Oravatest teavitamise nädal

Miks pagan neid nii palju on? Mul pole juukseidki peas nii palju kui neid oravaid minu jooksurajal ringi siblib. Mõni, vaata et kukub pähe – ma ei teadnudki, et nad nii lennukaid distantse ühelt puult teisele ette võtavad. Ja siinjuhul ei ole tegemist lendoravatega.

Eile tõi laps koolist koju koopia Washington Post’i artiklist, millel intrigeeriv pealkiri „Kui oravad ründavad“. Ja mis selgub? Selgub, et siinsed oravad – halloravad põhiliselt – on ennast linnaeluks ideaalselt kohandanud. Teine liik, punane orav, linnas elada ei taha. Teda kohtab metsas, kus ta elab muistsete aegade kombe kohaselt, s.t kindlal iseenda poolt kaitstud territooriumil ja toitub põhiliselt puude seemnetest, neid kindlasse paika peitu tassides. Oravaid, muide, kutsutakse „elavateks fossiilideks“, sest nende arengus pole erilisi muudatusi toimunud võrreldes sellega, mis oli 37 miljonit aastat tagasi.

Halloravat metsas üldiselt ei kohta – temale on linnaelu rohkem meeltmööda. Tal pole oma kindlat territooriumi – toidu peidab ta kuhu iganes, selle asupaika meelde jätmata. Territooriumi jagab ta meelsasti kõigi teiste liigikaaslastega. Ja toiduks tarbib ta samuti mida iganes: seemneid ja juurikaid, linnumune ja putukaid, pitsat ja hamburgeri prügikastist, oma liigikaaslasi.

Nojah, mis me selle teadmisega siis peale hakkame? Las nad siis olla. Minu arust päris armsad loomakesed, kas pole? Ja kuigi artikli pealkiri kõlas ähvardavalt, siis inimesi otseselt nad ju ei ründa. Või mida üritab artikli autor väita?

Autor kirjutab, et vihkab oravaid. Mis iganes on söödav, kõik pannakse nahka: Halloweeni kõrvitsad, lillesibulad, lindude toit, seejärel kogu linnumaja. Ja kui juhtud akna lahti jätma, on ka lauapealne toidust puhtaks tassitud.

Pühapäeval algab oravatest teadvustamise nädal (Squirrel Awarness Week) – ilmselt seetõttu, et tulemas on Halloween.