Siia ilma tulemine, II

Teine tulemine. Inglismaa

Tere tulemast tänapäeva tsiviliseeritud ühiskonda, mõtlesin ma ja räntsatasin hunniku teabekirjandust lauale. „Palun, valik on sinu,“ oli arst mulle öelnud. „Põhimõtteliselt võid valida loomuliku sünnituse, seljatuimestuse või keisrilõike vahel. Ja-jaa, ka keisrilõige tuleb kõne alla. Noh, see peab muidugi olema põhjendatud, hirmuga sünnituse ees, näiteks. Meil siin enamus staare valib keisrilõike, et siis mõnel ilusal, meeldejääval kuupäeval see aeg endale kalendrisse kirja panna.“

Mida paganat, mõtlesin mina. Sain esimesega hakkama, saan ka teisega, olgugi, et arst pani mind esmasünnitajate kategooriasse – liiga palju aega olevat vahepeal eelmisest sünnitusest mööda läinud. Laps tuleb, millal ise tahab – ei mingit kirurgilist sekkumist, võtsin otsuse vastu.
Üks asi, mis mu „soovide nimekirja“ esimesena kirja sai pandud, oli võimalikult varane ultraheli uuring. Kui ma oleksin olnud Eestis, oleks mulle mu vanuse tõttu tehtud ka looteveeuuring, kuid Inglismaal seda vajalikuks ei peetud. Ultraheli olevat see, mis üsna täpselt kõik vajaliku ära näitab. Aga ka ultraheli tehtavat alles hiljem, raseduse teises pooles.
Aga raha eest saab kõike – varases ultrahelis öeldi meile isegi lapse sugu. Inglismaal on lapse soo varane teatamine üldiselt keelatud, sest teatud usku rahvas – need, kes eelistavad poegi tütardele – nendega olevat probleeme…

Ühesõnaga, meil tundus kõik hästi minevat. Valisime loomuliku sünnituse osakonna, käisime kohapeal väikesel ekskursioonituuril ja ostsime roosad riided (ultraheli arst oli 99% kindel, et sünnib tüdruk:)). Jäi üle oodata ja loota, et sünnitus ei alga laupäevasel päeval, sest Watfordi naistehaigla kõrval oli jalgpallistaadion (see, kus meie mees kunagi jalgpalli tagus:)) ja laupäevasel päeval toimusid tavaliselt jalgpallimatšid ning kõikvõimalikud kohad olid autosid täis pargitud, s.h loomulikult ka haigla parkla. Arvake ära, mis päeval laps ilmale tulema hakkas? Loomulikult laupäeval. Aga õnneks oli jalgpallivaba nädalavahetus.

Ma enam täpselt ei mäleta, aga kusagil keskpäevaks olime ennast haigla perepalatis sisse seadnud. Arst tutvustas mulle õde, mustanahalist noort naist, kes minuga tegelema pidi, luges sõnad peale, et jalutage palju ringi, käige treppidest üles-alla, sööge ja jooge vahepeal ning ärge mingil juhul pikali heitke. Ja läks ära. Ah jaa, leppisime veel kokku, et kui vann on vaba, siis kasutame seda.

Ja nii me seal siis olime, kahekesi, mina, kes ma nagu puuriloom edasi-tagasi kõndisin, sõnagi lausumata, ja minu abikaasa, kes mulle järele sörkis ja igasugu abi pakkus. Mäletan, et ma ei tahtnud absoluutselt mitte midagi.

Piilusin aeg-ajalt kella. Üks…pool kaks. Õde käis ka vahepeal, vaatas ja läks ära. Arst käis vahepeal, vaatas, et oi, siin läheb veel vä-ä-äga kaua aega (pagan kui tuttav see lause ette tuli!) ja käskis mehel mulle banaani sisse sööta. Mees üritas mulle sõna otseses mõttes seda sisse pressida! Noh, ma saan aru – arst on tark! Aga mina ei tahtnud banaani! Tol hetkel tahtsin ma ainult seda, et mind rahule jäetaks ja sünnitada lastaks, et kiiremini ülemõistuslikest valudest vabaneda. Et mingu nad kõik, kus see ja teine! Aga valu oli vahepeal mult igasuguse kõnevõime viinud. Olin üsna kindel, et kaua ei ole enam jäänud. Meenus ütlus Ita Everilt, kes polkovniku lesena väitis, et arstid ei tea midagi:)

Kell seinal näitas pool kolm. Arst läks ära – ekskursioonituurile – teistele potentsiaalsetele tulijatele maja tutvustama. Mina ei jaksanud enam püsti seista ja heitsin pikali. „Mine kutsu arst!“ pigistasin abikaasale hammaste vahelt. Mees läks, jooksuga. Arst tuli, samuti jooksuga, jättes hulga ekskursioonihuvilisi ootama. Ja siis läks kõigil kiireks. Jälle väga tuttav stseen:)

Arst käsutas mind püsti (siin on nagu sõjaväes, eks ole, märkis ta abikaasale), tõi hunniku mingeid linu ja nii me siis ootasime. Õde oli mingil põhjusel tõmbunud kõige kaugemasse nurka ja mulle tundus, et vaatamata õe kaasasündinud jumekale näonahale oli see kuidagi kahvatumaks tõmbunud.

Kuulsin, kuidas arst, pöördudes mu mehe poole, pakkus mingit tuimestust. Mina ei suutnud midagi vastata – see hetk oli nagu halvas unenäos: tahad nii väga öelda, aga ei saa, hääl on kurku kinni jäänud. Õnneks oli abikaasa vaatamata kõigele endiselt kahe jalaga maa peal ja teatas, et pole vaja miskit, et olime enne kokku leppinud, et ei tarbi mingeid „aineid“.
„Aga millal vanni saab?“ küsis ta nüüd juba mitmendat korda.
„Mis? Te tahtsite vanni? Õde, miks sa ei ole vanni vett lasknud? Mine ja tee seda! Kohe!“
„Ee…ei tea, kas enam jõuab?“
„Kui ei jõua, siis ei jõua. Mine lase vesi vanni!!!“
Jõudsime. Napilt, aga siiski jõudsime. Kella kolme paiku lõikas isa oma lapse nabanööri katki. Väike tumedate pikkade juustega uustulnuk mähiti teki sisse ja anti issile hoida. Tundus, et ta oli siia ilma tulekuga rahul:)

Palatis oli mõnus olla. Laps tudis oma esimest maapealset unekest ja meid kostitati turgutavate suupistetega. Teadsime, et varsti saame koju, sest Inglismaal üle kuue tunni haiglas ei hoita, seda muidugi juhul, kui kõik on korras. Ja meil oli. Õde, kes käis vahepeal mu kehatemperatuuri mõõtmas, vabandas, et temast suuremat asja ei olnud – tema jaoks oli see olnud esimene sünnitus vastu võtta:)

Nii me siis ootasime – kolm, neli, viis tundi – keegi ei andnud meile kojuminekuks mingit märki. Vahepeal toodi kõrvalpalatisse uus sünnitaja, kes oma abikaasat rohkesti „pehmete“ väljenditega kostitas ja õhukeste palatiseinte tõttu pidime meiegi teda kuulama. Kuulsime, kuidas arstid-õed tema juures käisid ja talle mingeid valuvaigisteid sisse süstisid. „Alles nüüd ma saan aru kui jube üks sünnitus võib olla,“ arvas minu mees selle peale.

Väljas läks pimedaks ja kell hakkas juba öötundidele liginema – ei mingit märki kojuminekust. Alles siis, kui abikaasa läks asja uurima, selgus, et vahepeal oli toimunud arstide vahetus ning et uued tulijad olid arvanud, et kuna on õhtu, siis me kavatseme sinna ööbima jääda… Oi ei! Täname! Ja täpselt südaööks olime õnnelikult kodus:) Arstid olid takkajärgi veel imestust avaldanud minu igasugustest abivahenditest keeldumise osas – ehk oli tegemist mingi usuga? Taarausuga vist:)