Sõda ei soovi meist keegi – isegi oma vaenlasele mitte. Sõjajutud on alati kohutavad, nii kohutavad, et mõistus tõrgub teinekord vastu võtmast kõike seda, mis tegelikkuses aset leidis.
Minu ema-poolne vanaisa rääkis vähe. Veelgi vähem rääkis ta sõjaaja sündmustest. Ja ega me lastena seda kõike ju ei kuulanud ka, mida suured inimesed aeg-ajalt omavahel arutasid. Vanaisa oli õnnelik inimene – ta jäi sõjas ellu ja ellu jäi ka tema pere. Ainuke, mida ta meile, lastelastele, alatasa korrutas, oli see, et praegu on hea elada, et on rahu ja kõht on leiba täis. Mina ei saanud toona kuidagi sellest aru. Minu lapselik protestivaim ei tahtnud nõustuda vanaisa väitega, et õnneks polegi muud vaja kui rahu ja leiba.
Olen viimasel ajal hakanud üha rohkem lugema lugusid sõjast selle koleduse tegelikkuses üleelanute silme läbi. Paljud neist lugudest on jäänud sahtlinurka, neid pole keegi kunagi avaldanud. Ja iga kord tõden, et me elame õnnelikul ajal. Ja õnnelikus kohas.
/UHEKSAS MARTS
Urve Karuks
See paev algas nagu iga teine talvehommik. Ainult et ema ja vanaema olid tegevuses riietepakkimisega ja koige muu tarviliku kraami kohvrisse paigutamisega. Nimelt olevat salaluure teada saanud, et 10. martsil tulevad venelased Tallinna pommitama ja komu oli linna peal lahti. Ema oli ka Keilasse korteri uurinud ja pidime jargmisel hommikul Tallinnast lahkuma. Isa surmast oli moodunud juba pool aastat ja vend Ulo oli pisut ule seitsme kuu vana. Niisiis, meid oli neli – ema, vanaema, Ulo ja mina. Meie korterimaja keldris oli pesukoogist improviseeritud pommivarjend – liivakotid akende ees, pesukatel alati vett tais tulekustutamise tarvis. Sageli oli ohuhaireid ja siis panime ruttu riidesse ja laksime alla varjendisse. Tavaliselt midagi tosisemat ei juhtunud; moned lennukid lendasid ule linna, vahel visati paar pommi, oli kuulda flakkide hak-hakki ja varsti teatas juba teine haire et oht on moodas. Mulle meeldis vaga varjendis kaia. Seal oli ponev, kohtasin teisi meie maja lapsi ja vaike arevus olj ju ka teatud maaral olemas. Vahel, kui igavus katte tuli, palusin isegi: “Armas Taevaisa, anna uks vaike pommitamine voi vahemalt ohuhaire. Suurt pommitamist ma kull ei tellinud.
Ohtupoolikul tuli meile kulla saksa ohvitser, nimega Werner Welder, kes oli sojafotograaf ja kirjasaatja. Ta oli meie perekonnatuttav ja parajasti Tallinnas puhkusel. Toi mulle kingiks ilusa mangu erivarviliste klaaskuulidega ja vurflitega. Istusime diivanil ja Werner opetas mulle parajasti kuidas seda mangu mangida. Jarsku kais hirmus karakas, loi mu korvad lukku ja ohusurve viskas mind diivanilt maha nagu suletuti. Haire tuli alles tagantjargi. Hiljem kuulsime et pomm tabas just meie vastasmaja. Ja siis laks lahti uks mudin ja podin nagu oleks porgukatlas granaadisuppi keedetud. Uks hirmus plahvatus jargnes teisele, vahet nagu ei olnudki. Saime kiiruga midagi soojemat selga – ema oli koguni paljasaari kummipotikutes, sukkade jalgaajamiseks ei olnud aega. Vaene Ulobeebi oli vankris poolpaljas, ainult sargivael, sest ta riided olid asja pestud ja pakitud Keilassesoidu tarvis. Talle sai midagi sooja ule vankri visatud ja siis jooksime padavai alla varjendisse. Werner tuli muidugi meiega kaasa. All oli juba teisi ehmunud ja hirmunud inimesi ees.
Ei tea tapselt kui kaua see pommide langemine ja lohkemine oli kestnud, kui meie varjendisse jooksid vastasmajast sisse minu mangukaaslane Irja oma emaga. Nad olid uleni valge krohviga koos. Aga siis suttis ka meie maja polema. Paraaduksest enam valja ei paasenud, sest trepikoda oli juba leekides. Ainuke valjapaas varjendist oli mooda pikka, kitsast koridori, mille uks viis hoovi. Aga hoov oli tais puuriiu, mida elanikud olid endale kuttuseks varunud. Meile oli metsaulem Muiste just saatnud koormataie puid ja osa nendest olid ohusurve mojul paiskunud risti-rasti ukse avause ette ja polesid suurte leekidega ning tulekeeled tombasid koridori lae alt labi. Werner Welder leidis pesukatla korvalt moned voodilinad, kastis nad vette. massis uhe mulle umber ja teise viskas ule lapsevankri. Tal olid pikad lenduri nahkkindad kaes. Nendega haaras ta polevate puulattide otsast kinni ja loopis nad laiali, vabastades seega tee koridorist oue. Siis ajas ta koik hirmunud inimesed pesukook-varjendist, kes lodisesid hirmunult nagu loomad polevas laudas, valja. Muidu oleks nad arvatavasti sisse polenud. Ja siis jooksime mooda Koidu tanavat, Werner vankriga ees, meie silmnaolt talle jarele. Kahel pool tanavat olid majad leekides ja leegid loid peakohal kokku, tekitades tugeva tuuletombuse. Tulelondid langesid alla vankrile ja meie peale, aga tanu margadele linadele ei hakanud me riided polema. Maletan kuis vanaema tagus vankrile langenud sademeid labakindaga surnuks. Meie jooksusiht oli raudtee poole, mis laks peaaegu Koidu tanava tagant mooda, ainult uks tanav oli vahepeal Kui ule raudtee tammi saime, olime Rottermani heinamaal ja hakkasime ule heinamaa jooksma. Sojamees Werner tundis pommide vihinast ja akilisest vihina lakkamisest, kuhu nad kukuvad ja millal nad lohkevad. Ta karjus – hinlegen! Ja siis pidime pikali viskama. Ja siis jalle – aufstehen! Ja siis jooksime jalle edasi. Nagin uht mahaniidetud meest, kes rookis hirmsat moodi ja proovis oma soolikaid pommikillust lohkirebitud kohtu tagasi toppida. Nahtavasti ei olnud tal head kaitseinglit nagu meil Werneri naol, kes oskas meid oigeaegselt pusti-pikali kamandada.
Meie eesmark oli Seevaldisse jouda. Seevaldis oli vaimuhaigla ehk rahvakeeli hullumaja ja seal oli juhatajaks uks vanaema sugulane oma naisega. Seevaldis leidus ka tugev ja korralik pommivarjend. Enne kohalejoudmist olid pommiplahvatused vaibunud ja lennukid hakkasid lahkuma. Saime siis varjendis hinge tommata ja ema laks Uloga ja juhataja abikaasaga nende elumajja, mis asus veidi maad varjendist eemal. Ulo oli enda sargikese suurest karjumisest marjaks higistanud ja mahkmed pissiga labileotanud. Proua arvas, et tal ehk mingeid kuivi riidehilpusi leidub mida lapsukesele umber panna. Ja siis tuli teine laine ja mudin ning plahvatused laksid uue hooga lahti. Aga meie tundsime endid selles varjendis palju kindlamalt. Kui see ebaoo viimaks loppes, olime kodutud, paljakspolenud inimesed, omamata midagi peale seljariiete. Aga olime koik oma elunatukesed, tanu Wernerile, saastnud ja see oli ju koige tahtsam.
Olin tookord kaheksa aastaseks saanud aga see surmaoo on mulle eluksajaks vaiksemate detailideni mallu soovitatud.
Minu ema-poolne vanaisa rääkis vähe. Veelgi vähem rääkis ta sõjaaja sündmustest. Ja ega me lastena seda kõike ju ei kuulanud ka, mida suured inimesed aeg-ajalt omavahel arutasid. Vanaisa oli õnnelik inimene – ta jäi sõjas ellu ja ellu jäi ka tema pere. Ainuke, mida ta meile, lastelastele, alatasa korrutas, oli see, et praegu on hea elada, et on rahu ja kõht on leiba täis. Mina ei saanud toona kuidagi sellest aru. Minu lapselik protestivaim ei tahtnud nõustuda vanaisa väitega, et õnneks polegi muud vaja kui rahu ja leiba.
Olen viimasel ajal hakanud üha rohkem lugema lugusid sõjast selle koleduse tegelikkuses üleelanute silme läbi. Paljud neist lugudest on jäänud sahtlinurka, neid pole keegi kunagi avaldanud. Ja iga kord tõden, et me elame õnnelikul ajal. Ja õnnelikus kohas.
/UHEKSAS MARTS
Urve Karuks
See paev algas nagu iga teine talvehommik. Ainult et ema ja vanaema olid tegevuses riietepakkimisega ja koige muu tarviliku kraami kohvrisse paigutamisega. Nimelt olevat salaluure teada saanud, et 10. martsil tulevad venelased Tallinna pommitama ja komu oli linna peal lahti. Ema oli ka Keilasse korteri uurinud ja pidime jargmisel hommikul Tallinnast lahkuma. Isa surmast oli moodunud juba pool aastat ja vend Ulo oli pisut ule seitsme kuu vana. Niisiis, meid oli neli – ema, vanaema, Ulo ja mina. Meie korterimaja keldris oli pesukoogist improviseeritud pommivarjend – liivakotid akende ees, pesukatel alati vett tais tulekustutamise tarvis. Sageli oli ohuhaireid ja siis panime ruttu riidesse ja laksime alla varjendisse. Tavaliselt midagi tosisemat ei juhtunud; moned lennukid lendasid ule linna, vahel visati paar pommi, oli kuulda flakkide hak-hakki ja varsti teatas juba teine haire et oht on moodas. Mulle meeldis vaga varjendis kaia. Seal oli ponev, kohtasin teisi meie maja lapsi ja vaike arevus olj ju ka teatud maaral olemas. Vahel, kui igavus katte tuli, palusin isegi: “Armas Taevaisa, anna uks vaike pommitamine voi vahemalt ohuhaire. Suurt pommitamist ma kull ei tellinud.
Ohtupoolikul tuli meile kulla saksa ohvitser, nimega Werner Welder, kes oli sojafotograaf ja kirjasaatja. Ta oli meie perekonnatuttav ja parajasti Tallinnas puhkusel. Toi mulle kingiks ilusa mangu erivarviliste klaaskuulidega ja vurflitega. Istusime diivanil ja Werner opetas mulle parajasti kuidas seda mangu mangida. Jarsku kais hirmus karakas, loi mu korvad lukku ja ohusurve viskas mind diivanilt maha nagu suletuti. Haire tuli alles tagantjargi. Hiljem kuulsime et pomm tabas just meie vastasmaja. Ja siis laks lahti uks mudin ja podin nagu oleks porgukatlas granaadisuppi keedetud. Uks hirmus plahvatus jargnes teisele, vahet nagu ei olnudki. Saime kiiruga midagi soojemat selga – ema oli koguni paljasaari kummipotikutes, sukkade jalgaajamiseks ei olnud aega. Vaene Ulobeebi oli vankris poolpaljas, ainult sargivael, sest ta riided olid asja pestud ja pakitud Keilassesoidu tarvis. Talle sai midagi sooja ule vankri visatud ja siis jooksime padavai alla varjendisse. Werner tuli muidugi meiega kaasa. All oli juba teisi ehmunud ja hirmunud inimesi ees.
Ei tea tapselt kui kaua see pommide langemine ja lohkemine oli kestnud, kui meie varjendisse jooksid vastasmajast sisse minu mangukaaslane Irja oma emaga. Nad olid uleni valge krohviga koos. Aga siis suttis ka meie maja polema. Paraaduksest enam valja ei paasenud, sest trepikoda oli juba leekides. Ainuke valjapaas varjendist oli mooda pikka, kitsast koridori, mille uks viis hoovi. Aga hoov oli tais puuriiu, mida elanikud olid endale kuttuseks varunud. Meile oli metsaulem Muiste just saatnud koormataie puid ja osa nendest olid ohusurve mojul paiskunud risti-rasti ukse avause ette ja polesid suurte leekidega ning tulekeeled tombasid koridori lae alt labi. Werner Welder leidis pesukatla korvalt moned voodilinad, kastis nad vette. massis uhe mulle umber ja teise viskas ule lapsevankri. Tal olid pikad lenduri nahkkindad kaes. Nendega haaras ta polevate puulattide otsast kinni ja loopis nad laiali, vabastades seega tee koridorist oue. Siis ajas ta koik hirmunud inimesed pesukook-varjendist, kes lodisesid hirmunult nagu loomad polevas laudas, valja. Muidu oleks nad arvatavasti sisse polenud. Ja siis jooksime mooda Koidu tanavat, Werner vankriga ees, meie silmnaolt talle jarele. Kahel pool tanavat olid majad leekides ja leegid loid peakohal kokku, tekitades tugeva tuuletombuse. Tulelondid langesid alla vankrile ja meie peale, aga tanu margadele linadele ei hakanud me riided polema. Maletan kuis vanaema tagus vankrile langenud sademeid labakindaga surnuks. Meie jooksusiht oli raudtee poole, mis laks peaaegu Koidu tanava tagant mooda, ainult uks tanav oli vahepeal Kui ule raudtee tammi saime, olime Rottermani heinamaal ja hakkasime ule heinamaa jooksma. Sojamees Werner tundis pommide vihinast ja akilisest vihina lakkamisest, kuhu nad kukuvad ja millal nad lohkevad. Ta karjus – hinlegen! Ja siis pidime pikali viskama. Ja siis jalle – aufstehen! Ja siis jooksime jalle edasi. Nagin uht mahaniidetud meest, kes rookis hirmsat moodi ja proovis oma soolikaid pommikillust lohkirebitud kohtu tagasi toppida. Nahtavasti ei olnud tal head kaitseinglit nagu meil Werneri naol, kes oskas meid oigeaegselt pusti-pikali kamandada.
Meie eesmark oli Seevaldisse jouda. Seevaldis oli vaimuhaigla ehk rahvakeeli hullumaja ja seal oli juhatajaks uks vanaema sugulane oma naisega. Seevaldis leidus ka tugev ja korralik pommivarjend. Enne kohalejoudmist olid pommiplahvatused vaibunud ja lennukid hakkasid lahkuma. Saime siis varjendis hinge tommata ja ema laks Uloga ja juhataja abikaasaga nende elumajja, mis asus veidi maad varjendist eemal. Ulo oli enda sargikese suurest karjumisest marjaks higistanud ja mahkmed pissiga labileotanud. Proua arvas, et tal ehk mingeid kuivi riidehilpusi leidub mida lapsukesele umber panna. Ja siis tuli teine laine ja mudin ning plahvatused laksid uue hooga lahti. Aga meie tundsime endid selles varjendis palju kindlamalt. Kui see ebaoo viimaks loppes, olime kodutud, paljakspolenud inimesed, omamata midagi peale seljariiete. Aga olime koik oma elunatukesed, tanu Wernerile, saastnud ja see oli ju koige tahtsam.
Olin tookord kaheksa aastaseks saanud aga see surmaoo on mulle eluksajaks vaiksemate detailideni mallu soovitatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar