Mäletan Kurkset

See oleks justkui olnud eile.

Oli tormine suvepäev. Meri võttis noore mehe ja ei andnud teda tagasi. Mehe ema jäi kaldale ootama, lootuses, et ükskord peab meri tema poja tagasi andma. Emal ei olnud enam kedagi, ühtegi väga lähedast inimest, sest surm oli viinud ka ta vanemad ja abikaasagi. Mina ei tundnud kumbagi, ei noort kadunud meest ega tema ema, kuid saatuse tahtel olin millegipärast mina see, kes ema kõrval seisis ja teda trööstida püüdis. Ega ma ei teadnud, kuidas teda trööstida - ma ei teadnud toona sellistest asjadest õigupoolest mitte midagi. Seetõttu ei jäänud mul üle muud kui vaikselt kuulata ja mõelda, aru saamata, kuidas ja miks läks nii nagu läks.

Ja ühel päeval, see oli vist umbes kaks nädalat hiljem, andis meri mehe tagasi. Emale teatati "leiust" ja ka sellest, et kõik asjakohased meetmed on tarvitusele võetud, et poeg „korda seada“ ning matused kiiresti ära korraldada. Surnukuuri ahastavat ema ei lastud ja ka matustel ei tahetud avada kirstu kaant. Mina seisin ema kõrval, vaatasin, kuidas ta nuttis – tal polnud enam pisaraidki, mida valada – ja vaikselt, kuid järele andmata, minu käsivart pigistades, palus oma poega korra veel näha.

Ma püüdsin aru saada. Jah, ühest küljest on see mõistetav, miks kirstu ei tohiks lahti teha: enamus inimesi ju ei kujuta ette, millises seisus on uppunud ja kaks nädalat meres olnud mees. Ja mälestus temast kui noorest, kenast, elujõus meesterahvast on oluline. Aga teisest küljest: kas ema süda jääb rahule nägemata, teadmata ja tajumata, et see inimene, kes varsti päriselt kaob, on just see, keda ema on kandnud, sünnitanud ja kasvatanud. Ning kes on ootamatult lahkunud. Nii ma mõtlesin. Ja vaatamata sellele, et (palgatud) psühholoog soovitas kirstu mitte avada, otsustasin ma julguse kokku võtta ja paluda, et kirst siiski kasvõi korrakski lahti tehtaks. Ja nii juhtuski. Piisas viivust - ema tundis ära oma poja ja ma nägin, kuidas ta kummardus poja kohale, ütles talle midagi, võttis peost kirjakese ja poetas selle kirstu peatsisse.

Ja mingi kummaline rahu tuli temasse. Vähemalt mulle tundus nii.