veeta.

Päevad ise möödusid ühtemoodi, esialgu enamaltjaolt voodis pikali olles. Lapsed oli eraldi palatis ja heal juhul sai neid vaid üle ukse piiluda. Söögiaegadel toodi neid meie juurde palatisse sööma, öösel lapsi ei söödetud. Ennast pesta sai ainult varahommikul, sest siis oli sooja vett. Ning kuna pesemiskohti oli kogu korruse peale ainult üks, siis pidime hommikuti sabas seisma.

Ja nagu ikka – kuigi meie palatis oli kolm eesti ja kolm vene naist, siis selleks, et kõik aru saaksid, kasutasime vestluskeelena peamiselt vene keelt. Ma imestasin alati vene naiste emotsionaalsust – mis meelel, see keelel ja loomulikult ka valju häälega välja öeldud. Eestlased seevastu leidsid endid peamiselt kuulaja rollis olevat. Keegi meenutas ükskord juhust, kus üks vene arst oli tema käest küsinud, et ta ei saa aru, miks samal ajal kui vene naised sünnitusvaludes ema appi hüüavad, paluvad eestlased appi isa. Aga tegelikult ei palu me mitte isa, vaid issandat.

Mäletan seda, et tahtsin hirmsasti koju. Abikaasa käis aeg-ajalt akna taga mind vaatamas ja ükskord, tittede söögi ajal, õnnestus mul talle meie last läbi akna näidata. Veel üks hulljulge temp sai ära tehtud, enda arvates vähemalt – saime mehega haigla keldritrepil kokku. Üks valge kitliga töötaja läks mööda, vaatas meie poole ja soovitas mitte väga kauaks lobisema jääda. Vedas meil seekord:-)

Viienda päeva hommikul astus sisse arst ja palus mul koju minema hakata. Ee, ahsoo, aga kuidas? Millega? Pidi ju seitse päeva olema? Ahsoo, et palatikohti ei jagu? Einoh, suurima heameelega. Aga ma ei tea, kas keegi saab nüüdsama mulle järgi tulla. Ega ei saanudki kohe. Ja nii ma siis istusin. Ja nutt tuli peale. Nagu puurilind, kellele on öeldud, et ta on vaba, kuid unustatud puuriuks avamata.

Vabadus tuli alles järgmisel päeval üheskoos mõnusalt sooja augustkuise tuulega. Ja ega see puurielu nüüd nii hull polnudki – on, mida siiamaani meenutada...:)

Pildikesi

Lastevanemate üldkoosolek
Suur saal. Harjumatult palju rahvast – kohale on tulnud enamasti nii emad kui isad. Õpetajad istuvad laval rivvi paigutatud toolidel. Ootus.
Hakkab kõlama Ameerika hümn. Kõik tõusevad püsti, asetavad käe südamele ja laulavad valju häälega kaasa. Lipud – Ameerika lipp ja kooli lipp – tuuakse sisse. Hümni lõppedes istuvad kõik oma kohtadele.
Koolidirektor peab pooletunnise kõne. Kõne lõppedes tõusevad õpetajad, et lahkuda. Kõik teised tõusevad selleks, et avaldada austust õpetajatele.
Lipud viiakse välja. Koosolek suures saalis on lõppenud. Üritus jätkub klassiruumis klassiõpetajaga. Õpetaja presenteerib kõigile videoklippe esimestest koolitundidest.
No näiteks sellist. Lapsed seisavad rivis, peavad ütlema oma nime ja vastama küsimusele, mis neile koolis meeldib. Jõuab kätte meie lapse kord: „My name is Astrid. I like monkeys.“ :-)

Hommikune jooksuring
Keegi on kunagi öelnud, et see, mida sa eluaeg vihanud oled, võib pikapeale meeldima hakata. Mina otsustasin teada saada, kas sellel ütlusel ka tõepõhi all on. Ehk et nagu aru võite saada, siis hakkasin jooksmas käima.
Mida ma hommikusel jooksuringil näen ja kogen. Palav on, endiselt, võtab peagi võhmale. Tee peal vudib palju oravaid – musti ja halle ja isegi natuke punakat karva oravapoisse.
Tenniseplatsid on mängijaid täis. Imelik, mõtlen, tööaeg ju… Lähemale jõudes näen, et tegu on pensionäridega, miniseelikud ja shortsid üll :)
Lastepargist läbi joostes ja laua ääres lösutavast meestekambast möödudes mõtlen, et igas riigis peavad ikka oma hommikused õllelürpijad olema. Need siin, tõsi küll, on mustad kui öö… Ja õlu see olla ei saa.

Vestlus katusel
Kaks uudishimulikku last, vend ja õde, üks neist arvatavasti seitsmene, teine mõni aasta vanem. Mulle tundus, et neil olid kurvad silmad.
Mis keeles te räägite? Eesti keeles? Oi, sellest pole me midagi kuulnud. Aga mina oskan hispaania keelt. Kui kaua te olete siin olnud juba? Mõned kuud? Meie oleme olnud aasta. Kui kauaks te siia jääte? Kolmeks? Aga meie hakkame kolima. Brasiiliasse. Isa saadetakse sinna tööle. Mina olen sündinud Poolas, siis kui isa seal töötas. Aga poola keelt ma ei oska, käisin ingliskeelses koolis. Me peame nüüd minema, isa ootab. Bye!
Good Luck, kids!

Vestlus bussipeatuses
19-aastane Saudi-Araabia neiu on saadetud Ameerikasse keelt õppima. Ühes temaga on saadetud ka ta 9-aastane õde, kes meie lapsega ühes koolis käib. Mõlemad elavad onu juures. Koolibussi peatuses alustab ta minuga vestlust.

Kuidas läheb?
Hästi. Kuidas endal?
Mul läheb ka hästi. Ainult et - igav on.
?
Nojah, onu ei luba kusagile minna, isegi ujulasse mitte. Turvalisuse mõttes. Aga mina olen tüdinud kodus istumisest. Tahaks minna reisima, New Yorki näiteks. Või ükskõik kuhu. Ja ema tahaks näha...mu õde nutab tema järele...

Kas sa lähed koju tagasi ka?

Ei. Mul pole seal mingit tulevikku. Mu unistus on minna edasi Jaapanisse...

Mäletan Kurkset

See oleks justkui olnud eile.

Oli tormine suvepäev. Meri võttis noore mehe ja ei andnud teda tagasi. Mehe ema jäi kaldale ootama, lootuses, et ükskord peab meri tema poja tagasi andma. Emal ei olnud enam kedagi, ühtegi väga lähedast inimest, sest surm oli viinud ka ta vanemad ja abikaasagi. Mina ei tundnud kumbagi, ei noort kadunud meest ega tema ema, kuid saatuse tahtel olin millegipärast mina see, kes ema kõrval seisis ja teda trööstida püüdis. Ega ma ei teadnud, kuidas teda trööstida - ma ei teadnud toona sellistest asjadest õigupoolest mitte midagi. Seetõttu ei jäänud mul üle muud kui vaikselt kuulata ja mõelda, aru saamata, kuidas ja miks läks nii nagu läks.

Ja ühel päeval, see oli vist umbes kaks nädalat hiljem, andis meri mehe tagasi. Emale teatati "leiust" ja ka sellest, et kõik asjakohased meetmed on tarvitusele võetud, et poeg „korda seada“ ning matused kiiresti ära korraldada. Surnukuuri ahastavat ema ei lastud ja ka matustel ei tahetud avada kirstu kaant. Mina seisin ema kõrval, vaatasin, kuidas ta nuttis – tal polnud enam pisaraidki, mida valada – ja vaikselt, kuid järele andmata, minu käsivart pigistades, palus oma poega korra veel näha.

Ma püüdsin aru saada. Jah, ühest küljest on see mõistetav, miks kirstu ei tohiks lahti teha: enamus inimesi ju ei kujuta ette, millises seisus on uppunud ja kaks nädalat meres olnud mees. Ja mälestus temast kui noorest, kenast, elujõus meesterahvast on oluline. Aga teisest küljest: kas ema süda jääb rahule nägemata, teadmata ja tajumata, et see inimene, kes varsti päriselt kaob, on just see, keda ema on kandnud, sünnitanud ja kasvatanud. Ning kes on ootamatult lahkunud. Nii ma mõtlesin. Ja vaatamata sellele, et (palgatud) psühholoog soovitas kirstu mitte avada, otsustasin ma julguse kokku võtta ja paluda, et kirst siiski kasvõi korrakski lahti tehtaks. Ja nii juhtuski. Piisas viivust - ema tundis ära oma poja ja ma nägin, kuidas ta kummardus poja kohale, ütles talle midagi, võttis peost kirjakese ja poetas selle kirstu peatsisse.

Ja mingi kummaline rahu tuli temasse. Vähemalt mulle tundus nii.

Elame õnnelikul ajal

Sõda ei soovi meist keegi – isegi oma vaenlasele mitte. Sõjajutud on alati kohutavad, nii kohutavad, et mõistus tõrgub teinekord vastu võtmast kõike seda, mis tegelikkuses aset leidis.

Minu ema-poolne vanaisa rääkis vähe. Veelgi vähem rääkis ta sõjaaja sündmustest. Ja ega me lastena seda kõike ju ei kuulanud ka, mida suured inimesed aeg-ajalt omavahel arutasid. Vanaisa oli õnnelik inimene – ta jäi sõjas ellu ja ellu jäi ka tema pere. Ainuke, mida ta meile, lastelastele, alatasa korrutas, oli see, et praegu on hea elada, et on rahu ja kõht on leiba täis. Mina ei saanud toona kuidagi sellest aru. Minu lapselik protestivaim ei tahtnud nõustuda vanaisa väitega, et õnneks polegi muud vaja kui rahu ja leiba.

Olen viimasel ajal hakanud üha rohkem lugema lugusid sõjast selle koleduse tegelikkuses üleelanute silme läbi. Paljud neist lugudest on jäänud sahtlinurka, neid pole keegi kunagi avaldanud. Ja iga kord tõden, et me elame õnnelikul ajal. Ja õnnelikus kohas.

/UHEKSAS MARTS
Urve Karuks

See paev algas nagu iga teine talvehommik. Ainult et ema ja vanaema olid tegevuses riietepakkimisega ja koige muu tarviliku kraami kohvrisse paigutamisega. Nimelt olevat salaluure teada saanud, et 10. martsil tulevad venelased Tallinna pommitama ja komu oli linna peal lahti. Ema oli ka Keilasse korteri uurinud ja pidime jargmisel hommikul Tallinnast lahkuma. Isa surmast oli moodunud juba pool aastat ja vend Ulo oli pisut ule seitsme kuu vana. Niisiis, meid oli neli – ema, vanaema, Ulo ja mina. Meie korterimaja keldris oli pesukoogist improviseeritud pommivarjend – liivakotid akende ees, pesukatel alati vett tais tulekustutamise tarvis. Sageli oli ohuhaireid ja siis panime ruttu riidesse ja laksime alla varjendisse. Tavaliselt midagi tosisemat ei juhtunud; moned lennukid lendasid ule linna, vahel visati paar pommi, oli kuulda flakkide hak-hakki ja varsti teatas juba teine haire et oht on moodas. Mulle meeldis vaga varjendis kaia. Seal oli ponev, kohtasin teisi meie maja lapsi ja vaike arevus olj ju ka teatud maaral olemas. Vahel, kui igavus katte tuli, palusin isegi: “Armas Taevaisa, anna uks vaike pommitamine voi vahemalt ohuhaire. Suurt pommitamist ma kull ei tellinud.

Ohtupoolikul tuli meile kulla saksa ohvitser, nimega Werner Welder, kes oli sojafotograaf ja kirjasaatja. Ta oli meie perekonnatuttav ja parajasti Tallinnas puhkusel. Toi mulle kingiks ilusa mangu erivarviliste klaaskuulidega ja vurflitega. Istusime diivanil ja Werner opetas mulle parajasti kuidas seda mangu mangida. Jarsku kais hirmus karakas, loi mu korvad lukku ja ohusurve viskas mind diivanilt maha nagu suletuti. Haire tuli alles tagantjargi. Hiljem kuulsime et pomm tabas just meie vastasmaja. Ja siis laks lahti uks mudin ja podin nagu oleks porgukatlas granaadisuppi keedetud. Uks hirmus plahvatus jargnes teisele, vahet nagu ei olnudki. Saime kiiruga midagi soojemat selga – ema oli koguni paljasaari kummipotikutes, sukkade jalgaajamiseks ei olnud aega. Vaene Ulobeebi oli vankris poolpaljas, ainult sargivael, sest ta riided olid asja pestud ja pakitud Keilassesoidu tarvis. Talle sai midagi sooja ule vankri visatud ja siis jooksime padavai alla varjendisse. Werner tuli muidugi meiega kaasa. All oli juba teisi ehmunud ja hirmunud inimesi ees.

Ei tea tapselt kui kaua see pommide langemine ja lohkemine oli kestnud, kui meie varjendisse jooksid vastasmajast sisse minu mangukaaslane Irja oma emaga. Nad olid uleni valge krohviga koos. Aga siis suttis ka meie maja polema. Paraaduksest enam valja ei paasenud, sest trepikoda oli juba leekides. Ainuke valjapaas varjendist oli mooda pikka, kitsast koridori, mille uks viis hoovi. Aga hoov oli tais puuriiu, mida elanikud olid endale kuttuseks varunud. Meile oli metsaulem Muiste just saatnud koormataie puid ja osa nendest olid ohusurve mojul paiskunud risti-rasti ukse avause ette ja polesid suurte leekidega ning tulekeeled tombasid koridori lae alt labi. Werner Welder leidis pesukatla korvalt moned voodilinad, kastis nad vette. massis uhe mulle umber ja teise viskas ule lapsevankri. Tal olid pikad lenduri nahkkindad kaes. Nendega haaras ta polevate puulattide otsast kinni ja loopis nad laiali, vabastades seega tee koridorist oue. Siis ajas ta koik hirmunud inimesed pesukook-varjendist, kes lodisesid hirmunult nagu loomad polevas laudas, valja. Muidu oleks nad arvatavasti sisse polenud. Ja siis jooksime mooda Koidu tanavat, Werner vankriga ees, meie silmnaolt talle jarele. Kahel pool tanavat olid majad leekides ja leegid loid peakohal kokku, tekitades tugeva tuuletombuse. Tulelondid langesid alla vankrile ja meie peale, aga tanu margadele linadele ei hakanud me riided polema. Maletan kuis vanaema tagus vankrile langenud sademeid labakindaga surnuks. Meie jooksusiht oli raudtee poole, mis laks peaaegu Koidu tanava tagant mooda, ainult uks tanav oli vahepeal Kui ule raudtee tammi saime, olime Rottermani heinamaal ja hakkasime ule heinamaa jooksma. Sojamees Werner tundis pommide vihinast ja akilisest vihina lakkamisest, kuhu nad kukuvad ja millal nad lohkevad. Ta karjus – hinlegen! Ja siis pidime pikali viskama. Ja siis jalle – aufstehen! Ja siis jooksime jalle edasi. Nagin uht mahaniidetud meest, kes rookis hirmsat moodi ja proovis oma soolikaid pommikillust lohkirebitud kohtu tagasi toppida. Nahtavasti ei olnud tal head kaitseinglit nagu meil Werneri naol, kes oskas meid oigeaegselt pusti-pikali kamandada.

Meie eesmark oli Seevaldisse jouda. Seevaldis oli vaimuhaigla ehk rahvakeeli hullumaja ja seal oli juhatajaks uks vanaema sugulane oma naisega. Seevaldis leidus ka tugev ja korralik pommivarjend. Enne kohalejoudmist olid pommiplahvatused vaibunud ja lennukid hakkasid lahkuma. Saime siis varjendis hinge tommata ja ema laks Uloga ja juhataja abikaasaga nende elumajja, mis asus veidi maad varjendist eemal. Ulo oli enda sargikese suurest karjumisest marjaks higistanud ja mahkmed pissiga labileotanud. Proua arvas, et tal ehk mingeid kuivi riidehilpusi leidub mida lapsukesele umber panna. Ja siis tuli teine laine ja mudin ning plahvatused laksid uue hooga lahti. Aga meie tundsime endid selles varjendis palju kindlamalt. Kui see ebaoo viimaks loppes, olime kodutud, paljakspolenud inimesed, omamata midagi peale seljariiete. Aga olime koik oma elunatukesed, tanu Wernerile, saastnud ja see oli ju koige tahtsam.

Olin tookord kaheksa aastaseks saanud aga see surmaoo on mulle eluksajaks vaiksemate detailideni mallu soovitatud.

Õnnelik lapsepõlv

Lapsepõlv on alati õnnelik, eriti tagantjärele vaadates. Ja seda isegi siis, kui see langeb keerulistele sõja-aastatele. Minu isa, kes sündis vahetult enne sõda, mäletab rääkida ajast kui külasse tulid venelased ja ajast kui tulid sakslased. Ja näiteks seda, et oli tore vahetada kanamune sakslaste poolt pakutavate kommide vastu.

Kotkajärve Metsaülikoolis tutvusin sõjapõgenike perest pärit ja praegu Torontos elava poetessi Urve Karuksiga. Urve kinkis mulle ühe oma luuleraamatutest. Aitäh sulle, Urve! Seda oli tore lugeda ja kaasa mõtiskleda! Aga peale luuleraamatute on Urve kirjutanud ka mälestusi oma lapsepõlvest. Ja minu meelest need väga armsad. Panen siiagi ühe üles.

Ja veel. Kunagi olid sellised küpsised nagu „Õnnelik lapsepõlv“. Neid küpsiseid tehti minu kodulinnas, minu maja kõrval asuvas väikses tsehhis. Küpsiste maitset ma ei mäleta. Aga seda lõhna, mis üle linna levis siis, kui neid küpsiseid parasjagu tehti, mmm, seda mäletan küll:)


OMA NOTSU

Urve Karuks

See sundmus leidis aset parastsojajargsel Saksamaal, Schwarzenbecki pogenikelaagris, vist 1947-dal aastal. Olin siis uheteist aastane, vaikevend neljane.

Laagrielul ei olnud laste arusaamise jarele eriti vigagi. Olime kull mitmekesi kitsasse puubaraki toakesse kokku surutud, mille nurgas ilutses puudegakoetav raudahi ja magasime kokkuklopsitud primitiivsetel puuvooditel, katteks hallid soduritekid, lauaks pakkkast, ruuduline riidetukk laudlina-aset taitmas. Kemmerg asetses pika baraki teises otsas ja oli muidugi tervele elanikkonnale kasutamiseks moeldud. Laudseinad olid imeohukesed ja iga sona ja soim kostis selgesti labi. Maletan, et korvaltoas elas kingsepp Ool oma kuueteist aastase pojaga, kes oli lennuvae abiteenistuslasena sojast osa votnud ja uhe silma sotta jatnud. Kingsepp oli napsisober ja kui ta liiga kaua oli topsipohja vaadanud, hakkas ta uhtakki neid sarvilisi valja laduma. Uhele kuradile jargnes teine ja pahatihti kolmaski. Ei tea, kas ta oli millegipeale vihane voi nagi ta neid paharette deliiriumiseisundis toeliselt. Vaikevend Ulo, keda oli ilusasti opetatud neid sarvilisi mitte valja kutsuma, porutas ukspaev rusikaga vastu seina ja huudis: “Onu. Ara utle kurat, vaat kui tulebki oosel ja viib su ara porgusse.” Teiselpool seina tekkis hiirvaikus. Voimalik et kingsepp ehmatas ennast purukaineks voi hakkas siis joobesolekus toesti porguvalu kartma.

Mina kaisin eestikeelse algkooli viiendas klassis ja omavanuseid seltsilisi oli kullalt; sopradepuudust ei tekkinud. Ulol oli samuti ea- ja mangukaaslasi, niisiis igavuse all me ei kannatanud.

Koige hullem lugu oli siiski soogipoolisega. Laagrielanike toitlustamist rahastas UNRRA (United Nations Relief Agency) voi midagi sarnast. See oleks pidanud olema piisav korraliku ja toitva ninaesise jaoks, aga suuremate ja vaiksemate ametnike ahnuse ja varguse tottu jai summa uha vaiksemaks, viimase shniti votsid laagrikokad kes supiliha “arastasid” ja tagajarjeks oli vesine-kesine mittesoodav supp, mida pidi laagrikoogist mannerguga tooma. Enne tuli muidugi tukk aega sabas seista. Nondanimetatud lihasupis helpisid moned koolusetukid, ligunesid kaalikakuubikud ja ohtrastilisatud, ulekeedetud tangud muutsid supi halliks kaalikahaisuga logaks. Maletan, et kui supp kaussi tosteti, ajas see lausa ookima. Lisaks anti kollast maisileiba, millel ei olnud vaga viga ja kolbas suua. Oleks ainult void voi moosi tahtnud peale maarida. Leidsime Uloga mittesoodavale supile lahenduse. Kui ema juhtus hetkeks toast lahkuma, tuhjendasime supikausid imekahku solgiambrisse.

Siis juhtus, et uks saksasoost hangeldaja pakkus laagris porsakesi muua. Muidugi mitte raha eest, sest parastsojajargsel Saksamaal oli rahal klosetipaberiga vordne vaartus. Ei, kaup kais ikka millegi vaartuslikuma vastu, n.n. tubakas, sigaretid, puhas oakohv, jne. Leidlikud ja teotahtelised perekonnaisad hakkasid shantsul sabast kinni ja nii tekkisidki nelja-viide perekonda oma sead. Kahku ehitati pool-lagunenud kuuri alla sigala, kus iga notsu sai omale privaatse eluruumi. Minu kasuisa olis uks onnelikest seaomanikest. Arvasime, et loomakese toitmisega probleeme ei teki; oli meil ju supiulejaake ja lisaks maisileivakanikaid. Aga kui siis esimene laadung suppi molli kallati, siis nuusutas notsu karssavongutades ninaesist ja kukkus pahaselt ruigama. Ema utles, et:”nae, siga ei soo ja minu lapsed peavad sooma.” Niisiis anti meile toepoolest toitu, mida siga ka ei soonud.
Limburgeri veniv-haisev juust, mida meile ka vahete-vahel armulikult valja moodeti, maitses notsule aga ulihasti; ta laks peaaegu hulluks kui juustu lohna tundis. Ei maleta, mida me talle veel soogiks hankisime, aga naljas ta igaljuhul ei olnud.

Peaksin nuud nimetama, et sigadepidamine ei olnud laagris hoopistukis lubatud ja selletottu terve see ettevotmine ehk projekt toimus voimude eest varjatuna, suure saladuskatte all.

Jarsku laks lahti komu, et laagrisse tuleb korgemalt poolt kontroll ja porsapidajad olid hirmul, et mis nuud saab; et viimaks konfiskeeritakse kallid notsud ja koik see hool ja armastus on nagu mahavisatud. Ega midagi, hea nou oli kallis ja lahendus uheulbaline. Ja siis vois naha vaatepilti, kel selleks tahtmist oli, viit meest ule raudtee metsa poole jooksmas; uhel porsas kotis, teisel kaenlas, kolmandal poues. Ja terve see vaatemang toimus heleda kiljumise ja ruigamise saatemuusika taustal. Parast ilmnes, et kontrolli ei saabunudki ja notsud koos omanikega voisid metsapaost julgesti koju tulla.

Nii kosus ja kasvas porsakene meie pere armastuse ja hoolitsuse all joudsasti ja hilissugiseks oli ta paris priske teismelise sea kehavormid votnud. Nahk ilusasti prinkis, saba roomsalt rongas ja karss alatasa karsitult ules-alla liikumas.

Sellega voikski lugu kenasti loppeda, et notsu kasvas suureks ja elas korge eani valja, surres viimaks vanadusesurma ja laks notudetaevasse voi kohta, mis loomahingedele varutud. Kahjuks, nii see lugu ei loppenud.

Inimese kohta oeldakse, et ta langes oma ahnuse voi oeluse ehk jalle elukutse ohvriks. Notsu kohta tuleks oelda, et ta langes oma maitsva ihu ja inimese isu ohvriks. Kuigi sealiha kutsutakse tihti venna ihuks, ei hoia see ilus utelus sugugi venda vennale nuga korri torkamast, maitsvaks praeks kupsetamast ja suurima monu ja matsutuse saatel gustineerimast.

See kurb saatus sai ka meie notsukesele osaks. Tema ahjus pruunistatud laip kaunistas meie muidu nii kehva ja kesisevoitu joululauda ja leinameeleolust hoolimata ei saanud meie pere mitte vaagnalt tousvatele, soormeid koditavaile aroomidele vastu panna. Ja sooma-aja lopuks jaid vaagnale vaid sorad, luger, karss ja malestused.

Tagasi kooli

Kuigi päike käib kõrgelt ja õhk kuumeneb endiselt 30 kraadini on suvi Ameerikas ametlikult läbi saanud. Mõistus tõrgub vastu võtmast, et suvi on läbi. Siiski, kaks sündmust panid asja paika: 1) päevitustoolid korjati katuselt ära ja 2) lapsed läksid kooli. Läksime meiegi esimesel koolipäeval, milleks oli seekord 2. september, s.t igal aastal peale Labor Day-d (töörahva püha:), last kooli viima, igaks juhuks lilledki kaasas. Aga mitte kellelgi ei olnud kaasas lilli ja nii „unustasime“ meiegi need autosse. Kuigi laps oleks tahtnud need ikkagi õpetajale kinkida. Aga no ei tea ju, ehk on jälle vale lähenemine:)

Koolis pisteti mulle pihku terve pakk igasugu pabereid, mida siis õhtul lugema ja täitma pidi hakkama. Mõned neist siis sellised:
1) Informatsioon hädaolukorra puhuks (Emergency information form), kahes eksemplaris
2) Vanemate luba väljasõitudeks (Walking field trip permission)
3) Informatsioon koolibussi sõidutee kulgemise kohta (Bus rider information form)
4) Vastutuse võtmine lapsevanemate poolt (Acknowledgement of parental responsibility), kahes eksemplaris, ühel neist ka lapse allkiri
5) Registreerimiskaart (Registration Card), mille eesmärk jäi küll pisut häguseks

Lisaks erinevad mitmesuguste organisatsioonidega liitumise vormid koos ümbrikutega, kuhu raha või tšekk kaasa panna. Nende viimaste vormide puhul tuleb meil veel kodutööd teha, nii nagu selleski osas, et aru saada, millised vormid on kohustuslikud, millised vabatahtlikud ja millised „soojalt soovitatavad“. Ning kui palju peaks olema see summa, mida ühte või teise ümbrikusse pista.

Juhtusin eelmise nädala lõpus lugema Delfist Kati Murutari artiklit „Kui kool on põrgu“ ja mul tuli kananahk ihule, sest see, mis ta kirjutas, tuli kõik tuttav ette - liiga tuttav, et sellest jälle pikemalt mõelda. Ja mul tekkis kange tahtmine kirjutada. Ja nii ma kirjutasingi. Delfi riputas selle üles. Pealkirja, muide, mõtlesid nad ise välja. Ma siiski ei pretendeerinud kirjeldama olukorda kõigis Ameerika koolides - ma pole siin nii kaua elanud, et üldistada, vaid tõin näite oma tütre kooli kohta. Tegemist on tavalise riigikooliga. Huvitav, aga kui mõned kommentaatorid välja arvata, siis enamus oli minuga absoluutselt nõus.

-

PS! Soovitan lugeda Diana raamatut. Sest mängult võib olla vahel päriselt:)

-

-

Ameerika kool ei ole põrgu

Delfi, 08.09.08

-

Mind ajendas kirjutama Kati Murutari artikkel „Kui kool on põrgu“. Ka mina olen keskkoolis olnud tagakiusatava rollis, tõsi, minu puhul võis nimetada seda väikest viisi ahistamiseks. Võtsin seda tookord kui loomulikku nähtust — jah, olen tüdruk ja olengi nõrgem.
Loomulikult ei julgenud ma sellest kellelegi rääkida. Ka nägin pealt seda, kuidas meie klassi kasvult kõige väiksemat poissi pidevalt togiti. Ma ei tea, kui kaugele need suuremad poisid oma togimisega läksid, ei julgenud selle peale mõelda, sest tookord ei oleks ma oma mõtetega midagi peale osanud hakata. Kellegi asi see ei olnud, lausa vastupidi. Poiss peab ju ise enda eest seisma!
Samuti toimusid minu vanema tütre koolis kohutavad koolivägivallaaktid, mis mõni aasta tagasi ka meedias laialdast kajastust leidsid.
Ma ei taha öelda ühtegi halba sõna ühegi õpetaja kohta. Olen veendunud, et enamik neist teeb oma tööd kohusetundlikult ja vastutustundega, kui vaja, siis 24 tundi järjest, nagu oskab ja suudab. Olen ise mõnda aega õpetajana töötanud ja tean, et see töö ei ole kergete killast.
Aga võib-olla tasuks mõtiskelda selle üle, kuidas teised koolid teistes riikides koolivägivalla probleemidega tegelevad. Sest mis seal salata, kuuleme ju sageli teistest riikidest tagasi Eestisse tulnud õpilastelt, et seal, piiri taga, oli parem.
Selle aasta kevadel pidi meie pere mu abikaasa töölähetuse tõttu kolima mõneks ajaks elama Washingtoni. Aprilli lõpus läks Ameerikas eelkooli meie kuueaastane tütar. Ta ei osanud ühtegi sõna inglise keelt. Loomulikult ei osanud mitte keegi koolis eesti keelt. Veelgi enam, meil endil puudus igasugune ettekujutus, kuidas Ameerika koolisüsteem toimib.
Aga lapsele koolis meeldis. Ta läks iga päev rõõmsalt keksides koolibussi peale ja tuli vaimustunult lobisedes jällegi koju tagasi. Ja kuigi mulle tundus, et lapsel sai lapsepõlv otsa sama kiiresti kui Itil ja Kustil „Nukitsamehes“, jäi tütre rahulolu nähes ka minu hing rahule.
Muidugi ei läinud kõik muretult. Ainult et need probleemid toodi meile koju kätte koolikotis, õpetaja kirjutatud pikkade kirjadena. Laps aga keksis rõõmsalt edasi ja kiitis, et tal on maailma parim õpetaja.
Mõnes oma esimestest kirjadest palus kooliõpetaja muu hulgas, et me selgitaksime lapsele, et ta käsi käiku ei laseks. Õpetaja kirjutas, et meie tütar lõi endast väiksemat poissi. Võtsin märkust muidugi äärmiselt tõsiselt ning peaaegu šokiseisundis tormasime abikaasaga kooli õpetajaga rääkima. Ma ei saanud aru, kuidas võis selline asi juhtuda.
Selgus, et poiss oli väike küll, aga ikkagi oma klassi poiss. Ta olevat ise provotseerinud ning ka tema vanemad olevat samalaadse kirja saanud. Selleks korraks sai hing pisut rahu.
Aga ei möödunud kahte päevagi, kui koolikotist jälle kirja leidsime. Jälle olevat meie laps kätele voli andnud, seekord esimesena. Ma olin hulk aega nõutu ja kurb. Võib ju mõelda, et vaene laps: ta ongi ju nagu nurkaaetud loomakutsikas: et kui sõnu keegi ei mõista, tuleb kasutada füüsilist abinõu. Aga see kõik ju ei vabanda, ei õigusta rusikatega vehkimist.
Ja mis me siis tegime? Rääkisime ja rääkisime. Rääkisime õhtul ja hommikul. Rääkisime, mis on õige ja mis on vale ja mida teha siis, kui keegi provotseerib või kiusab. Ja õpetasime selgeks vajalikud ingliskeelsed sõnad, mida kasutada vastuseks „pahadele poistele“.
Lapsed saavad üsna kiiresti aru, mis on õige, mis on vale. Nad oskavad ka järgmisel korral vastavalt käituda või oma halba käitumist hiljem analüüsida. Ka kiitust jagavad nad ise endale hea meelega, jutustades uhkusetundega, kui oskuslikult nad keerulisest situatsioonist välja tulid. Ainult kuulajat on vaja.
Septembris läks meie tütar jälle kooli, seekord päris esimesse klassi. Meile saadeti koju 30-leheküljeline käsiraamat ning kinnitamaks, et oleme selle läbi lugenud ja oma lapsele samuti tutvustanud, saadeti meile ka vastav allkirja vajav vorm.
„Oeh, kellel seda veel vaja oli, pole ju aega ja…“ mõtled esimese hooga ja hakkad tõrkuvalt lehitsema. Koolitundide ajad, kontaktandmed, lõunapaus, koolibussid, meditsiiniline teenindus, õpilaste õigused ja kohustused, turvalisuse tagamine jne.
Õpilaste õiguste ja kohustuste alt leidsin tagakiusamise alampeatüki. Ja alles siis ma mõistsin, miks õpetaja tookord lapsi rusikatega vehkimas nähes käitus nii, nagu ta käitus. Ta ei saanud situatsiooni kuidagi ignoreerida. Ta oli kohustatud vanemaid sellest kohe teavitama! Ta oli kohustatud sellest raporteerima kirjalikult nii mõlema lapse lapsevanemale kui ka kooli juhtkonnale — ja seda juba lasteaiast alates.
Õpilasel on omakorda õigust intsidendist kohe õpetajat teavitada. Eks ole, meill kutsuti selliseid lapsi omal ajal pugejateks! Pärast teavitamist on koolil kohustus selle probleemiga tegelema hakata: fikseerida koht ja aeg, osapooled ja pealtnägijad ning teavitada lapsevanemaid.
Samas on nõue säilitada konfidentsiaalsust niipalju, kui see on vähegi võimalik. Näiteks meie lapse puhul oli nii, et me ei saanudki teada, kes oli see teine poiss, kellega meie laps „arveid õiendas“. Kui nendest abinõudest ei piisa, on kool nõus aitama nii kiusajaid kui kiusatavaid ja lapsevanemaid, kaasates juba vastavaid spetsialiste.
Mulle tundub, et see süsteem toimib, vähemalt Ameerikas. Sest lõppeesmärk on ju see, et lastel oleks turvaline koolis käia ja et nad läheksid sinna rõõmuga. Et nad teaksid, kelle poole vajadusel pöörduda ja et neid kuulda võetaks. Et nad õpiksid rääkima ja et nendega räägitaks. Et nad saaksid õppida olema õnnelikud, lasteaiast peale.

Kanada. Metsaülikool

Üle-eelmisel nädalal lõppesid Metsaülikooli päevad Käärikul. Eelmisel nädalal pidasid Metsaülikooli Kanadas, Kotkajärvel väliseestlased. Kodueestlaste põhiteemaks oli usaldus, väliseestlased seevastu diskuteerisid jätkusuutlikkuse teemadel. Aga Metsaülikool kui traditsioon sai alguse siiski Kanadas 60. aastatel, kust Rein ja Mare Taagepera selle idee hiljem Eestisse tõid.

Käisime meiegi oma perega seal Kotkajärvel ja peab ütlema, et meile meeldis, kohe vägagi meeldis. Tuleb järjekordselt tõdeda, et tõeliselt kodune tunne oli: sügise värve omandama hakanud loodus oli just selline, nagu praegu Eestis (Washingtonis on jätkuvalt tõeline suvi), mõnusad pehmeveelised järvesilmad meelitasid ujuma (meie elamispiirkonnas järvi, vähemalt selliseid, kus ujuda oleks võimalik, pole), kohapeal valmistatud kodused söögid andsid kindlasti paar head lisakilo juurde (hernesupp ja pannkoogid ja…), eesti keel (ja ainult eesti keel!), regilaul, rahvatants (oli koguni kaks gruppi – nooremad ja vanemad!). Ja muidugi äärmiselt huvitavad ettekanded külalisesinejate poolt (eesotsas Tartu Ülikooli rektori Alar Karisega). Ning loomulikult kirgikütvad diskussioonid eestlaste jätkusuutlikkuse üle. Lisaks luuletused, metsamatkad, kanuusõit, käsitöö, lasteringid, ehe eesti saun… Ja palju huvitavaid inimesi, igaühel neist oma lugu.

Väga mõnus oli üle hulga aja rahvatantsu tantsida, järvevees ennast maha jahutada ja lõkke ääres kitarri saatel eesti laule laulda. Ja vastu hommikutunde telki magama pugeda, teades, et ülestõusmine polegi nii raske kui vastvalminud pannkoogikuhil sind juba ees ootamas on.

Kohalikud elanikud - uudishimulikud vöötorvad. Neid, tõsi küll, Eestis vist ei kohta:)

Kõiki esinejaid ma ei kuulnud ja kõikidest üritustest osa võtta ei jõudnud. Küll aga meeldis mulle väga Eesti Sihtkapital Kanadas esinaise Lia Hessi ettekanne „Eestluse tulevik Kanadas“, mis tõi äärmiselt siiralt ja hingevaluga välja väliseestlaskonna elu-olu minevikus ning valupunktid ja probleemid tulevikus. Sellest ettekandest tahaksin natuke hiljem mõnes oma järgmises blogis ka ülevaate anda.
Järjekordne loeng algab, seekord pisut vihmasemas päevas

Ja ei mingit internetti

Kui tahta rohkem teada, siis: Metsaülikooli päevad Käärikul: http://tartu.postimees.ee/250808/tartu_postimees/uudised/340980.php
Ja Kotkajärvel: http://www.eesti.ca/mu

Ja veel üks oluline sündmus minu elus. Kohtusin Kotkajärvel esimest korda oma ainukese, siinpool maakera elava sugulase Tiiuga. Huvitav, aga minul oli küll tunne nagu oleksin juba enne teda kusagil kohanud. Aga võib-olla tuleb see sellest, et meie näojoontes on midagi sarnast (nagu väitis minu abikaasa).

Tiiu ja mina:)

Koolitee. Greensboro

Eestlased pidasid öölaulupidu. Mina vaatasin seda internetist ja oleksin tahtnud ka väga seal olla. Mulle tundus, et neil oli seal pisut külm – kampsunid ja joped olid selga tõmmatud ja mütsidki välja otsitud. Minu akna taga oli samal ajal valge ja väga soe. Ja ikka oleksin tahtnud sinna jahedasse öösse, oleksin tahtnud tunda seda tunnet, mida tundsid eestlased tol hetkel, tunnet, mida ma mäletan aastate tagant ja mida on raske kirjeldada neile, kes pole seda ise tundnud. Või kui siis jällegi tsitaadiga filmist „Siin me oleme“ - olime viinatagi purjus:). Selliseid laulupidusid võiks rohkemgi olla: talvelaulupidu ja kevadlaulupidu ja laulupidu misiganes sündmuse puhul. Sest seal saad sa aru, et ühtne Eesti rahvas on ikkagi olemas. Kõige kiuste.

Millega meie oleme siin vahepeal hakkama saanud? Eelmisel nädalal pidime perega puhkusele minema, aga sellest ei tulnud tänu Gruusia sündmustele midagi välja. Mitte et me Gruusiasse oleks tahtnud puhkusereisi korraldada, vaid seetõttu, et ameeriklased võtsid venelaste sissetungi väga tõsiselt ning puhkusepäevad pidi meie pereisa asendama tööpäevadega Pentagonis. Tõsi, selliseid puhkusekatkestusi on ennegi ette tulnud, aga ega sellega ei harju, meele teeb ikka kurvaks, eriti kui oled oma puhkuseplaanid ette ära teinud ja kujutad endale elavalt ette neid elamusi, mis ees ootamas. Ükskord ma mäletan, sõitsime autoga puhkusele Norrasse. Saime seal üksjagu päevi fjordides kalagi püütud kui üheainsa Eestist saabunud telefonikõne peale sai selgeks, et selleks korraks on puhkus läbi. Aga see on muidugi liiga enesekeskne lähenemine, eriti kui mõelda õnnetutele grusiinlastele ja sellele, et sama saatus oleks võinud tabada ka Eestit.

Üks huvitav ühepäevane reis oli meil vahepeal ikka ka. Nimelt pidime kohale toimetama oma vanema tütre Annika tema uude ülikoolilinna Greensborosse, kuhu ta sai tänu Tartu Ülikooli vahetusüliõpilaste programmile. Ega me sellest Greensboro linnast suurt midagi ei teadnud, peale selle, et linn asus Põhja-Carolina osariigis ja umbes viie autosõidutunni kaugusel Washingtonist. Pere ja kotid autosse pakitud asusime teele. Sõit kulges sujuvalt ja viperusteta, isegi väiksem laps, kes pika teel peal igavusest tavaliselt virisema kipub, pidas ennast üsna viisakalt üleval (on väga nutikas võtta reisile kaasa laptop koos lastefilmidega!). Neljarealine kiirtee muutus kolmerealiseks, siis kaherealiseks, kahel pool teed laiusid maisipõllud ja kõrbenud, sügise tulekule viitavad põllulapid. Ummikuid õnneks ei olnud ja nii, üsna täpselt viie tunni pärast olimegi Greensboro linna piiril. Linn nagu linn ikka, aga pigem selline Eesti-mõistes linn: väikesed ühekordsed puumajad üksteise kõrval rivis, mõnel rohkem lilli aias kui teisel. Inimesi ei paistnud esialgu kusagil. Siiski, mõne aja pärast hakkasime märkama ka liikumist, väikesi musti lapsi (afro-ameeriklasi siis:)). Edasi sõites märkasime juba rohkem inimesi, suuremaid ja väiksemaid, mehi ja naisi. Ja kõik nad olid mustad, eranditult! Hmm, aga kus on valged? Ja latiinod? Mitte et meil midagi mustade vastu oleks, aga kuidagi imelik hakkas ikka. Isegi nali, et kuule, Annika, kas sa ikka vaatasid enne, kuhu sa tuled ja oled sa kindel, et tunned siinset kultuurikeskkonda, ei tundunud millegipärast eriti naljakas. Sest palju see eestlane ikka seda kultuuri teab. Eks ta ole, ütles abikaasa, lõunaosariigid ongi ju põhiliselt mustade päralt.

Tom-tom juhatas meid järjekindlalt edasi ja nii me siis sõitsime, otsides aparaati sisestatud aadressi. Oi, valge jalgrattur, noor poiss:) Ilmselt tudeng. Ja näe, teinegi, ilmselt ka tudeng. Ja siis kaks noort tüdrukut…. Kusagil peab see ülikool nüüd olema. Ja muidugi, vähe aja pärast tekkisid tee äärde punasest tellisest kõrgemad hooned: peamaja, ühiselamud, spordihoone, parklad jne, jne, ikka nii nagu ühele ülikoolilinnakule kohane. Ümbrus oli väga puhas ja korrastatud, lilleklumpidest ja pargipuudest üleküllastatud. Keset linnakut seisis politseiauto. Majade-esiseid parklaid täitsid autode ja jalgrataste rivid. Ühesõnaga, ameerikalik kord koos turvalisuse tagamisega olid täiesti paigas.

Leidsime õige maja, Annika tõi seest võtmed ja tutvustas oma toanaabrit, läbi-lõhki ameeriklast, nagu toanaaber ise ütles. Ühikatuba ise oli väga väike ja spartalik: kahekordne narivoodi, kaks väikest lauda, üks väike kapp ja kogu lugu. Ah jaa, üks väike külmkapp ka. Kuidagi ebaameerikalik lausa, sest tavaliselt on Ameerikas ruumi palju ja kõik on suur. Aga palju sellele tudengile siis ikka vaja on:) Kogu seda ühikaelu korraldasid tudengid ise, mingit kurja komandanti ma seal küll ei märganud. Ja jube huvitav minu arust oli see, et seal ühikas oli tõeline ühikalõhn. Ma ei oska seda kirjeldada, aga ma mäletan seda oma tudengipõlvest. Nüüd ma ei teagi, nüüd on vist euroremont need toonased lõhnad ehk äragi likvideerinud. Aga seal olid nad täitsa alles.

Niisiis, ühest lapsest lahti saanud, nagu ta ise ütles, asusime tagasiteele. Järgmised viis tundi sujusid juhipulti omavahel vahetades ka üsna ladusalt. Hakkasime juba kodulinnale lähenema kui märkasime ühte autot tee ääres seisvat. Rool oli tol hetkel abikaasa käes ja mina istusin kõrval, laps tagaistmel tukkus. Seisvast autost möödunud heitsin pilgu tahavaatepeeglisse ja nägin, et auto hakkas liikuma ja meile järgi sõitma. Kuna oli juba pime, siis ega me esialgu aru ei saanud, mis autoga tegemist on. Kuni ajani, mil vilkurid meile märguande peatumiseks andsid. Abikaasa suunas auto tee äärde, jäi pidama ja avas akna (loomulikult teadsime, et olime hakkama saanud kiiruse ületamisega). Politseiauto jäi meie auto taha diagonaalis seisma. Ootasime üsna tükk aega, oma kolm-neli minutit kindlasti. Lõpuks politseinik tuli ja suunas taskulambi valgusjoa autosse.

Te ületasite kiirust, söör!

Jah, seda ma tegin küll.

Kas te ise teate, kui palju teil kiirus oli?

Eee... 65 vist (miili tunnis)

Ei olnud, 68 oli. Mul on see radaris fikseeritud. Soovite näha?

Ei, ma usun, võis olla küll. Oli küll. Kindlasti oli...

Nii. Ma soovin, et te turvaliselt koju jõuaks! Saate aru? Teil on armas tütar tagaistmel.

Jah, selge. Tänan.

Head teed!

Kõik. Politseinik lahkus, meie sõitsime edasi. Hea, et ta ei küsinud, kui palju lubatud kiirus oli. Me ei teadnud, arvasime, et 55 miili tunnis. Vaatasin tagaistmele, et kui armas see tütar meil seal on. Ei olnud, tal oli sellest, et ta üles aeti ja lamp näkku suunati, väga kuri nägu ees…

Ja veel. Ärge selliseid asju kaasa võtke kui Ameerikasse vahetustudengiks tulete :)

Kirjutage mulle!

„Püha taevas, täna on minu esimene hommik võõrsil...ja ma ei leia enam absoluutselt mitte midagi teha…ja nii neli aastat järjest…“ kirjutab Inglise diplomaadi abikaasa oma raamatus. Mäletan ise täpselt samasugust tunnet. See oli siis, kui meie pere esimest korda kolmeks aastaks Inglismaale saadeti. Et mis siis nüüd? Paratamatu vabadus? Jah muidugi, kultuur, muuseumid, ajalugu, see kõik oli ju sealsamas, käega katsuda! Aga seda ei tee sa ju iga päev, hommikust õhtuni, kolm aastat järjest! Ja mis on ühiskonnal sellest kasu kui sa mööda Londoni tänavaid lihtsalt ringi kolad? Aga inimene on leidlik:) Tookord otsustasime, et perre võiks sündida veel üks laps ja kuigi, peab ütlema, et oodata tuli päris kaua (siinkohal meenub alati kellegi ütlus, et mitte lapsevanem ei vali last, vaid laps lapsevanemat), siis kui ta ükskord ikkagi tulla otsustas – no siis vähemalt igavuse üle küll enam kurta ei saanud:)

No nii. See oli Inglismaal. Nüüd oleme siis otsapidi Ameerikas.

„Ümbritsege end koduste asjadega ja otsige endale esmaspäeva hommikuks tegevus!“ annab Inglise diplomaadi abikaasa selles samas raamatus soovituse oma saatusekaaslastele hetkedeks, mil kodust kaugel olles ja üksi jäädes depressioon peale kipub tulema. Mnjah, huvitav, aga mind millegipärast ei häiri, et mu põrandal pole triibulisi kaltsuvaipasid ja seinal Põldroosi maali. Ainuke „päris Eesti asi“, mis mul kaminasimsil koha on leidnud, on rahvariietes väike nukk, mis edastati mulle siis, kui lennukipiletid juba soetatud olid. See nukk on tähendusega nukk, seda on pärandatud käest-kätte-meetodil ühelt saatusekaaslaselt teisele ning keegi vist enam ei mäletagi, mitu riiki see väike nukuke on ära näinud:)

Aga see teine soovitus – esmaspäeva hommikuks endale tegevus leida – see on küll täiesti omal kohal. Peale pikka nädalavahetust tundub esmaspäeva hommik, mil teised kooli-tööle ära on läinud, ühtäkki üsna tühi. Ja imelik mõttetuse tunne võib peale tulla küll, justkui ei ole sa kellelegi vajalik. Aga nagu Inglise arst mulle tookord ütles, et kõige tähtsam on, et ema on terve ja rõõmus, siis on ka lapsed terved ja rõõmsad! Nii et mis seal ikka, tegelgem iseendaga:)

Mina olen avastanud veel ühe väga efektiivse positiivse meeleolu säilitaja: saabunud kirjade lugemise, iseäranis kodumaalt tulevate kirjade lugemise, olgu need siis e-mailid või ümbrikus sinuni jõudvad kirjad. Ajavahegi räägib siin igati minu kasuks: hommikul, kui postkasti lahti teen, on Eestis juba õhtupoolik ja päevased postitused ära saadetud:) Olgu kasvõi kaks-kolm rida, nii hea on teada, et sind pole unustatud, sest sageli kurdavad välismaale saadetud inimesed seda, et niipea, kui lennuki uks sinu järel sulgeb, oled sa unustatud, vähemalt seniajani, kui sa ükskord tagasi kodumaale tuled. Muidugi, kirjutamisega on selline lugu, et siin tuleb järgida Kingpoole soovitust Muhvile: „Selleks, et kirju saada, tuleb kõigepealt ise kirjutada.“ Mitte et ma nüüd iseendale kirjutaksin, aga hea on muidugi, kui mingi teema on ikka ka, ehk faabula, nagu üks mu kirjanikust sõber ütleb:). Ja minul on faabula. Avastasin nimelt, et kõigi nende aastate jooksul, mis tagantjärele vaadates üsna kiirelt pöörlevat oravaratast meenutavad, olen ma unustanud, kes ma olen ja kust ma tulen, ja tagatipuks – kuhu ma lähen? Ma olen unustanud, et mul on üsna mitmeid sugulasi, keda ma pole aastakümneid näinud, ei teagi, kuidas neil läheb või mis on neist saanud. Ja kui palju meid võiks kokku juba olla…? Noh, ühesõnaga, asusin oma mälu värskendama, sugulasi üles otsima ja kirju saatma (selleks pidi siis nii kaugele ära minema:)), sugupuud kokku panema. Ja olen saanud oi kui palju targemaks. Sain teada:

• et nii palju uusi sugulasi on juurde tekkinud;
• et sugupuu kokkupanek on suur töö;
• et mõned usinad sugulased on selles osas juba palju tööd ära teinud:);
• et see, kelles ma lootsin leida oma sõjas kaduma saanud vanaisa, ei olnud mu vanaisa, oli hoopis vanavanaisa vennapoeg, ja ma pean leppima isa väitega, et minu vanaisa suri vangilaagris, Venemaal (ainuüksi mõte sellest on kohutav);
• ja et ka siit, teiselt poolt maakera võib sugulasi leida:)

Ja veel. Kallid sugulased! Ärge väga pahandage, et ma vahepeal täitsa kadunud olin ega endast mingit elumärki ei ilmutanud. Püüan seda natukenegi heastada ja vähemalt siinoleku aja lõpuks kokku koguda mälestused ja pildid meie suguvõsa ajaloost ning need raamatusse köita, et jääks ilus mälestus nii meile kui meie lastele ja lastelastele. Igaühel on ju oma lugu jutustada:)

Kirjutage mulle!

Jalgrattaga linnast väljas

Kui linnast natuke välja sõita, näiteks Potomaci kanali äärt pidi, siis on tunne, nagu oleksid sattunud tõelisesse troopilisse vihmametsa: taimestik on end kuumas ja niiskes keskkonnas lopsakaks läbipääsmatuks džungliks kasvatanud ning liikuda saab ainult selleks spetsiaalselt rajatud teid pidi. Ja kuigi vesi kanalis tundub lihtsalt seisvat ja kopitavat, siis päris nii see pole: mööda trassi edasi liikudes on märgata tähelepanuväärseid elukaid, kes, tõsi küll, üsna loiult end liigutavad, kui üldse.

Hallhaigur – neid on siin palju, järelikult on vees ka palju kala.

Kilpkonnad – neid on siin veel rohkem. Pea iga puuroika peal oleskleb paar-kolm tükki

Mõni tuleb sinuga suhtlema, aga no saa sa aru, tahab ta nüüd miskit öelda või lunib hoopis maiust?

Kes ei viitsi rattaga sõita, võib kanalit pidi liikudes kasutada muulade abil veetavat paati

Kuigi me oleme ratastega juba mitmeid kordi nii linnas kui linnast välja tiirutamas käinud, siis viimase sõidu kohta võib öelda, et inimene õpib kogu elu. Ratas peab olema hea, või veel parem – väga hea, mis on mõeldud sõitmiseks nii linnateedel kui ka maastikul. Arvestama peab pidevalt üles-alla kulgevate teedega, mis tähendab, et kui käiguvahetus hästi ei tööta, siis tuleb rohkem jõudu kasutada. Loomulikult on oluline, et sul on õiged riided seljas – siin on väga palav ja niiske, kus tavalise puuvillase T-särgiga pole miskit peale hakata. Tuleb kohalikust spordipoest omale selleks ettenähtud varustus soetada. Ja muidugi vesi – seljas, kotis, ratta külje, kus iganes – vett tuleb tarbida pidevalt ja seda kulub palju.

Kuid lisaks sellele, et sul on hea jalgratas ja varustus, pead sa arvestama, et iga hetk võib sind tabada ootamatu äikesetorm, seda isegi siis kui ilmateade tormi tõenäosuseks 10% lubab. Sest kui see 10% sind tabama jutub, siis no-jah, ega vihmariietega pole mõtet jännata, tuleb lihtsalt leppida, et oled ühe tasuta pesu saanud:)

Viimasest rattasõidust õppisime ka seda, et kaart peab kaasas olema. Sellest, et sa rattaraja omale googlist paberile kritseldad, ei piisa. Võib juhtuda, et tee on remondis. Või et teeots jäi tähele panemata. Või ei vasta googli kirjeldus sellele, mis tegelikult on. Ja nii sa võidki täiesti ära kaduda, või hullem veel, avastada ennast teelt, kus jalgratturitele on liiklemine kelatud. Ja hea on kui keegi, kes vastu tuleb, oskab rohkem seletada, kui seda, kuhupoole Washington jääb.