„Oi, sinu laps on sündinud Inglismaal! Kuidas oli?“ küsivad mõnikord uudishimulikud jutukaaslased. No mis seal ikka erilist olla sai – eks see siia ilma tulemine ole ühtemoodi igal ajal ja igal pool, või kuidas?:) Tõesti, tagantjärele mõeldes on need kaks tulemist olnud nii ühtemoodi – ja siiski nii erinevad.
Mina läksin mehele vara, 20-aastaselt. Kuigi, tõttöelda, tolle aja kohta oli see täpselt paras aeg, sest „22 oli ju viimane taks“ ja peale seda olid sa juba lootusetu vanapiiga. Pealegi olin ma oma tulevase mehega „käinud“ juba tubli neli aastat. Oli täitsa normaalne, et ülikooli ajal loodi pered ja sünnitati lapsed. Ja saadi varakult täiskasvanuks, sest tekkis vastutus uue elu ees ning raha-, elamispinna- ja lapsehoidmisprobleemid muutusid ülioluliseks. Ja oli hea kui ema-isa või ämm-äi sul abiks said olla, sest ka nemad olid ju reeglina tööinimesed, sageli veel mitme koha peal korraga. Ja muidugi, õed-vennad ning naabritädidki sai „ära kasutatud“. Ja nüüd on hea meel tõdeda, et ega ei kukkunudki halvasti välja:-) Aitäh kõigile, kes meid aitasid! Ja tütrele, kes selle "ära kannatas".
Esimene tulemine. ENSV
Ma olin 21-aastane kui sündis meie esimene tütar. Ma ikka vahel naljatan, et mu esimene laps sündis vene ja teine inglise keeles. Esimene laps sündis 21 aastat tagasi nõuka-ajal Kohtla-Järve sünnitusmajas. Ma mäletan siiamaani veel üsna hästi kogu seda tulemise lugu. Mäletan, et oli päikseline augustikuu päev. Ning kuigi arsti ennustuste kohaselt oli sünnituseni aega veel täpselt kaks nädalat, otsustas uudishimulik tüdruk, nagu mu ämm ütles, varem ilma peale tulla.
Kella kaheks päeval toimetas kiirabi meid koos abikaasaga sünnitusmaja juurde. Maja ise oli Stalini-aegne mitmekordne krohvitud ehitis ning minu meelest tegutseb see veel praegugi. Mind lasti uksest sisse, abikaasat mitte – tema jäi õue trepi peale konutama. Ma nägin aknast, kuidas ta trepile istus ja nukralt pea käte vahele asetas. Sel hetkel oli mul temast hirmus kahju, sest mina olin vähemalt asja keskel, tema kaaslaseks olid tema enda segased mõtted.
Sünnitusmajas võeti minult ära kõik riided ja muud asjad, sest mitte midagi isiklikku ei tohtinud steriilsuse huvides kaasas olla. Isegi mitte aluspesu. Raamatust rääkimata. Seejärel, mõningate protseduuride järgselt, nagu kaalumine ja soole tühjendamine ja … oeh, ma ei hakka kõike siinkohal seletama, anti mulle selga puuvillane pikem särk (seda vene-keelsete tervishoiuministeeriumi kirjadega haiglapesu mäletavad ilmselt kõik, kes tol ajal haiglas juhtusid olema) ja juhatati eelsünnitustuppa.
Eelsünnitustoas ei olnud muud kui neli vana vormist väljas reformvoodit ning ühte neist paluti mul pikali heita. Ja ei mingit isetegevust, öeldi! No nagu ma oskaks midagi endaga ette võtta? Tol ajal ju ei räägitud mitte midagi sellest. Niipalju kui naised saunas õuduslugusid omavahel pajatasid, niipalju jah, ja sedagi poolhääli, et mehed-lapsed ei kuuleks. Naiste värk ju! Mingit kirjandust ei olnud. Tol ajal kehtis reegel, et kõik tuleb usaldada arsti kätesse. Ja arstide, iseäranis just vene arstide tarkust kiideti tol ajal taevani. Nii ma siis kannatasin, surudes valuhoogude ajal hambad tekinurka ja tundes, et valu tugevnedes kasvab ka mingi ebamäärane õudustunne minu sees. Sest inimene kardab ju ikka seda, millest ta midagi ei tea ja mõtleb selle hirmu suuremaks kui see tegelikkuses on.
Aga tegelikult mul vedas. Sest ühte neist neljast eelsünnitustoa vooditest oli enne mind toodud Leningradist pärit noor vene naine. Ta juhtus olema õige valjuhäälne. Tänu sellele, et arst teda sageli külastas ja selgitusi andis, hakkasin ka mina vaikselt hoomama seda, mis mind ees ootab. No näiteks, kui talle öeldi, et võta ennast kätte ja hakka pressima, siis võtsin minagi kibekiiresti abinõu tarvitusele – ja pressisin...
Mäletan kella seinal, mida aeg-ajalt piilusin. Pool kolm, kolm, pool neli… Kuulsin, kuidas arst ja õde kõrvalruumis teevett keetsid ja lusikaga suhkrut tee sisse segasid. Kuulsin, kuidas aeg-ajalt arsti telefonile kodused helistasid ja uudiste järele pärisid. Ei, ei ole, ei, ärge helistage nii sageli…
Neli…pool viis… Valud aina sagenesid ja muutusid tugevamaks. Voodist püsti tõusta ei olnud lubatud. Tuli koristaja, ainuke eestlane, muide, kogu personali hulgas. Tuli minu juurde, vaatas kaastundlikult ja küsis: „Kas teil polegi valusid? On? Aga miks te ei karju siis? Hakake aga häält tegema! Muidu ei tulegi arst teie juurde…“ Helises telefon, seekord juba ma-ei-tea mitmendat korda, ja ma sain aru, et helistaja päris minu järele. „Ei-ei, ei ole veel. Ärge helistage nii sageli! Saage ometi aru, et tegemist on esmasünnitajaga ja läheb aega. Helistage hommikul!“ seletas arst telefonitorusse. Appi! Mida? Ei või olla…hommikuni?! Sellises valudes hommikuni??? Ei-ei-ei. Ai-ai…
Vahepeal viidi naaber ära – sünnituslauale kõrvaltoas. Seal jäi ta kuidagi vaiksemaks ja minuni jõudis teadmine, et no kui sinna tuppa juba saab, siis on hullem möödas. Et noh, tuleb rohkem selle nimel pingutada.
Ei läinudki kaua aega kui lapsekisa kõrvaltoast kostma hakkas. Ja natukese aja pärast suundusid arst ja õde omale uut teevett keetma. Aga tee joomiseni nad ei jõudnud, sest otsustasid ikkagi ka mind vahepeal vaatama tulla. Ja siis läks äkitselt kiireks. Mind käsutati voodist püsti, juhatati kõrvalruumi ning kästi sünnituslauale ronida. Mäletan, et jätsin sünnituslaua trepiastmed vahele ja astusin kohe lauale (õieti ma ei pannud neid treppe tähelegi), mille peale arst naeris: „Balerinõ u nas tut vse…“ Veel mäletan, et mulle üritati mingit rohelist mütsi pähe toppida ja kätte ka midagi ajada, ning hiljem nägin, et naabrile olid rohelised sussidki jalgade otsa tõmmatud. Mulle vist ei jõutud.
„Pododždi, podoždi!“ hüüab arst. „Võimatu,“ mõtlen mina. Arst seletab mulle pikalt laialt midagi (parem hilja kui mitte kunagi, eks ole). Ja mina saan kõigest aru ja teen kõik nii nagu ta ütleb. Välja arvatud ühest sõnast. Aga seda ühte sõna kordab ta mulle alatasa. Ja lõpuks ma ei pea vastu ja ütlen talle: „Da ja ponimaju vsjo, no odno slovo ne ponemaju – tužitsa ne ponemaju…“ Selle peale pahvatasid nii arst, õde kui mu naabersünnitaja, kes ikka veel kõrvallaual lebas, südamest naerma.
Kella seitsmeks õhtul oli uus ilmakodanik sündinud. „Devotška!“ kuulutas arst mulle. Misasja? Tüdruk? Kuidas? Kõik olid mulle poissi ennustanud – ema ja ämm ja… Mina kudusin sinised riided lapsele ja ostsin sinise teki ja tumeda vankri. Ja abikaasa oli hirmus pahane mu keskkooliaegse pinginaabri peale, kes kuu aega varem poisi ilmale tõi ja meilt poisslapse nime ära varastas :-) Ja mis siis nüüd? „Kas sa ei olegi rõõmus?“ küsib arst. Olen küll. Aga kuidagi ootamatu. Ehhee, aga tegelikult nii vahva, sest kaugel südamepõhjas olin ma ikka tütart tahtnud – tüdrukud on ju hulga armsamad kui poisid:). Olgugi, et ta peab esialgu siniste riietega leppima.
Laps pesti puhtaks, mässiti tugevalt teki sisse – selleks, et ta rahulikumalt magaks – ja viidi minema. Enne kui naaber palatisse ära viidi, jõudis ta igaks juhuks arsti hoiatada, et vastsündinud tüdrukuid omavahel sassi ei aetaks. „Ei aeta,“ naeratas arst.
Mind jäeti edasi lauale lebama. Kurtsin, et mul on külm – toodi tekk – ja et mul on janu. Imelikul kombel ei lubatud tol ajal ei enne ega peale sünnitust ei süüa ega juua. Ja nii ei toodudki midagi.
Peagi tuli õde ja palus mul paar korrust kõrgemal asuvasse palatisse minna. Poole trepi peal tundis ta huvi, et ega mul paha pole ja kas ma ikka jaksan. „Jaksan, jaksan,“ vastasin mina ja vajusin sealsamas minestunult kokku. Ma ei mäleta, kuidas ma palatisse jõudsin, aga ma mäletan, et palusin veelkord, et mulle juua toodaks. Ja ennäe, toodigi, ainult et keedetud piima – öäk! Aga siis ei tundnudki see väga hull. Abiks ikka…
Palat ise oli samasugune nagu eelsünnitustubagi, ainult et voodikohti oli siin rohkem. Mäletan jällegi ühele poole auku vajunud väsinud reformvoodit. Aga no tol hetkel ei mõtle sa muust kui et olgu mis iganes, hullem on siiski möödas. Ja seal me siis veetsime oma päevi. Nüüd oli vähemalt kellegagi rääkida ja muljeid vahetada. Ja päevi lugeda – ma täpselt ei mäleta, aga seitse päeva oli vist see aeg, mis tuli haiglas kohustuslikus korras ära veeta.
Päevad ise möödusid ühtemoodi, esialgu enamaltjaolt voodis pikali olles. Lapsed oli eraldi palatis ja heal juhul sai neid vaid üle ukse piiluda. Söögiaegadel toodi neid meie juurde palatisse sööma, öösel lapsi ei söödetud. Ennast pesta sai ainult varahommikul, sest siis oli sooja vett. Ning kuna pesemiskohti oli kogu korruse peale ainult üks, siis pidime hommikuti sabas seisma.
Ja nagu ikka – kuigi meie palatis oli kolm eesti ja kolm vene naist, siis selleks, et kõik aru saaksid, kasutasime vestluskeelena peamiselt vene keelt. Ma imestasin alati vene naiste emotsionaalsust – mis meelel, see keelel ja loomulikult ka valju häälega välja öeldud. Eestlased seevastu leidsid endid peamiselt kuulaja rollis olevat. Keegi meenutas ükskord juhust, kus üks vene arst oli tema käest küsinud, et ta ei saa aru, miks samal ajal kui vene naised sünnitusvaludes ema appi hüüavad, paluvad eestlased appi isa. Aga tegelikult ei palu me mitte isa, vaid issandat.
Mäletan seda, et tahtsin hirmsasti koju. Abikaasa käis aeg-ajalt akna taga mind vaatamas ja ükskord, tittede söögi ajal, õnnestus mul talle meie last läbi akna näidata. Veel üks hulljulge temp sai ära tehtud, enda arvates vähemalt – saime mehega haigla keldritrepil kokku. Üks valge kitliga töötaja läks mööda, vaatas meie poole ja soovitas mitte väga kauaks lobisema jääda. Vedas meil seekord:-)
Viienda päeva hommikul astus sisse arst ja palus mul koju minema hakata. Ee, ahsoo, aga kuidas? Millega? Pidi ju seitse päeva olema? Ahsoo, et palatikohti ei jagu? Einoh, suurima heameelega. Aga ma ei tea, kas keegi saab nüüdsama mulle järgi tulla. Ega ei saanudki kohe. Ja nii ma siis istusin. Ja nutt tuli peale. Nagu puurilind, kellele on öeldud, et ta on vaba, kuid unustatud puuriuks avamata.
Vabadus tuli alles järgmisel päeval üheskoos mõnusalt sooja augustkuise tuulega. Ja ega see puurielu nüüd nii hull polnudki – on, mida siiamaani meenutada...:)
Mina läksin mehele vara, 20-aastaselt. Kuigi, tõttöelda, tolle aja kohta oli see täpselt paras aeg, sest „22 oli ju viimane taks“ ja peale seda olid sa juba lootusetu vanapiiga. Pealegi olin ma oma tulevase mehega „käinud“ juba tubli neli aastat. Oli täitsa normaalne, et ülikooli ajal loodi pered ja sünnitati lapsed. Ja saadi varakult täiskasvanuks, sest tekkis vastutus uue elu ees ning raha-, elamispinna- ja lapsehoidmisprobleemid muutusid ülioluliseks. Ja oli hea kui ema-isa või ämm-äi sul abiks said olla, sest ka nemad olid ju reeglina tööinimesed, sageli veel mitme koha peal korraga. Ja muidugi, õed-vennad ning naabritädidki sai „ära kasutatud“. Ja nüüd on hea meel tõdeda, et ega ei kukkunudki halvasti välja:-) Aitäh kõigile, kes meid aitasid! Ja tütrele, kes selle "ära kannatas".
Esimene tulemine. ENSV
Ma olin 21-aastane kui sündis meie esimene tütar. Ma ikka vahel naljatan, et mu esimene laps sündis vene ja teine inglise keeles. Esimene laps sündis 21 aastat tagasi nõuka-ajal Kohtla-Järve sünnitusmajas. Ma mäletan siiamaani veel üsna hästi kogu seda tulemise lugu. Mäletan, et oli päikseline augustikuu päev. Ning kuigi arsti ennustuste kohaselt oli sünnituseni aega veel täpselt kaks nädalat, otsustas uudishimulik tüdruk, nagu mu ämm ütles, varem ilma peale tulla.
Kella kaheks päeval toimetas kiirabi meid koos abikaasaga sünnitusmaja juurde. Maja ise oli Stalini-aegne mitmekordne krohvitud ehitis ning minu meelest tegutseb see veel praegugi. Mind lasti uksest sisse, abikaasat mitte – tema jäi õue trepi peale konutama. Ma nägin aknast, kuidas ta trepile istus ja nukralt pea käte vahele asetas. Sel hetkel oli mul temast hirmus kahju, sest mina olin vähemalt asja keskel, tema kaaslaseks olid tema enda segased mõtted.
Sünnitusmajas võeti minult ära kõik riided ja muud asjad, sest mitte midagi isiklikku ei tohtinud steriilsuse huvides kaasas olla. Isegi mitte aluspesu. Raamatust rääkimata. Seejärel, mõningate protseduuride järgselt, nagu kaalumine ja soole tühjendamine ja … oeh, ma ei hakka kõike siinkohal seletama, anti mulle selga puuvillane pikem särk (seda vene-keelsete tervishoiuministeeriumi kirjadega haiglapesu mäletavad ilmselt kõik, kes tol ajal haiglas juhtusid olema) ja juhatati eelsünnitustuppa.
Eelsünnitustoas ei olnud muud kui neli vana vormist väljas reformvoodit ning ühte neist paluti mul pikali heita. Ja ei mingit isetegevust, öeldi! No nagu ma oskaks midagi endaga ette võtta? Tol ajal ju ei räägitud mitte midagi sellest. Niipalju kui naised saunas õuduslugusid omavahel pajatasid, niipalju jah, ja sedagi poolhääli, et mehed-lapsed ei kuuleks. Naiste värk ju! Mingit kirjandust ei olnud. Tol ajal kehtis reegel, et kõik tuleb usaldada arsti kätesse. Ja arstide, iseäranis just vene arstide tarkust kiideti tol ajal taevani. Nii ma siis kannatasin, surudes valuhoogude ajal hambad tekinurka ja tundes, et valu tugevnedes kasvab ka mingi ebamäärane õudustunne minu sees. Sest inimene kardab ju ikka seda, millest ta midagi ei tea ja mõtleb selle hirmu suuremaks kui see tegelikkuses on.
Aga tegelikult mul vedas. Sest ühte neist neljast eelsünnitustoa vooditest oli enne mind toodud Leningradist pärit noor vene naine. Ta juhtus olema õige valjuhäälne. Tänu sellele, et arst teda sageli külastas ja selgitusi andis, hakkasin ka mina vaikselt hoomama seda, mis mind ees ootab. No näiteks, kui talle öeldi, et võta ennast kätte ja hakka pressima, siis võtsin minagi kibekiiresti abinõu tarvitusele – ja pressisin...
Mäletan kella seinal, mida aeg-ajalt piilusin. Pool kolm, kolm, pool neli… Kuulsin, kuidas arst ja õde kõrvalruumis teevett keetsid ja lusikaga suhkrut tee sisse segasid. Kuulsin, kuidas aeg-ajalt arsti telefonile kodused helistasid ja uudiste järele pärisid. Ei, ei ole, ei, ärge helistage nii sageli…
Neli…pool viis… Valud aina sagenesid ja muutusid tugevamaks. Voodist püsti tõusta ei olnud lubatud. Tuli koristaja, ainuke eestlane, muide, kogu personali hulgas. Tuli minu juurde, vaatas kaastundlikult ja küsis: „Kas teil polegi valusid? On? Aga miks te ei karju siis? Hakake aga häält tegema! Muidu ei tulegi arst teie juurde…“ Helises telefon, seekord juba ma-ei-tea mitmendat korda, ja ma sain aru, et helistaja päris minu järele. „Ei-ei, ei ole veel. Ärge helistage nii sageli! Saage ometi aru, et tegemist on esmasünnitajaga ja läheb aega. Helistage hommikul!“ seletas arst telefonitorusse. Appi! Mida? Ei või olla…hommikuni?! Sellises valudes hommikuni??? Ei-ei-ei. Ai-ai…
Vahepeal viidi naaber ära – sünnituslauale kõrvaltoas. Seal jäi ta kuidagi vaiksemaks ja minuni jõudis teadmine, et no kui sinna tuppa juba saab, siis on hullem möödas. Et noh, tuleb rohkem selle nimel pingutada.
Ei läinudki kaua aega kui lapsekisa kõrvaltoast kostma hakkas. Ja natukese aja pärast suundusid arst ja õde omale uut teevett keetma. Aga tee joomiseni nad ei jõudnud, sest otsustasid ikkagi ka mind vahepeal vaatama tulla. Ja siis läks äkitselt kiireks. Mind käsutati voodist püsti, juhatati kõrvalruumi ning kästi sünnituslauale ronida. Mäletan, et jätsin sünnituslaua trepiastmed vahele ja astusin kohe lauale (õieti ma ei pannud neid treppe tähelegi), mille peale arst naeris: „Balerinõ u nas tut vse…“ Veel mäletan, et mulle üritati mingit rohelist mütsi pähe toppida ja kätte ka midagi ajada, ning hiljem nägin, et naabrile olid rohelised sussidki jalgade otsa tõmmatud. Mulle vist ei jõutud.
„Pododždi, podoždi!“ hüüab arst. „Võimatu,“ mõtlen mina. Arst seletab mulle pikalt laialt midagi (parem hilja kui mitte kunagi, eks ole). Ja mina saan kõigest aru ja teen kõik nii nagu ta ütleb. Välja arvatud ühest sõnast. Aga seda ühte sõna kordab ta mulle alatasa. Ja lõpuks ma ei pea vastu ja ütlen talle: „Da ja ponimaju vsjo, no odno slovo ne ponemaju – tužitsa ne ponemaju…“ Selle peale pahvatasid nii arst, õde kui mu naabersünnitaja, kes ikka veel kõrvallaual lebas, südamest naerma.
Kella seitsmeks õhtul oli uus ilmakodanik sündinud. „Devotška!“ kuulutas arst mulle. Misasja? Tüdruk? Kuidas? Kõik olid mulle poissi ennustanud – ema ja ämm ja… Mina kudusin sinised riided lapsele ja ostsin sinise teki ja tumeda vankri. Ja abikaasa oli hirmus pahane mu keskkooliaegse pinginaabri peale, kes kuu aega varem poisi ilmale tõi ja meilt poisslapse nime ära varastas :-) Ja mis siis nüüd? „Kas sa ei olegi rõõmus?“ küsib arst. Olen küll. Aga kuidagi ootamatu. Ehhee, aga tegelikult nii vahva, sest kaugel südamepõhjas olin ma ikka tütart tahtnud – tüdrukud on ju hulga armsamad kui poisid:). Olgugi, et ta peab esialgu siniste riietega leppima.
Laps pesti puhtaks, mässiti tugevalt teki sisse – selleks, et ta rahulikumalt magaks – ja viidi minema. Enne kui naaber palatisse ära viidi, jõudis ta igaks juhuks arsti hoiatada, et vastsündinud tüdrukuid omavahel sassi ei aetaks. „Ei aeta,“ naeratas arst.
Mind jäeti edasi lauale lebama. Kurtsin, et mul on külm – toodi tekk – ja et mul on janu. Imelikul kombel ei lubatud tol ajal ei enne ega peale sünnitust ei süüa ega juua. Ja nii ei toodudki midagi.
Peagi tuli õde ja palus mul paar korrust kõrgemal asuvasse palatisse minna. Poole trepi peal tundis ta huvi, et ega mul paha pole ja kas ma ikka jaksan. „Jaksan, jaksan,“ vastasin mina ja vajusin sealsamas minestunult kokku. Ma ei mäleta, kuidas ma palatisse jõudsin, aga ma mäletan, et palusin veelkord, et mulle juua toodaks. Ja ennäe, toodigi, ainult et keedetud piima – öäk! Aga siis ei tundnudki see väga hull. Abiks ikka…
Palat ise oli samasugune nagu eelsünnitustubagi, ainult et voodikohti oli siin rohkem. Mäletan jällegi ühele poole auku vajunud väsinud reformvoodit. Aga no tol hetkel ei mõtle sa muust kui et olgu mis iganes, hullem on siiski möödas. Ja seal me siis veetsime oma päevi. Nüüd oli vähemalt kellegagi rääkida ja muljeid vahetada. Ja päevi lugeda – ma täpselt ei mäleta, aga seitse päeva oli vist see aeg, mis tuli haiglas kohustuslikus korras ära veeta.
Päevad ise möödusid ühtemoodi, esialgu enamaltjaolt voodis pikali olles. Lapsed oli eraldi palatis ja heal juhul sai neid vaid üle ukse piiluda. Söögiaegadel toodi neid meie juurde palatisse sööma, öösel lapsi ei söödetud. Ennast pesta sai ainult varahommikul, sest siis oli sooja vett. Ning kuna pesemiskohti oli kogu korruse peale ainult üks, siis pidime hommikuti sabas seisma.
Ja nagu ikka – kuigi meie palatis oli kolm eesti ja kolm vene naist, siis selleks, et kõik aru saaksid, kasutasime vestluskeelena peamiselt vene keelt. Ma imestasin alati vene naiste emotsionaalsust – mis meelel, see keelel ja loomulikult ka valju häälega välja öeldud. Eestlased seevastu leidsid endid peamiselt kuulaja rollis olevat. Keegi meenutas ükskord juhust, kus üks vene arst oli tema käest küsinud, et ta ei saa aru, miks samal ajal kui vene naised sünnitusvaludes ema appi hüüavad, paluvad eestlased appi isa. Aga tegelikult ei palu me mitte isa, vaid issandat.
Mäletan seda, et tahtsin hirmsasti koju. Abikaasa käis aeg-ajalt akna taga mind vaatamas ja ükskord, tittede söögi ajal, õnnestus mul talle meie last läbi akna näidata. Veel üks hulljulge temp sai ära tehtud, enda arvates vähemalt – saime mehega haigla keldritrepil kokku. Üks valge kitliga töötaja läks mööda, vaatas meie poole ja soovitas mitte väga kauaks lobisema jääda. Vedas meil seekord:-)
Viienda päeva hommikul astus sisse arst ja palus mul koju minema hakata. Ee, ahsoo, aga kuidas? Millega? Pidi ju seitse päeva olema? Ahsoo, et palatikohti ei jagu? Einoh, suurima heameelega. Aga ma ei tea, kas keegi saab nüüdsama mulle järgi tulla. Ega ei saanudki kohe. Ja nii ma siis istusin. Ja nutt tuli peale. Nagu puurilind, kellele on öeldud, et ta on vaba, kuid unustatud puuriuks avamata.
Vabadus tuli alles järgmisel päeval üheskoos mõnusalt sooja augustkuise tuulega. Ja ega see puurielu nüüd nii hull polnudki – on, mida siiamaani meenutada...:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar