Pildikesi pühapäevasest rattasõidust

Selle aasta saun (loe: suvi) on kohal. Täna on pühapäev, kraade akna taga 32 ja õhk niiskusest hall. Eilne soomlaste poolt korraldatud järelvappul higistamine veel selgelt meeles, otsustame tänagi ratastega õue suunduda ja siiski mõned miilid ette võtta. Paras julgustükk muidugi, eriti meie perele, kellele Eestimaa suvigi aeg-ajalt liiga palav tundub. Lisaks köhime hommikuti õietolmu, kõik kolmekesi ikka koos, sest on suur õitsemise aeg. Alleriavastased ravimid hetkel ruulivad.

Kuid ega see meil esimene kord palavaga sõita pole. Pealegi on rattasõit parim, mida mida kuumusega harrastada - õhu kiirem liikumine jahutab. Varume palju vett, ikka seljakotti ja ratta külge, samuti mõned snäkid ja... teele.

Valime eriliste tõusude ja langusteta puudealuse tee. Möödume reoveepuhastusjaamast, mille taga, jaamast välja pursukuva ja jõkke suunduva veejoa all kaks inimest kala õngitsevad - üks mees ja üks kübaraga daam. Kahjuks ma ei söandanud neist pilti teha.

Edasi jõuame piirkonda, mis meenutab nõuka-aegu, kus nn potipõllumajandust harrastati. Siin peavad nii mõndki pered peenramaid. Kes kasvatab viinamarju, kes porgandeid, kes lilli, kes puuvilla. Meil omal ajal olid sellised datshadeks kutustavad maalapikesed (on vist praegugi) enamasti linna servas, siin otse linna südames.Möödume piknikupiirkondadest, mis enamasti on hõivatud latiinoperede poolt. See on neil tõenäoliselt sügavalt kultuuris sees, et ilusa ilmaga tullakse terve suurperega välja grillima ja sööma. Tuleb meelde katkend killukese raamatust, kus ta imestas, et matkaradadel enamasti vaid valgeid inimesi kohtab. Nii oleme meiegi arutanud, et üsna selgelt eristuvad traditsioonid ka siin. Sel ajal kui meiesugused rattaradadel higistada rühivad, tunnevad latiinod elust rõõmu muul viisil. Ka musti kohtab radadel harva. Astrid muidugi alati õhkab rattarajale ulatuva grill-lõhna peale ja ühineks parema meelega piknikuliste seltskonnaga :) Mõne aja pärast teeme meiegi jahisadama vastas väikese peatuse. Väike snäkk kulub marjaks ära partidelegi. Vesi Potomaci jões on soe, madal ja sogane. Ujumisrandu siin ei leia, kuigi peale ratta seljas higistamist oleks hea meelega end vette kastnud.Kadestame pisut paadiomanikke.Tagasiteel otsustan jäädvustada plangukunsti, mis ümbritseb elektrijaama.Kuigi ilmateade lubas õhtuks vihma ja äikest, seda siiski ei tule. Õhk on endiselt paks ka õhtul, kui terassil istume ja jahedat veini naudime. Ja see on alles suve algus.