Mees, kes roomajatega toimetab

Aeg-ajalt tuuakse kooli loomi. Kuidas maomees teise klassi õpilastel külas käis, seda saab näha siit. Tegelikult on see juba teine kord kui roomajaid koolis ahistatakse...:)

Kuidas võita sõpru ja koguda toetust Gruusia näitel

Gruusia saatkonna vastuvõtt riigi iseseisvuspäeva puhul oli muljetavaldav.

Üritus toimus ühes Washingtoni eksklusiivseima linnajao hotelli suures saalis. Selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, oli ruum eri riikide esindajatest juba pungil täis. Pakuti gruusia veine, suupisteid, sooja toitu ning peenemaid napsegi.

Saadik pidas kõnet koostööst, panustamisest ja muudest riigile olulistest aspektidest. Seejärel sai sõna ameeriklasest senaator, kes oma kindlat poolehoidu grusiinidele väljendas.

Kahe riigi hümnid kanti ette Gruusia ooperilaulja poolt ning hiljem esitatati külalistele rahvalaule ja -tantse, mis kohaletulijatelgi vere käima pani. Õhtu olevat kujunenud pikaks :)

Kokkuvõttes tahaks öelda, et meil on, mille üle mõelda.

Suhtleme

- Privet!
- ???
- Where are you from?
- Estonia
- Nu vot. A ja smotrju -- svoi' morda... :P

No mis sa hing ikka enam kosta oskad...:)

Valgeteks öödeks koju :)

Otsi, mis sa otsid, aga siinsete koobaste ja tunnelite otsas valgust ei paista. Kõrvalolev pilt on tõestuseks :)

Valgus hakkas paistma täna, mil kojusõidupiletid lõpuks tellitud said! :)))

Oligi viimane aeg, sest ootamine on juba lausa füüsilist valu tekitama hakanud.

Testide tegemise aeg

Neli korda aastas sooritavad lapsed koolis teste. Hetkel on käsil siis selle aasta viimased katsumused. Testide tulemused ei kajastu numbrites, vaid selleks on välja töötatud omaette süsteem ja lõpuks saadetakse lapsevanematele 3-leheküljeline kirjeldus, mida 'Saavutuste aruandeks' kutsutakse.

Esimene lehekülg (2.klassi näitel) kirjeldab lapse saavutusi matemaatikas, lugemises, kommunikeerumisoskustes, kirjutamises, sotsiaalteadustes. Lisaks hinnatakse osalemist (mitte otseselt saavutusi) terviseõpetuses, kunstis, muusikas ja kehalises kasvatuses.

Numbrite asemel kasutatakse märke või tähti:

+ tugev külg,
# aine omandamine kulgeb läbi raskuste,
N edasiminek puudub,
P loodetud edasiminek on olemas,
* kohandatud hinnang neile, kellele inglise keel ei ole emakeel.
Kui märk puudub, loetakse tulemused rahuldavaks.

Veel antakse hinnang lapse sotsiaalsele arengule ja tööharjumustele kolmepallilises süsteemis:
N vajab arendamist,
I areneb,
S rahuldav.

Teine lehekülg hindab võõrkeelsete õpilaste keeleoskuse omandamise arengut rääkimises, lugemises ja kirjutamises, seda siis kahes osas, mis on omakorda detailideks lahti võetud:
saavutused (achievement) - P või N ja
pingutused (effort):
O väljapaistev,
S rahuldav,
U mitterahuldav.

Kolmas lehekülg koostatakse vaba tekstina klassijuhataja ja keeleõpetaja poolt, kes võtavad asja kokku, annavad lapsele üldhinnangu ja kirjeldavad muid aspekte, mida hinnanguleht ei kajasta, kuid mis on võib-olla oluline teada. Näiteks meeldis mulle, et klassijuhataja märkis ära, et kuigi meie laps puudus osade testide tegemise ajal (Eestis käisime ju), oleks silmas pidades eelnevaid töid tema tulemused olnud head. Seda on hea teada :)

Tegelikult ei saa tulemuste kallal nuriseda, sest ainuke etteheide, mis aruandest välja tuli, oli see, et kuulata ei taheta. Kannatusega on probleeme tõesti... :)

Kooliga rahulolu uuring

Uuringuankeet potsatas postkasti ja nii ma seda siin täita üritangi. Meie pere on kooliga üldiselt rahule jäänud, aga küsimused lahkavad asju detailsemaks.

5-pallilises skaalas tuleb anda hinnang küsimustele, kuidas meie lapsevanematena oleme rahul kooli, õpetaja ja direktoriga.

Tuleb nõustuda või mitte väidetega lapse koolistressi, kooli ja õpetajatega rahulolu ning koolikiusamise osas.

Tuleb anda hinnang kodutöödele kulutatava aja mõistlikkuses ning kodutöö arusaadavuses, samuti selles osas, kas laps naudib õppimist.

Hindama peab ka õpetajate-lapsevanemate assotsiatsiooni tegevust.

Samuti tahetakse teada, kas on tunda, et kool respekteerib kultuuri-, keele-, etnilisuse- ja rassierinevusi. Tuuakse välja probleem, kus mustade ja latiinode lapsed skoorivad testide sooritamisel vähem punkte kui valged ning küsitakse, kas lapsevanemate arvates on see probleem, kas vahe vähendamine on kooli vastutusalas ning kas testide taseme kõigile võrdselt kõrgel hoidmine on probleemi lahendamise seisukohalt õige.

Veel küsitakse, kas lapsevanemate arvates on koolis piisavalt meetmeid kasutusele võetud energia säästmiseks või peaks neid rohkem olema.

Siis veel, et kas oleme teadlikud koolis pakutavatest tervislikest snäkkidest, koolitoidust ja jookidest ning kas füüsiline aktiivsus on koolis piisav. Kõik küsimused on ikka 5-pallilises skaalas.

Seega viie minutiga seda küsitlust just ära ei tee, aga kooli jaoks on see kindlasti oluline. :)

Ainult eestlastele

No comments :D
Tegelikult kaasa võetud mälestus ühelt ürituselt.

Kallis odav kaup

Üks Ameerika ärimees uuris hiljuti tootmisvõimalusi Eestis. Tema eesmärk oli saada kaubale märgistus Made in EU, sest sellega kaasnevat kvaliteet ja usaldus kauba vastu. Olen temaga nõus. Siinne kaup on küll odavam kui Euroopas, enamus valmistatud Hiinas või mõnes muus Aasia riigis, kuid kvaliteet...

Toon mõned näited ostude varal, mida kahe aasta jooksul soetanud ja välja vahetanud või lihtsalt minema visanud olen.

Jalgratas - välja vahetatud mõra tõttu raamistikus
GPS - välja vahetatud, sest keeldus töötamast
Arvuti - käis paranduses, kuid viga ilmus mõne aja pärast taas
Mobiiltelefon - keeldus mingi aja pärast korralikult töötamast
Jooksutossud ei pidanud poolt aastatki vastu.

Kuigi väljavahetamise protseduur on siin lihtne ja võiks ju rõõmustada, et olen enne peatset koju naasmist taas uute asjade omanik, siis keda rõõmustaks avastus keset liikluskeerist, et GPS enam ei aita ja mobiil ei tööta? Või et jalgratas lagunes rajal koost ning sul tuleb see käekõrval koju talutada? Ja kes ütleb, kaua need uued asjad vastu peavad?

Riietest ma ei hakka parem rääkimagi. Eriti lasteriided, millest enamus kahte pesugi vastu ei pea. Lõppkokkuvõttes läheb kogu see odav kaup ikkagi kalliks maksma ja ma ostaks hea meelega kaupa, millel silt Made in EU :) Olgugi siis pisut kallimalt.

Lahtiste uste päev

Euroopa Liidu päevade raames toimus Washingtonis mitmeid üritusi, s.h lahtiste uste päevad, kus saatkonnad oma uksed külastajatele avasid ja vaatamist, katsumist, maitsmist pakkusid. Tegime laupäeval meiegi oma uksed lahti ja tuleb tõdeda, et kuigi meie saatkonna ukse taga ei olnud just tundidepikkusi järjekordi, nagu mõnes suuremas, siis inimeste vool oli ikkagi pidev. Ka ei kasutanud me aeganõudvaid turvameetmeid inimeste ja nende kottide läbivaatamiseks.Eesti saatkond asub nn saatkondade tänaval ja sel päeval oli ülerahvastatuse tõttu raske seal liikuda nii autodel kui inimestel, sest huvi oli väga suur. Kuna selle aasta teemaks oli roheline ja öko ja muu taoline, siis pakkusime ameeriklastele vaatamiseks-katsumiseks disainer Reet Ausi loodussõbralikest kangastest valmistatud riiete kollektsiooni. Vähemalt ühe kleidi oleksin hea meelega ise selga tõmmanud :)Ja pakkusime ilusaid looduspilte Eesti neljast aastaajast.Palju esitati küsimusi. Mida küsiti?

Kus asub Eesti? Mis keelt te räägite? Kas te räägite rumeenia keelt? Kas te elate vene saatkonnas? Miks te blondid olete? Mida Eestis külastada? Kas teil konditsioneeri polegi? :)

Tegelikult küsiti tõesti palju ja eks meie üritasime anda oma väikese kollektiiviga sel kuumal päeval parimat.Meenub stseen 'seltsimees kunstiteadlast oleme me valmis kuulama tundide kaupa' :D

Aga rohkem pilte näeb mõne aja pärast Eesti saatkonna kodulehelt, näiteks siit.

Miks mul tähtpäevad ununevad

Kui lapsed on tublid, on iga päev ema- ja isadepäev.
Kui suhted abikaasade vahel on head, pole vaja eraldi naiste- või meestepäeva pidada.
Ja kui kõik tunnevad end hästi, ongi tunne, nagu oleks iga päev sünnipäev.

Nii need tähtpäevad meelest minema kipuvadki. Või muutuvad ebaolulisteks. Väikeste mööndustega küll, sest homme ootab laps kingitust. Hea, et meelde tuli... :)

Indiaani muuseumis

Täna hommikul külastasime koolilastega Ameerika indiaani muuseumi. Olen küll käinud seal kunagi varem juba, aga hea on kuulata, mida giid pärismaalaste kohta räägib :) Mõned pildid.Giid näitab lastele tipitSiin räägib kõigi rahvaste ühisest õnnelikust kodumaast :)Mina ei teadnudki, et osa indiaanlastest võttis kodusid ehitades kaldapääsukestest eeskuju.Valimiskastid: maisiterad tähendasid poolt- ja oad vastuhäält.'3D kino': pilt jooksis ümaras laes, linasel vaibal ja vaiba all asuval kivil.Vahetult enne filmi käivitamist prantsatas ülemiselt istmerealt alla üks heleda pintsakuga vanem meesterahvas ja jäi põrandale lamama. Mina igatahes arvasin, et see on osa šõust, aga mõne aja pärast tõusis mees omaette podisedes maast üles, pühkis püksipõlved siledaks ja marssis kurja muuseumitöötaja manitsusel ja toel uksest välja. Ei olnudki miskit pistmist tomahookidega :)

Kokkuvõttes oli põnev, kuid Toronto muuseumi originaaleksponaatide vastu siinne väljapanek ei saa. Enamus asju on siin järgi tehtud. Ja kanuu, millest kruvid välja turritavad, pole just veenev...:)

Kuidas naabrid jooksuarve tegid

Mulle tuletab aeg-ajalt üks natuke naljakas lugu end meelde ja mõtlesin, et ega ta enne rahu ei anna kui kirja on pandud. Lugu ise järgmine.

Mõned head kuud tagasi kolisid meie kõrvalkorterisse uued naabrid ja harjumuspärane rahu oli sellega läinud. Korterisse jagus kõikmõeldavaid hääli, alustades laste kisast ja lapsehoidja pidevatest valjuhäälsetest manitsustest, kodumasinate mürast kuni peomeeleolude ja viiuliharjutusteni. Tegevusi jätkus 24 tunniks ööpevas.

Pere suurust võis vaid oletada, sest rahvast käis sisse-välja rohkem kui korter mahutas (nii meile tundus küll). Aeg-ajalt visati prügišahti kõrvale suur poroloonitükk, arvatavasti kasutati seda madratsina, kuna kõik ei mahtunud vooditesse ära. Keel, milles suheldi, jäi meile tundmatuks, kuigi üritasime seda mõnda keelegruppi sobitada.

Vahel saime koridori peal kokku ka. Tõmmujumelised lapsed jäid meid nähes vaikseks ja tõmbusid pelglikult üksteise selja taha, kuid uudishimulikud suured silmad jätkasid meie uurimist kuni ajani, mil taaskord lahku läksime. Püüdsin vahel neid naeratades teretada, aga järgnes vaid tõsine vaikus. Koolis nad millegipärast ei käinud.

Kuid ühel õhtul sai meil villand, siis kui väsisime imestamast, et kell 23, ajal kui Ameerika elanikel on õigus öörahule, nad lülitasid taaskord sisse valjuhäälse tolmuimeja, mida saatis veelgi valjuhäälsem laste kisa. Koputasime uksele ja tuletasime meelde, et on siipool maakera on hetkel öö. Tolmuimeja lülitati välja.

Järgmisel päeval oli majas vaikus. Ka ülejärgmisel. Liikumas polnud kedagi näha. Kuulsin, kuidas keegi tuli ja koputas uksele, kuid uks jäi suletuks. Paari päeva pärast märkasin ukse all põrandal rendiarvet, mis jäi sinna lebama mõneks järgmiseks päevaks. Kedagi enam polnud. Kogu pere (pool suguharu nagu me naljatasime) oli märkamatult välja kolinud. Arve kahe kuu eest - umbes nii pikalt nad elasid selles korteris - jäi maksmata.

Ah jaa. Keegi kommenteeris, et ka nii saab Ameerikas elada. Lihtsalt iga kahe kuu tagant tuleb uude kohta kolida... :D

Pildikesi pühapäevasest rattasõidust

Selle aasta saun (loe: suvi) on kohal. Täna on pühapäev, kraade akna taga 32 ja õhk niiskusest hall. Eilne soomlaste poolt korraldatud järelvappul higistamine veel selgelt meeles, otsustame tänagi ratastega õue suunduda ja siiski mõned miilid ette võtta. Paras julgustükk muidugi, eriti meie perele, kellele Eestimaa suvigi aeg-ajalt liiga palav tundub. Lisaks köhime hommikuti õietolmu, kõik kolmekesi ikka koos, sest on suur õitsemise aeg. Alleriavastased ravimid hetkel ruulivad.

Kuid ega see meil esimene kord palavaga sõita pole. Pealegi on rattasõit parim, mida mida kuumusega harrastada - õhu kiirem liikumine jahutab. Varume palju vett, ikka seljakotti ja ratta külge, samuti mõned snäkid ja... teele.

Valime eriliste tõusude ja langusteta puudealuse tee. Möödume reoveepuhastusjaamast, mille taga, jaamast välja pursukuva ja jõkke suunduva veejoa all kaks inimest kala õngitsevad - üks mees ja üks kübaraga daam. Kahjuks ma ei söandanud neist pilti teha.

Edasi jõuame piirkonda, mis meenutab nõuka-aegu, kus nn potipõllumajandust harrastati. Siin peavad nii mõndki pered peenramaid. Kes kasvatab viinamarju, kes porgandeid, kes lilli, kes puuvilla. Meil omal ajal olid sellised datshadeks kutustavad maalapikesed (on vist praegugi) enamasti linna servas, siin otse linna südames.Möödume piknikupiirkondadest, mis enamasti on hõivatud latiinoperede poolt. See on neil tõenäoliselt sügavalt kultuuris sees, et ilusa ilmaga tullakse terve suurperega välja grillima ja sööma. Tuleb meelde katkend killukese raamatust, kus ta imestas, et matkaradadel enamasti vaid valgeid inimesi kohtab. Nii oleme meiegi arutanud, et üsna selgelt eristuvad traditsioonid ka siin. Sel ajal kui meiesugused rattaradadel higistada rühivad, tunnevad latiinod elust rõõmu muul viisil. Ka musti kohtab radadel harva. Astrid muidugi alati õhkab rattarajale ulatuva grill-lõhna peale ja ühineks parema meelega piknikuliste seltskonnaga :) Mõne aja pärast teeme meiegi jahisadama vastas väikese peatuse. Väike snäkk kulub marjaks ära partidelegi. Vesi Potomaci jões on soe, madal ja sogane. Ujumisrandu siin ei leia, kuigi peale ratta seljas higistamist oleks hea meelega end vette kastnud.Kadestame pisut paadiomanikke.Tagasiteel otsustan jäädvustada plangukunsti, mis ümbritseb elektrijaama.Kuigi ilmateade lubas õhtuks vihma ja äikest, seda siiski ei tule. Õhk on endiselt paks ka õhtul, kui terassil istume ja jahedat veini naudime. Ja see on alles suve algus.

Nagu president ees, nii...?

Oletame, et olen ameeriklane, isa poolt must, ema poolt valge, ja mulle potsatab postkasti rahvaloendusankeet, kus palutakse end rassiliselt määratleda. Mul on kolm vabalt valitud võimalust: 1) valge, 2) must ja 3) must-valge. Pole keeruline arvata, et kolmas on minu jaoks õige, kuid mulle on antud valikuvõimalus ja jään hetkeks mõtlema. Vaatan peeglisse - must mis must! Teised ka justkui on mind alati mustaks pidanud. Ja tegelikult - mul on ju eeskuju presidendi näol, kes samas olukorras end just mustanahaliseks tituleeris.

Kuigi mina ei ole ameeriklane ja ei pea valikuid tegema, v.a kooliskäiva lapse puhul, siis minu jaoks tundus asi üsna loogiline, et 'Ameerika esimese mustanahalise' tiitliga president end mustaks peab. Kuid eilne Washingon Posti artikkel, kus üks naisterahvas oma rahulolematust väljendas, süüdistades presidenti, et too oma valget ema ja valget keskkonda, kus ta üles kasvas ja hariduse sai, ignoreerib, seades lõppkokkuvõttes kogu rahvaloenduse adekvaatsuse kahtluse alla, pani mind taaskord mõtlema, et elu ei ole must-valge.

Kuigi mõnikord tundub, et võiks olla - et just must-valge valik oleks parim :)

Virtuaalne suguvõsa kokkutulek

Kes on kõik need inimesed minu vanaema vanas albumis? Keeran lehti, mõtlen ja püüan meenutada. Ilusad, noored, naeratavad, õnnelikud ja mõnikord vähemõnnelikud, mundris, laulatusel, viimsel teekonnal... Mõnel pildil on eesnimi, mõnel küla nimi või aastaarv, mõnel 'ristiisalt' või 'kallile sugulasele' või lihtsalt - 'mälestuseks'.... Osa neist on vägagi tuttavad, teised jälle... Mõnele on isa käekirjaga kirjutatud 'ei mäleta enam'. Küsiks ju vanaemalt, aga temastki on jäänud järele vaid fotod.

Geni.com kutsus mind taaskord kõige selle, mis minevikus toimus, üle mõtlema. Õigupoolest küll üks tubli sugulane, kes kutse saatis. Geni-andmebaasi sisse logides leidsin ma juba päris suure sugulaste seltskonna eest.

Kas oleks vanaema võinud arvata, et ükskord kogu suguvõsa virtuaalkeskonnas kokku saab! :D Kindlasti saame koos ka pildipusa ükskord lahti harutatud...

Elu Vahtralehemaal

Pean kohe ära ütlema, et mulle see raamat meeldis. Tuli tuttav ette :)

Autor on küll Kanadas oma perega elanud pea kakskümmend aastat ja mina siinpool maakera, pealegi USA-s, pelgalt kaks, kuid ometigi leidsin palju ühiseid mõttekäike ja kogemusi, samas ka üht-teist uut ja üllatavat.

Olen minagi tunnetanud erinevusi just täpselt nõnda, nagu autor kirjeldab, alustades koolisüsteemi erinevustest Eesti ja Ameerika mandri vahel ning lõpetades kasvõi vastutulijate naeratustega tänaval.

Olen tunnetanud erinevusi USA ja Kanada vahel, kus Kanada näiteks on rahvusgruppide säilimiseks loonud paremad tingimused. Samas tajusin autori kirjeldustest, kui raske on sellegipoolest eestluse säilitamine võõrkeelses keskkonnas ning kui palju see perelt aega ja pühendumist nõuab.

Olen pisut pettunud olnud suuresti reklaamitud Niagara kose tegelikust kommertslikkusest, just nii nagu see juhtus autoriga.
Olen täiega nautinud siinset päikselist kliimat ja võimsat loodust ning häid matkaradu.
Olen kohanud karu, kuid vastupidiselt autorile pole osanud teda karta :)
Olen otsinud poodidest kodumaist toodangut.
Olen tajunud, et mu 8-aastane tütar on mulle käitumisega eeskujuks.

Kokkuvõttes. Mõnus ja kerge lugemine. Hästi positiivne. Siiras. Lõpus paneb paratamatult autoriga kaasa mõtlema küsimuse üle - kuhu edasi?

Aitäh sulle, killuke! Jõudu edaspidigi!

Lendab, ei lenda... ehk õnnelik reisi lõpp

Ämma-äia viimaseid päikselisi päevi meie pool segas paratamatult mõte tuhapilvest, mis nende kojusõidu ära rikkuda võis. Lendab, ei lenda, lendab...

Sõnumid lennurindelt ajasid segadusse, sest samal ajal kui SAS rahulikult paigal püsis, Ameerika lennukid end tuhapilvest segada ei lasknud. Ja nii nagu ootas SAS, jälgisid ka ämm ja äi, kel piletid 22.aprilliks soetatud olid, toimuvat. Paar päeva enne, 20.aprillil, otsustas SAS lennata, mis tekitas lootuse, kuid 21.aprillil see kustus, sest sel päeval lendu ei olnud. Ka teatati meile, et kui 22. lendu ei toimu ja nad koju ei saa, siis peavad ootama mai lõpuni. Ahsoo... no aitäh abi eest...

Kuid lootus kustub viimasena... ja ennäe, 22.aprillil lend siiski toimus. Washingtoni lennujaamast küll teatati, et pole kindel, kas lennuk Kopenhaagenis ka maandub või hoopis kusagil mujal, siis mis seal ikka, vähemalt jõuab see Euroopa mandrile.

Õnneks vulkaan siiski halastas ja lend kulges plaanipäraselt.

Ämma-äia reisimuljed kokkuvõttes? Väsitav, aga põnev. Äi võttis Ameerika-reisi kokku nõnda: siin saad sa aru kui väike ja vaene sa oled. Ja rumal, provotseerisin ma muiates. Võib ka nii öelda, oli ta minuga nõus.

Aga sellest, kuidas nad koju kibelesid, võib järeldada üht - võõrsil on hea, kuid kodus parem :)

Lehvitame neile! :) Reisi meenutuseks hetk põnevast Luray koopast.

Veel üks ball, seekord merejalaväelaste juures

Peale eelmist balli lubas Meelis, et see jääb viimaseks, kuid... mees kes lubabki... :) Tuli taaskord mõelda, mida panna selga ja jalga ja... oehh... Aga välja mõtlesin - lasin kleidid taaskasutusse, s.t alustasin ringiga otsast. No ei jõua kogu aeg uut kleiti soetada.

Seekordne ball juhtus meie üllatuseks olema peaasjalikult Ameerika-keskne. Tohutust rahvahulgast ei leidnud me ühtegi tuttavat ning külaliste nimekirjast lugesime välja peale meie veel vaid kaks atašeed. Tunne oli nagu oleksime eksinud - kõik teadsid, kuhu minna ja mida teha, meie muidugi mitte. Kõik lobisesid omavahel millestki... ja ega tegelikult meilgi pelgalt teineteise seltsi nautida lastud. Ikka tuli keegi ligi. Näiteks üks vanem mees, kelle leedulasest vanaisa sõja ajal Ameerikasse põgenes ning kes tundis huvi, kuidas me venelastesse suhtume. Või siis üks Sepa-nimeline Ameerika nooremohvitser (tema tundus küll tõeliselt õnnelik eestlasi kohates olevat :)) Ja veel mõni, kes iseäraliku Meelise vormi riietuse peale uudishimutsema kippus.

Pidu ise oli vägevaim, millel siiani osalenud olen, järgides kõiki Ameerika traditsioone: liputseremoonia, hümn, kõned, söögipalvus, 4-käiguline õhtusöök, tants. Lisaks toimus heategevuslik oksjon. Kuna kohal oli palju ka nooremat põlvkonda, siis pidu peeti nii kuis vähegi jaksu oli... ja ikka algusest peale kohe laulu ja puntratantsuga :)Lisaks menüüle ja infovoldikutele lubas kiri laual lilled kaasa viia, ilma vaasita siiski :)Lahkudes leidsime fuajeest kaks kuju, üks neist Reagani, teine Johnsoni oma. Mulle Reagan meeldis ja otsustasin ühe pildi temaga koos teha. Vahepeal tuli meie juurde üks mees ja kuuldes, et oleme Eestist, teatas, et saab aru küll, miks me just Reaganiga pilti teeme. Tema oli ju Nõukogude Liidu lagundaja...:)Üllatavalt palju teatakse Eestist siiski. Pealegi leidub igas seltskonnas vähemalt üks eestlane.... no või siis keegi, kel esivanemad sealtkandist.

Pidev reorganiseerimine on illusioon progressist

Esimest korda puutusin ma organisatsiooni reformimisega kokku noore ülikoolilõpetajana juba oma esimesel tööaastal. Oli aasta 1991, kolhoosid ja sovhoosid lagunesid ning nõukogudeaegne põllumajandus omandas teistsugust eksteerimisvormi.

Tollal tundusid reformid loomulike ja maaelu jätkumise kontekstis möödapääsmatutena — oli ju muutunud riigikord ja koos sellega tekkis vajadus uute organisatsiooniliste lahenduste järele. Asutus, kus spetsialistina töötasin, likvideeriti ja inimesed koondati. Kuid juba järgmisel päeval loodi uus asutus, liideti suurema külge ning inimesed võeti tagasi tööle. Tõsi küll, mitte kõigile ei tehtud ettepanekut taaskord lepingulistesse suhetesse asuda.

See oli minu esimene kogemus reformimisest ja üldse esimene kogemus täiskasvanute karmil mängumaastikul.

Nüüdseks on tööaastaid ja kogemusi kogenenud üksjagu, miski ei tundu enam üllatav ega ootamatu, ei niida jalust ega pane kätega peast haarama. Ja siiski leian end aeg-ajalt mõttelt, kas mitte liiga sageli ei võeta ette asutuste liitmisi ja lahutamisi ning struktuurimuudatusi ministeeriumides.

Sageli juhtub see just valitsuse vahetumise järgsetel aegadel. Paarikümne taasiseseisvuse aasta sisse on mahtunud suuremaid ja väiksemaid struktuurimuudatusi, likvideerimisi, loomisi ja taasloomisi, põhjenduseks enamasti edasiminek, paratamatus ning lausa evolutsioon loodusseaduste mõistes.

Kuid kas alati on nii nagu näib? Kas iga reform ikka viib oodatud tulemuseni või tekitab vaid segadust, pettumusi, hirme, motivatsiooni kadumist töötajate hulgas? Iga organisatsioon vajab arenguks tugevat koostöövõimelist meeskonda, selles ei kahtle keegi. Meeskonna kujundamine nõuab aega, teadmisi ja pingutust. On ju looduslik evolutsioongi aeganõudev protsess, mille kunstlik kiirendamine võib oodatud tulemuse hoopiski ära rikkuda.

Juba Rooma kirjanik ja õukondlane Gaius Pertonius Arbiter (ca. 27-66 AD) ütles nii: „Me pingutasime kõvasti, kuid tundus, et iga kord kui meist hakkas kujunema meeskond, meid reorganiseeriti. Tõenäoliselt olid muutunud plaanid. Oma hilisemas elus jõudsin veendumusele, et arvatavasti seetõttu, et me olime liiga head organiseerijad, sunniti meid taaskord reorganiseeruma — suurepärane meetod loomaks illusiooni progressist, tekitades samal ajal segadust, ebaefektiivsust ja demoraliseerimist.“

Vähem kui aasta pärast on uued valimised. Kas ka uued reformid? Vahest oleks parteidel aeg — miks mitte juba nüüd — hakata sõlmima Eesti pikaajalise arengu põhimõtetele baseeruvaid kokkuleppeid, millede järgimine valitsuse vahetuse tagajärjel või muul põhjusel tekkivatest erimeelsustest puutumata jääb. Näiteid sarnastest kokkulepetest pole kaugelt vaja otsida — leiab naaberriikidestki.

Ilmus täna Delfis.

Kaks nädalat perelisa. Esimene nädal.

Nädal, mil Meelise ema-isa meie pool on olnud, on möödunud kiiresti. Tervitused siinkohal kodustele :) ja mõned väljavõtted praeguseks käidud-nähtud kohtadest.

Ega ilma Valge Majata läbi saa, see olgu ikka vaatamisväärsus nr 1. Algul kaugelt, pärast lasti natuke lähemale ka. Tarad, ketid ja betoonpiirded on ümber Valge Maja harjumuseks saanud. Piirdeid tõstetakse vastavalt sellele, kuidas president oma eskordiga majast sisse-välja liigub.President Lincolni memoriaalil, kuhu oli nädalavahetusel kogunenud väga palju rahvast,võis nautida 'relvatantsu' :) Teeme pilti ikka ka Kapitooliumi ees Ameerika patrioodi ja orjapidamise vastase riigimehe George Masoni juures Thomas Jeffersoni memoriaalil peeti ühe mõjukaima presidendi sünniaastapäeva, kust pildi koguka kodusõdalase seltsis napsasime. Olla turvaline tunne olnud. Soe ka, sest juhtus tuuline ja vihmane päev olema :) Esimese presidendi George Washingtoni elukohas Mount VernonisKärestikuline Potomaci jõgi Great Falls, eemal kivil passib haigur suutäitSiin on veemadu, kes end soojale kivile päevitama sätibNagu siinsele kevadele kohane on temperatuur kõikunud servast serva. Kui täna oli soojakraade 30, siis homseks lubab vaid 16. Enamus päevi on siiski olnud mõnusalt päikeselised.

Nädal on küll möödas, kuid kas Meelise ema-isal õnnestub tuleval nädalal ka tagasi koju lennata, see sõltub nüüd juba vulkaani edasisest käitumisest. Selle tujud aga, nagu üks spetsialist just uudistes väitis, on etteaimamatud. Kunagi ammustel aegadel olla seesama vulkaan kaks aastat tuhapilvi süljanud, kuid tol ajal polnud veel lennukeid leiutatud.

Mis meil selle vastu saab olla kui nad kauemaks siia jäävad. Lapsehoidjad on sel juhul omast käest võtta :)

Kes on mu supikausist söönud?

Meie majas on turvaline elada, nii turvaline, et vahel jätan oma korteri uksegi lukustamata. No näiteks siis kui allkorrusele posti järele või bussipeatusesse lapsele vastu lippan. Kuid ükspäev, peale vestlust naabriga ma enam nii ei tee. Vähemalt meelega mitte, sest just täna juhtus see, et unustasin ukse lahti ja naabri hoiatus tuli taas meelde. Mitte et keegi vargil käiks, seda pole keegi rääkinud. Siinkandis olevat hoopiski sagenenud juhused, kus õhtul koju naasev korteriomanik leiab eest, et keegi on tema külmkapist pisut söönud, tema vannilina kasutanud ja voodis ehk natukegi pikutanudki. Aga muidu olevat kõik nii nagu ikka.
Eks ta ole, kodutudki on leidlik rahvas...

Määratleme rassi

Igal aastal saadetakse koolist koju ankeet, et määratleksime oma lapse rassi. Mitte et lapse rass muutuks, vaid täieneb hoopis klassifikatsioon. Sel aastal lisandus ankeeti mõiste 'etnilisus', kus saavad end millegipärast kirja panna vaid latiinod ja hispaaniakeelsed lapsed. Kuid täienenud on ka rassi määratlus:
1) Ameerika indiaanlased ja alaskalased
2) asiaadid
3) mustad ja afro-ameeriklased
4) havailased ja teised Vaikse ookeani saarte elanikud
5) valged

Meie perel on lihtne, kuid klassifikatsioonil on kindlasti veel arenguruumi. Kuhu paigutavad end näiteks Austraalia pärismaalased? :)

Sageli esitatud küsimuste hulka kuulub küsimus: mis juhtub siis, kui ankeet jäetakse täitmata? Vastus on lihtne: siis täidab selle õpetaja. Lihtne. Huvitav on vaid, miks seda nii sageli küsitakse? :)

Tagasi Ameerikas

Väikese külmavõitu maa tilluke maadligi maja on vahetunud taaskord 21. korruse katusekorteri vastu, mille terrassilt avaneb vaade suurlinna tuledele. Linnamüra kostab üles välja, kuid terrassil on mõnus istuda. On soe kevadõhtu, mille üle meie, eestlased, oskame tänulikud olla, aga mida siinsed elanikud iseenestmõistevalt võtavad.

Kui päeval postipakki ära toomas käisin, jõudis laps naeratavatele teenindajatele kuulutada, et Eestis on ikka palju parem kui Ameerikas. Piinik hakkas. Aga eks ma pea peeglisse vaatama ja lapsele seletama, et nii pole viisakas rääkida. Aga lapse suu ju ei valeta - kuidas sa ütled talle, et ära räägi nii... või et ole kuss... Ta küsib kohe, miks? Sest tegelikult ta mõtles seda siiralt. Eestis oli tal vabadus mööda küla rattaga päev otsa ringi kihutada, siin mitte. Eestis on tal sõbrad ja hulk omavanuseid sugulasi, siin mitte. Eestis võib koolist iseseisvalt koju tulla ja üksi koduski olla, siin mitte. Ainuke lohutus on, et homme saab taaskord kooli minna - selle nimel võib isegi varem magama minna. Tema jaoks on ikka olemas homme, mis on tänasest alati parem... :)

Kaks nädalat Eestit

Kaks nädalat möödus, nagu oleks näinud vaid und, käimiste-kohtumiste-toimetuste jadas, osa neist kohustuslikud (no näiteks hambaarst), osad vägagi meeldivad (aitäh teile, armsad sõbrad!!! : )

Kooli valisime lapse jaoks välja, Katoliku kooli. Seekord läks asi hästi - tundus, et saime direktrissiga asjadest üsna ühtmoodi aru ja kõik klappis nii meile kui neile. Ka teiste lapsevanematega suheldes tundub, et Eesti koolides on asi edasi arenenud ja enamasti ollakse mujalt tulnud õpilaste suhtes teadlikumad ning osatakse vajalikku tuge pakkuda.

Korterit Tartusse veel ei leidnud, sest neti teel välja valitud pindadel elasid üürnikud sees, mistõttu sisse me ei pääsenud. Mis siis ikka, ootame suveni. Vähemalt oleme endast märku andnud ja suurem liikumine toimub ikka suvel. Kuigi tunne jäi, et ega maaklerid just liigse aktiivsusega silma ei paistnud, nagu oleks võinud eeldada. Pigem jäi ikka enda mureks. Muide, kas te olete käinus Tartu uues mänguasjamuuseumis? Põnev nii lastele kui endale.

Meelis käis oma tulevases töökohas ja viis end asjadega kurssi. Õhtuti kõikus tema tuju servast serva nagu üleminekueas naisterahval - welcome to... :)

Oma isiklikust töökohast pean esialgu vaid unistama... noh, ja kui juba unistada, siis ideaalsest töökohast muidugi :) Endiselt pole ka netis suurt miskit... Ja endiselt tundub kehtivat reegel, et tähtis pole see, mida sa tead, vaid see, keda sa tunned. Kuigi tahaks uskuda vastupidist.

Teatris käisime. Kolm Linnateatri etendust vaatasime ära, et selle headuses taaskord veenduda.

Aga mis kõige tähtsam. Kodus, oma kollases majas, oli pagana hea olla. Kõigi toimetuste ja kohtumiste keskel leidsin aega suure päiksepoolse akna all mõnulemiseks ja kevade magusa ootusärevuse tunnetamiseks. Ameerikas ju pikka kevadeootust pole - talvest saab ühtäkki soe ja lopsakas kirsi- ja magnooliaõieline suvi ning ongi kõik. Kodus aga tuleb kevad salamisi. Nädalaga läks lumi aiast, jättes maha põldpüüde talvepesad ja paljastades jäneste poolt näritud noored vahtrad. Vaesed vahtrad... aga küll nad kosuvad. Lumikellukesed pistsid ninad pihlaka turvalise varju alt välja, ettevaatlikult, ükshaaval. Lõokesed andsid endast lõõritustega märku ja kuredki leidsid kraavipervelt juba üht-teist söödavat.

Oleks vale öelda, et blogimiseks ei leidnud ma aega, mõned kirjaread oleks ikka kribada jõudnud. Aga... ausalt öledes sisemist vajadust nagu polnud. Koduselt tuttav ja mõnus tunne istus sees.

Läbi saavad need kaks nädalat Ja hulk erivärvilisi lilli jääb majja maha. Hing samuti.

Kallis ja karm meditsiiniteenus

Ei, me tegelikult ei tahtnud teada, mis maksis pimesooleoperatsioon, sest Ameerika reeglite kohaselt klaaritakse arved omavahel selgeks haigla ja kindlustusorganisatsiooni vahel nõnda, et patsiendil pole vaja lillegi liigutada, vähemalt nii meile haiglast kinnitati. Nii lootsime meiegi, edastasime vajalikud kontaktandmed ja magasime rahulikult. Kuni tänase päevani, mil leidsime postkastist 11500 $ suuruse arve.

Mnjaa.... operatsioon pluss üks ööpäev haiglas, selgitusse lisatud ähvardus, et kui kuu aja jooksul tshekki haiglale ei laeku, arestitakse pangaarve.

Selge see. Operatsioon oli ju eelmise aasta novembris, arve laekus eile. Mis vahepeal toimus, s.t ei toimunud, pole õrna aimugi.

Aga nüüd oleme vastutahtsi selle suure riigi ees võlglased. Karm värk.

Must? Afro-ameeriklane? Neeger?

Presidendi valimiskampaaniad, ägedad arutelud tervishoiureformi ümber ja muud emotsionaalsed sündmused on päevakorrale toonud sõna 'neeger' kasutamise USA-s. Kirgi kütab ka hiljuti välja töötatud rahvaloendusankeet, mis mõnede arvates, kes end 'negroks' lahterada ei soovi, on lausa solvav ning nad nõuavad selle sõna eemaldamist ankeedist.

Võtsin asja uurida (seda enam, et ka Eestis aeg-ajalt selle teema ümber arutletakse), meenutasin oma kogemusi, surfasin netis ja sattusin parajasse segadikku, kus üks arvamus kummutas teist ja üks teooria lükkas ümber teise. Ehk lühidalt öeldes - valitses arvamuste ja ajalootõlgenduste paljusus, mis kestab tänaseni ja millega on igaühel võimalik googeldades tutvuda.

Lühidalt mõned aspektid.
Hispaania keeles tähendab 'negro' musta (värvi siis), ladina keeles on selleks 'niger.' Samas leidsin internetist teooria, mille kohaselt 'negro' tuleneb hoopiski kreeka-keelsest sõnast 'necro' ehk surnu ning pärineb ajast, mil kreeklased Egiptuse mustadelt hauataguse elu teooriat õppimas käisid.

Olgu kuidas on, aga erinevatel aegadel läbi erinevate dramaatiliste etappide, on sõnad omandanud erinevaid varjundeid. Näiteks 'nigger' on saavutanud halvema kõlavarjundi kui 'negro.' Nüüdisaja lektüüris kasutatakse solvamiseks hoopiski uuendsõna 'nigga'. Samas on ka 'negro' USA-s ajapikku käibelt kõrvaldataud, seda mustanahaliste endi algatusel, algul värviliseks (coloured), siis mustaks (black) ning nüüd käibib ametlikult afro-ameeriklane. Organisatsioonid, mille nimes sisaldus sõna 'negro', on oma nimed ära muutnud või kasutavad lühendeid, kus sõna välja ei hääldata.

Kõik oleks justkui korraks ja sinnapaika võiks asi jäädagi. Mina igaljuhul olin end juba sõnast 'neeger' võõrutanud. On ju normaalne, et me ei nimeta inimesi nimedega, mis neile ei meeldi ja ma ei arva, et selles osas oleks põhjust eestlaslikku jonni ajada. Pealegi mäletan selgelt oma esimest kogemust mõned head aastad tagasi, mil omavahelises vestluses eestlastega kasutasin sõna 'neeger', sest pidasin seda loomulikuks, kuid mille peale eemalseisev must naine ehmudes pea minu poole pööras. Mõned sõnad on rahvusvahelised ja meil tuleb selle peale mõelda, enne kui kasutada, sõltumata sellest, kuidas eestlastena neisse suhtume ja mida ütleb ÕS. Meie 'neeger' ehk meenutab neile sõna 'nigger'?

Selle sõna tegelikku - ajaloolist ja lingvistilist - tähendust otsima sundis mind aga hiljutine rassiskandaal, kus president Obama vabariiklaste poolt valgeks kvalifiteeriti ning mis päädis prominentse mustanahalise USA kongressmani seisukohaga, et tema ei näe sõna 'negro' kasutamises midagi rassistlikku ega skandaalset. Toon tsitaadi.

"What is the big fuss about the word 'Negro'?" Clyburn said. "I support the United Negro College Fund, I support the National Council of Negro Women. We still use those two terms, because they have been part of our history for a long time."

Mnjah, keeruline lugu.

Soe kevadpäev lillede ja protestimiitingute keskel

Magnooliate õitseaeg on käes. Lugesin hiljuti, et neid on üle kahesaja erineva õitsva vormi.






Ja õisi peab ju ometi lähedalt pildistada saama :)
Inimesed on tänavaile tulnud.
Sattusime endalegi ootamatult protestiaktsiooni immigrantide õiguste eest, kus kogu National Mall, Kapitooliumist kuni Lincolni memoriaalini oli pilgeni rahvast täis, piiritletud wc-dega nagu selliste ürituste puhul kombeks. Enamuse protestijatest moodustasid latiinod, mistõttu kõnesid peeti ka hispaania keeles. Risti kandmine pole lihtneMõned üksikud pilkupüüdvad Lõuna Ameerika indiaanlased. Nemad miitingulistega koos ei marssinud ega plakateid ei kandnud...Politsei on alati kohal. Seekord oli neid väga palju, mida võib näha ka ülemiselt pildilt, kus kogu tänava pikkuses seisavad politseiautod. Ratsapolitseid loetakse sellistel üritustel tõhusaimaks.Teisel pool Kapitooliumi avastasime teisegi, seekord vabariiklaste tervishoiureformi vastase meeleavalduse. Seda seetõttu, et hetkel käis majas reformi arutelu. Lippe jagati kõigile soovijaile.
Vabariiklased käisid vahepeal oma valijatele lehvitamas ja neid ergutamas. Rahvas huilgas vahetpidamata.
Reformi pooldajaid oli tunduvalt vähem, kuid millegipärast pidid nad tara taga ja politsei aktiivse valve all seisma.Aga botaanikaaias oli orhideede näitus. Millegipärast polnud gloobusel orhideede leiukohaks Eestit märgitud. Uskumatult palju on orhideedel erinevaid liike. Ilus oli.