Jõulud Ameerikas

Eelarvamusega, et jõulud on Ameerikas vaid kommertspüha, sisestasin internetti vastava ostisõna ja leidsin huvitava lõigu ajaloost.

Ameerika jõulutavad – Ameerika asutajad („asutajad isad“ ehk nn. „protestantlik Ameerika“) seaduslikult pidasid jõule „paavstimeelseks“ pühaks. Fakt on, et 19. sajandi algus, mil mitmed asutajad liikmed New York Historical Society'st „leiutasid“ jõulud. Enne seda oli see keelatud Massachusettsi kolooniates ja samuti vaba päeva võtmine 25. detsembril. Jõulud olid keelatud kui „ebasünnis sinu ühiskonna vaimsele heaolule.“ (See oli keelustatud Massachusettsis 1659. aastal ja see seadus jäi raamatutesse 22 aastaks. Bostonis avalikud koolid jäid avatuks 25. detsembril kuni 1870ndate lõpuni!) Enne 1836. aastat ei kuulutanud ükski osariik jõule pühadeks ja siis ei olnud mingit muud riiklikku deklaratsiooni kuni kodusõjani. Alles peale 1885. aastat said riigitöölised jõulude ajal vaba päeva. Nii nimetatud jõulutavad ja traditsioonid olid hiljem kokku keedetud kommertsliku eesmärgiga religiooni asemel. Tsiteerides 1983. aasta 23.detsembri USA TODAY artiklit jõulude kohta: „Suurem osa inglise keelt rääkivad kristlased peavad jõulude tähistamist paganlikuks jumalateotuseks. Puritaanid, baptistid, kveekerid, presbüterjaanid, kalvinistid ja teised deniminatsioonid tõid selle vastuseisu Uus-Inglismaale ja tugev jõulude vastane seis kestis Ameerikas kuni 18. sajandi keskpaigani.“ Henry Ward Beecher, koguduseõpetaja, kirjutas 1874. aastal oma Uus-Inglismaa lapsepõlvest: „Minu jaoks jõulud on võõras püha ja ma suren ka nii. Kui ma olin poisike, ma mõtisklesin, mis need jõulud on. Ma teadsin, et on selline aeg, kuna meie linnas oli episkopaalne kirik ja ma nägin neid riietamas seda igahaljasse rohelisse ja mõtlesin, et mida nad võtsid puid kirikusse, kuid ma ei saanud mingit rahuldavat seletust. Veidi hiljem ma mõistsin, et see oli roomlaste seadlus, täidetud Rooma Kiriku poolt.“

Seega leidsin teoreetilise kinnituse väitele, et jõulud on siin kommertspüha. Praktilise kinnituse sellele sain siis, kui meid ühte ameerika perekonda külla kutsuti. Kuusk oli seal tuppa toodud varakult ning kingikuhil selle all (ja taga) oli aukartustäratav. Kujutasin ette selle kuhja kõrgust ajaks, mil nad neid esimese jõulupüha hommikul avama hakkavad. Selleks, et mittesobiv kingitus hiljem poodi tagasi viia, jäetakse maksutšekid ja sildid külge. Tagasi võetakse kaupa siin lihtsalt, keegi ei küsi, miks.
Kommertsuudiseid edastavad meediakanalid kurdavad samal ajal müügitrendide languse üle – eriti drastiliselt on sel aastal langenud kütuse müük (22%) ja elektroonikaseadmete müük (24%). Kuigi minu arust on see vaid hea näitaja – saab ilma autota hakkama küll – on ameeriklastele siiski oluline, et müügiprotsendid ei alaneks, sest see näitab maksujõulise elanikkonna vähenemist, mis seab ohtu äriühingute eksistentsi, see omakorda maksude vähese laekumise, tööpuuduse, rahva rahulolematuse ja muud mured. Rohke tarbimine aga näitab riigi õitsengut ja jõukust.

Meie jõulud tulid sel aastal esimest korda võõrsil. Esimest korda tegime ise ka piparkoogitainast ja sülti (väga hästi tuli välja!) ning üritasime muidu Eesti traditsioonidest kinni pidada. Jõulupakkidega me üle ei pingutanud ja avasime need nagu tavaliselt – jõululaupäeva õhtul.


Ah jaa. Esimest korda on meil plastmassist jõulukuusk: programmeeritud värviliste tulukeste ja puldiga. Muidugi müüakse siin ka päriskuuski, aga mõtlesime, et paigutame kuuse rõdule, et kes seal aru saab, mis kuusk on. Pärast hea jälle kappi tagasi panna ning järgmistel aastatel uuesti kasutada. Aga kui karbi avasime, siis esimene hoiatus ütles, et kuusk on ainult siseruumides kasutamiseks. No ei hakanud tagasi ka viima ja nii ta meil toanurgas seisab. Pereisa küll põrnitses ja tusatses pisut, aga lohutasin teda mõttega, et äia metsas, kust igal aastal kuuski toomas käisime, nii mõnigi kuusk nüüd kauem elada saab. Pealegi meeldib nooremale lapsele puldiga juhitav tuledemäng.


Üldiselt on siin, Ameerikas, lihtsam eesti maitse järgi pidulauda kujundada kui seda oli Inglismaal. Näiteks verivorsti ja hapukapsaid leiab saksa poest, leivasegu leiva küpsetamiseks kohalikust IKEAst. Piparkookide ja süldiga saab ise hakkama. Saku õlu, tõsi küll, on toodud Kanadast, sest siin eesti toodangut ei leia. Küll aga leiab naabberriikide kaupa, näiteks läti sprotte.


Noorem peretütar oli oma kingitustega - rääkiv-kõndiva dinosauruse ja kiikuv-laulva kassiga - väga rahul. Teised ikka ka :)

Surnuaial jäi sel aastal käimata. Saunas samuti. Jõulu esimesel pühal olid kõik asutused-poed-restoranid kinni ja inimtühjas Washingtonis ringi jalutada oli omaette sürreaalne kogemus. Jõulu teine püha tõi tagasi reaalsusse – business as usual.

Soovide aeg

See aasta on olnud meie perele huvitav ja õnnelik aasta. Patt oleks millegi üle kurta või enamat tahta. Ent millised on järgmise aasta soovid? Väike mõttepaus – jah, siirad ja inimlikud nagu ikka. Aga kui pisut kauem mõtisklema jääda ja südamesoppi kaeda, siis üht-teist jääb sellest aastast kripeldama küll ja soov maailma paremaks muutmisele, olgu kasvõi killukesehaaval, on endiselt olemas.

Minu soovid
Mina soovin, et saaksin tuleval aastal rohkem usaldada Eesti poliitikuid, neid, kelle kätes on rahva saatus ja heaolu. Selleks ootaks neilt rohkem ausust, eetilisust, isamaalisust ja inimesekesksust ning seda, et enda isiklikke huve ei seataks ülemaks riigi huvidest. Hinge teeb haigeks üksteise taskuid maksumaksja rahaga täitev semupoliitika, korruptsioon ja jokk-poliitika. Soovin, et ei unustataks, et kõige tähtsam on inimene, olgu tegemist siis tööandja ja töövõtja omavaheliste suhete reguleerimise, sotsiaalsüsteemi või misiganes valdkonna korraldamisega.
Veel, armas jõuluvana, soovin ma, et sa saadaksid Eestile rohkem päikselisi päevi, talvel kõrgeid lumehangi ja suvel rohkelt soojakraade. Meil siin, Ameerikamaal, on palju päikesevalgust ja –soojust ning see on oi-kui-mõnus.

Aastavahetuse mõtted pereisalt
Eks see üle suure lombi tulemine üks ülepeakaela ettevõtmine oli. 3. jaanuaril tuli ettepanek ja järgmiseks päevaks oli vaja otsust. Tuleb tunnistada, et esimese valuga kippus see küll pigem eitav olema, kuid pärast väikest perekondlikku nõupidamist sündis siiski soosiv otsus. Nüüd, järele mõeldes – ega huvitavamat aega pole võimalik endale ette kujutada. Siia on mahtunud suured muutused nii poliitilises olustikus ja inimeste hoiakutes kui ka majanduslangusest tulenevad pöörded.
Sisseelamine on lihtne ja ameeriklastele sellist asja nagu võõras olemas pole. Pealegi on eurooplaseks olemine siin pigem boonus. Kõike on küllaga, kuigi head juuksurit ja kingalusikat ma siiani leidnud ei ole.
Auto on ameeriklasele oluline organ, mitte selline rudiment nagu apendiks, vaid esmajärguline eluolu sättiv asjandus. Sellest tulenevalt on kogu infrastruktuur sätitud nii, et inimesed saaksid teha oma igapäevatoimetusi kas drive in, drive through, drive up, drive on. Texase osariigis näiteks võimaldati ka valimisi autoaknast: oli selline ilus läikiv ja päikesepatareidel töötav valimispunkt üles seatud ja kauboid aina vurasid sisse ja välja. Huvitav, mis värvi nupud neil olid – kas sinine ja punane või kaks punast?
Autodest veel niipalju, et endal on siiani tegemist õige tee leidmisel. Mitmetasandilisel ristmikul on selline tunne, et oled spagetitaldrikusse sattunud ja leia siis see õige makaron üles.
Aga järgmiselt aastalt ootan ennekõike seda, et inimesed rohkem mõtlema hakkaksid ja olulised asjad ebaolulistega sassi ei ajaks. Veel soovin, et hakataks mõistma, et oleme suure maailma väike, kuid oluline osa, et meil on olemas kodumaa, mida saab ja peab hoidma ja et planeedil, millel elame on omad limiidid, mida me mitte ületada ei tohiks.

Aastavahetuse mõtted vanemalt peretütrelt
Minu aasta on olnud vägagi kirev Põhja-Carolina osariigis, mis just ise väga suur vaatamisväärsus pole, aga nagu ema ütles – igal pool on huvitav, kus on sõpru. Ja nii see suurepärane aasta möödus: õppides, reisides, naljatades ja ameeriklasi jälgides. Tõsi, nad on üldiselt väga kõvasti töötavad inimesed – vahel ehk unustavad puhatagi.

Minu sõbrad tulid kokku igalt maailma kontinendilt ning sellest sai üks suur kirev seltskond. Koos sai käidud nii Washingtonis kui New Yorgis kui Atlantas ja Põhja-Carolina mägedes…
Uuelt aastalt soovin rohkem Ameerikat näha, on veel palju kohti, mille nägemine on mulle südamele jäänud: Miami, California, Las Vegas, Chicago… kui nimetada mõned neist.
Soovin inimestele rõõmu ja rahu ning et nad ei unustaks ka enda eest hoolt kanda.

Aastavahetuse mõtted nooremalt peretütrelt
Mina läksin koli. Mule meltip sport. Minule meltip aknast fälia fatata lina lampe. Kalis iõulufana mina tahan barpi eriolit. Ma lupan teisel astal mina olen hea laps.

Unistusi, usku ja soovide täitumist kõigile!

Mind rünnatakse

Kas mäletate filmi „Hukkunud alpinisti hotell“? Seal oli üks tegelane nimega Luarvik Luarvik. Ühes stseenis ta kurtis, et teda rünnati. Kes ründas? Ise ründas. Iseennast.

Mul on samasugune tunne. Ise ründan iseennast. Ehk siis kusagilt „alt paremast nurgast“ kargab välja minunimeline link ja käsib mul ennast avada. Ja kui ma ei ava siitnurgast, siis kindlasti leiab ta mingi uue krutski ja ilmutab ennast teises kohas, et süüvimatu klõpsu järel oma tegusid tegema hakata.

No ok, mõtlen ma. Küll ma su ükskord murran. Sest kuna sa „katsetad“ ka mu häid sõpru, siis ruttavad nad mulle appi. Eile õhtul korraldasime järjekordse vasturünnaku. Eks hiljem paista, kes peale jäi.

Ma olen alati arvanud, et erakordselt imelikud unenäod midagi tähendavad ja just praegu, seda lugu kirjutades meenus, et mõni päev tagasi mõtisklesin neist ühe üle. Pikkade kondiste sõrmedega musta keepi riietatud isend tahtis mind kaasa viia. Miks sa arvad, et nii lihtsalt mu kätte saad, mõtlesin ma tol hetkel tema kapuutsiga kaetud olematusse näkku pilku heites. Ma ei kartnud teda, vaid olin tol hetkel ehmunud tema ootamatu ilmumise peale. Kuidas lugu edasi läheb, kas õudukaks, nagu selles filmis, või mitte, seda näitab aeg.

Hea, et on olemas sõbrad :)

Küll see ilm on imelik

Tõesõna. Eelmise nädala neljapäev tõi koos suure vihma ja vinge tuulega meile 18-kraadise sooja. Vihmasaju lõppedes tundus, nagu oleksime järjekordse türgi sauna omale koju tellinud. Laupäeval, siis, kui me uisutamas käisime, oli seevastu talviselt külm – ilma sooja jope, kinnaste ja mütsita poleks külma tuule ja miinuskraadide käes olla suutnud. Ja täna – mis värk? – astusin talvejopes uksest välja ja tundsin ennast momentaalselt tolana. Soe õhk lõi ukselt näkku ja inimesed tänaval käisid lühikestes varrukates. No ei saa olla! Mingi järjekordne segane unenägu või? Kas tõesti kõigub temperatuur nii lühikese aja jooksul nii suures ulatuses? Kiskusin paksu jope seljast, tegin seda kaenla all tassides ja higistades oma ostud võimalikult kiirelt ära ning ummisjalu tagasi. Koduuksest vaevalt sisse astunud ning kinnitamaks, et ma pole hulluks läinud avasin ilmasaidi, mis ütles: päike, mõõdukas tuul, 19 kraadi.

Oehh, see, et ilm siin väga muutlik võib olla, seda ma juba tean. Aga et ta nii kiiresti ja nii laias ulatuses muutub – see tuli küll tõelise üllatusena. Mis edasi saab? Ilmajaam igal juhul lubab, et läheb külmaks. Sellest ka need järjekordsed tormid, mis maad räsivad.

Ärge küsige, mis ilm on Washingtonis detsembris :) Ma ei tea. Üsna segane värk.

Nädalavahetusel

võib minna uisutama

ja õhtul loomaaedakus loomad on hoopis teistsugused

või nad lihtsalt magavadHuvitav, mida meie esivanem unes näeb?

Häid raamatusoovitusi

Kui ma head raamatut omale lugemiseks otsin, siis ikka pärin teistelt, et mida nemad viimati lugesid ja teistelegi soovitavad. Ma panen nüüd siia kirja hiljuti loetud raamatutest kolm parimat. Inglise keeles tasub lugeda, sest see parandab uskumatult palju keeleoskust. Lisaks ei pruugi head raamatud kunagi eesti keelde tõlgitud saada.

Mohsin Hamid. The Reluctant Fundamentalist. Sisu ei ole nii äärmuslik kui pealkirjast arvata võiks. Üks lugeja arvas koguni, et romaanil on lihtsalt vale pealkiri.
Nam Le. The Boat. Äärmiselt huvitavate stsenaariumitega lühilood.
Khaled Hosseini. The Kite Runner. Soovitaja kommenteeris seda romaani sõnadega, et loodetavasti pole seda kõike päriselt juhtunud.

Aga mul on kalduvus fiktsioone liialt tõe pähe võtta. Sellegipoolest, andke teada, kui miskit head jälle teele ette satub:)

Kes on klient II

Oma eelmises samasuguse pealkirjaga loos kirjeldasin ma miks ja kuidas sai minust Ameerika ühe suurema ja vanima kaubandusketi Macy’s klient ehk Macy’s maksekaardi omanik. Tegemist on krediitmaksekaardiga, mida kasutades saab kaupluses oste sooritada soodushindadega. Nüüdseks olen ma sooduspakkumisi kasutanud juba üle poole aasta. Kui see muidugi õnnestub, sest iga kord kui asi maksmiseni jõuab, ilmneb mingi probleem. Ja sõltuvalt sellest, kas müüjal on viitsimist ja kompetentsi minu probleemiga tegeleda, saan (või ei saa) oma ostu soodushinnaga kätte. Vahel, sõltuvalt hinnast, löön käega ega kuluta teiste, järjekorras seisvate klientide aega, vahel aga on ostul selleks liiga soodne pakkumine, et loobuda allahindlusest.

Kuidas ma mantlit ostsin

Must villane mantel: esialgne hind 460$ maksudeta (maksud lisatakse kassas), kaupluse allahindlus 50%, kliendi allahindlus 10-25% (täpselt ei mäleta enam).
Hommikune aeg: vähe kliente ja minul kindel tahtmine see mantel endale saada, kasutades kõiki soodustusi, millele mul õigus on, s.h maksuvabastust.

Niisiis astusin mantel kaenlas klienditeenuste kassasse, kus ma teadsin olevat müüja, kelle juures olin ennegi käinud ja kes minu probleemiga – tegelikult küll pigem Macy’s' probleemiga – alati hästi toime tuli. Minu „lemmiktädi“ ma seekord leti tagant ei leidnud, teda asendas üks vanem, aeglase liigutamisega teenindaja. Asetasin mantli letile ja valmistusin pikaks ootamiseks. Teadsin, et esimesena tuleb esitada maksuvabastuse ID. Tädi vaatas seda ühelt ja teiselt poolt, kurtis, et pole sellise asjaga kunagi enne kokku puutunud ja asus andmeid arvutisse sisestama.

- Nimi. Kumb on ees-, kumb perekonnanimi? Palun hääldage tähthaaval. Sünniaeg. Kas 07.04 või 04.07? Aadress. Kas ID väljaandmise aadress? Või kodune? Või saatkonna oma?
Ulatasin visiitkaardi saatkonna aadressiga.
- Oeh, kas te teate, kuidas kirjutada Massachusetts’i tänav?
Ei, mina ei tea, aga arvasin, et ameeriklased ikka teavad:) Visiitkaardil peaks kirjas olema.
- ID number. Kas teie või maksuvabastus-ID? Paneme miskit. Telefoninumber. Kas teie või saatkonna või ID välja andnud institutsiooni oma? Paneme miski suvalise. Ja veel miskit on puudu? Ei saa aru… Programm ei lase läbi…oeh, mina ei saa hakkama… ma pole seda enne teinud… Ma saan aru, et teil on õigus maksuvabastusele, aga...

Aga mina ei lähe enne minema!…:)

Mul vedas. Tuli minu „lemmiktädi“, tundis mu ära ja haaras härjal sarvist. Astus arvuti taha, kirus eelmist sisestajat ja alustas otsast.

- Nimi…sünniaeg…aadress… Korras. Mantli hind… Ahsoo, kliendi allahindlus ka veel? Oh, miks te kohe ei öelnud…
Ja kõik algas otsast peale: nimi…sünniaeg… Vahva programm sellel Macy’s'l…:)
- Maksate Macy’s' kliendikaardiga?
- Jah, ma ei saa ju muidu kliendisoodustust…?
- Hästi. Oeh, ei lähe läbi. Oodake, ma helistan klienditeenindusse. Ei saa kedagi kätte.
- Võib-olla on mul eelmisest ostust limiit ületatud? Ehk maksan enne ära ja siis läheb läbi?
- Kas te teate, mis teie võlg võib olla? Ja krediidilimiit?
- Ei tea, aga võib-olla te ütlete mulle?
- Ei, meil pole õigust öelda.
- ?
- Ok, makske oma hetkesaldo ära, ehk see aitab. Deebet- või krediitkaart?
- Deebet.

Makse sooritatud. Seejärel – uskumatu! – kogu eelnevalt sisestatud info tuli peale makse sooritamist kõik uuesti sisestada!!! Tõesti, küll neil on edumeelne programm...:) Seejärel, kuna tegemist oli deebetkaardiga, mille makse laekumine võtab aega, pidi müüja ikkagi telefonil raamatupidamisse helistama, kõik minu andmed üle kordama – spellima nime jne jne – edastama ka deebetkaardi andmed ning kinnitama, et makse on tõepoolest sooritatud.

No nii. Läks aega, mis läks – pea tund läks tegelikult – aga ära ma selle mantli tõin. Hinnaga 150$. Selle ajaga jõudis üks klient minu järgi oodates tohutu riidekuhja põrandale kokku tassida, nagu sätiks ennast põhjapoolusele elama kolima:)

Ok, mantli ostukogemused selja taga, olin juba hulga targemaks saanud ja teadsin, millest üks või teine probleem võib tõstatuda. Aga kui te arvate, et klienditeenindajad ennast õpetada lasevad, siis te eksite…:)

Kuidas ma jõuluehteid ostsin

Astusin hulga erinevate lapse poolt kokku tassitud kuuseehetega leti juurde. Seekord oli teenindajaks keegi meesterahvas, kes tundus, et ei olnud müüja, vaid miskit tähtsamat, kes oli tulnud appi klientide rohkuse tõttu. Otsustasin maksuvabastust mitte paluda, kuna see oleks võtnud liialt aega ja summa polnud eriti suur. Küll aga esitasin kliendisoodustuse kaardi.

Teenindaja lasi kõik ehted ükshaaval arvutist läbi, pakkis nad ükshaaval paberisse ja sättis korralikult kotti. Lasi arvutist läbi ka kliendisoodustusekaardi ja palus mul sisestada Mace’s' maksekaart. Loomulikult, nii nagu paljudel eelmistel kordadel, see ei toiminud. Tahtsin talle selgitada, et ehk on tegemist limiidi ületamisega, aga ta ei kuulanud mind.

- Proua, teie kaart ei toimi. See ei ole avatud. Te peate kõigepealt helistama sellel telefonil, mis siia kaardile kirjutatud on ja avama selle kaardi.
- Kuidas? Miks ta kinni on? Ei usu, ma olen seda juba pool aastat kasutanud. Alati on sellega probleem, aga siiani on teised müüjad mind aidanud. Probleem võib olla selles, et….
- Ei, mina ei tea, milles on probleem. Mina näen, et teie kaart ei tööta. Te pole seda ilmselt avanud. Te peate helistama kaardile märgitud telefoninumbril.
- Jah? Aga ma ju olen kasutanud seda kaarti? Mis põhjusel see nüüd kinni on? Võib-olla…
- Mina ei tea, minge ja helistage!
- Kust ma helistan?
- Suvaliselt lauatelefonilt!
- ?
- Kuulge, saage aru, ma püüan teid aidata…:(
- Nojah, võib-olla te siis helistate ise, teised müüjad on seda alati teinud…?
- :( Teate, ma lähen parem räägin mänedžeriga.
- Jah, mine rääkige.
Läks. Tuli tagasi. Võttis telefoni, valis numbri ja ootas.
- Esitage oma ID, palun! Ma arvan, et asi on teie nimes.
- Jah, palun!
- Ma pean neile tõestama, et teie olete teie.
- …?
- Kuulge, saage aru, ma püüan teid aidata ja ka nemad püüavad teid aidata…
- Jah, väga hea!
- Sünniaeg? Aadress?...Telefon?... Teate mis?
- Ei, veel ei tea…?
- Tundub, et kaart on kinni sellepärast, et keegi on viimastel päevadel suures koguses teie kaardiga oste sooritanud. Kas te olete seda teinud?
- Ei ole, ma pole kaks nädalat siia jalgagi tõstnud…
- No näete. Kohe ma uurin välja.
Kirjutab paberile numbri 199.- ja kommentaari „köögitarbed“.
- Jah, muidugi, ma ostsin kohvimasina, aga see oli umbes kolm nädalat tagasi.
- Ah soo. Ok. Sellega on siis korras. Siis on teil ilmselt limiit ületatud ja seepärast kaart ei toimi.
- No aga seda ma ju üritangi teile juba algusest peale selgitada, et ma maksan enne oma eelmise ostu ära…
- Millega te maksate?
- Deebetkaardiga
- Sel juhul arvutisse makse ei jõua ja Macy’s' kaart ikkagi ei toimi
- No siis te peate jälle helistama oma raamatupidamisse, teatama….
- Ei, see on liiast juba…
- Ah olgu, ma maksan lihtsalt oma isikliku pangakaardiga. Macy’s' pakutud allahindlus jääb küll kasutamata, aga las ta jääb…
- Jah, saage aru. Ega me pole klientide kaotamisest huvitatud, aga…
Teenindaja võttis kuuseehted üksipulgi lahti, sisestas kõik ükshaaval uuesti arvutisse, pakkis ehted uuesti kokku, libistas mu pangakaardi arvutist läbi ja….valmis!
- Aga öelge mulle palun, mis mu limiit on? Kuidas ma seda teada saan kui keegi mulle ei ütle?
- Mul pole õigust seda teile öelda. Aga… ma võin teile öelda, mis ma arvan, et see on. Vaadake siia paberile.
Ta seletas mulle, peaaegu et sosinal, et kogu see järjekord, mis minu taha kogunenud oli, ei kuuleks.
- Vaadake, see kohvimasin maksis 199.- ja teie eelmise perioodi võlg oli 7.90, seega läks arve üle 200.- … ja seega, ma olen üsna kindel, et kuna te olete uus klient, võiks teie limiit olla 200.-
- Tänan. Veel üks küsimus. Kuidas ma saan oma oste siis Macy’s' maksekaardiga üldse sooritada ilma, et selliseid probleeme tekiks?
- Ee, kas te oma arveid, mis teile koju saadetakse, maksate?
- Loomulikult! Aga need tulevad kuuajase hilinemisega... Mina saan aru, et kõige mõistlikum viis oleks teha Macy’s'le ettemakseid?
- Oi ei, ärge nüüd seda ka tehke. Aga meie kliendid kasutavad võimalust maksta kohapeal tšekiga…
Oehh, ma ei hakanud talle seletama, et mul pole tšekiraamatutki….

Astusin kodu poole ja mõtlesin, et müüja, kes mind mantli ostmisel aitas, et öelnud kordagi, et soovib mind aidata - ta lihtsalt aitas; jõuluehete müüja aga kordas pidevalt, et üritab mind aidata - tegelikkuses polnud tast miskit abi...

Üks mu hea tuttav ütles selle jutu peale, et eks see ole ikka nii olnud, et kandilisi asju veeretatakse ja ümmargusi kantakse :)

Vastuvõttude aeg

On aastalõpu vastuvõttude, kontsertide, ballide aeg. Kutseid üritustele laekub saatkonda nii palju, et neid ei jõuta kõiki lahtigi teha, osavõtmisest rääkimata. Mõned kutsed tehakse lahti siis, kui üritused juba möödas. Osa kutsetest on rohkem kohustuslikud kui teised.

Abikaasa on siiani üritustel käinud peamiselt üksi ning seda põhjusel, et meil puudub lapsehoidja. Eestis oli hea, emad-isad aitasid alati hädast välja, aga siin tuleb hakata tülitama naabreid või otsima palgalisi lapsehoidjaid. Ja mis seal salata – kui hingepõhjani aus olla, siis ega ma pole väga kippunudki kaasa, sest see üritustel osalemine on tegelikult omajagu vastutust nõudev ja koormav, eriti veel võõras riigis, kus sa täpselt ei tea, mida sinult oodatakse. See pole lõbu, vaid kohustus ja mingit käsiraamatut ju sahtlist võtta pole :) Lisaks on kummaline see, et Eesti katab lapsehoidmiskulud vaid 50% ulatuses. Et siis... vaid pool minust esindab Eesti riiki...

Aga lõpmatuseni ei saa osalemist edasi lükata – hakatakse imelikult vaatama. Ja mõned üritused on sellised, kus abikaasade osalemine on lausa kohustuslik. Muide, eile suhtlesin koolibussi peatuses ühe lapsevanemaga, kes on elanud perega Vietnamis ja seal on sellised kombed, et abikaasad üritustel ei osale, mitte ühelgi. Ta ütles, et temale see sobis :)

Niisiis, saime kutse aastalõpu ballile - Washington Association Military Attaces Winter Ball. Tuleb tunnistada, et see kohutas mind natuke küll. Olin selle poole aasta jooksul käinud küll juba paaril vastuvõtul ja kontserdil, kuid ballil veel mitte. Kas siinne ball võiks olla midagi sellist, nagu meie presidendi vastuvõtt? Või siiski mitte nii rafineeritud? Vastupidi – vabameelsem – nii nagu ikka Ameerikas kõik asjad kipuvad olema. Ehk on see kleit, mis ma enne siiasõitu Eestis endale õmmelda lasin, liiga üle pingutatud? Või hoopis liiga tagasihoidlik? Või hoopiski ajast-arust. Ja kingad. Reeglina käivad pika kleidi juurde kinnised kingad, aga mul olid lahtise varbaotsaga jalanõud. Noh, õnneks ei paista need pika kleidi alt välja. Ja ehted? Ja soeng? Meik? Oehhh… ehk oleks pidanud hommikul juuksurile aja kinni panema? Ja siis jumestaja juurde? Miljon küsimust, millele abikaasa mõistagi vastust ei teadnud, sest ka tema polnud enne ballil käinud. Nii tuli mul enda intuitsioonile tugineda ja loota, et väga mööda ei lähe. Soengu ja meigi tegin ise, kleidi leidsin olevat endiselt hästiistuva ja piisavalt neutraalse, et mitte kellegi silma riivata.

Kell seitse õhtul astusime kutsele märgitud hotellisaali uksest sisse. Lapse olime enne ühele eesti perele kantseldada andnud – vahel ikka leidub mõni samaealise lapsega eestlane ka siinmail… Seekord viis saatus meid kokku IMF juures töötavate eestlastega.

Niisiis, uksest sisse jõudnud, libistasin pilgu kiirelt üle kleitide – oh, tänu taevale, minu kleit oli täiesti asjakohane. Soengud, meik… kuidas kellegi, aga mingit erilist ülepingutatust ma küll ei märganud. Kleidipikkused olid enamusel naistest maani, mõnedel ka pisut lühemad. Liigset liibuvust või ülisügavaid dekolteesid, nii nagu meie presidendi vastuvõtul kohata võib, ma siin ei märganud. Kokku oli tulnud umbes 200 inimest 36-st erinevast riigist. Värvide kirevus oli omal kohal.

Tulijatele pakuti alustuseks šampust ning juhatati suuremasse, kaetud laudadega, saali. Oma nimed leidsime seitsmendalt laualt. Koos meiega istusid lauas arvake ära, kes – lätlased, soomlased ja ungarlased. Ja arvake ära, kelle laud oli kõige vaiksem? :) Loomulikult meie oma. Ja üllatus-üllatus, mõne aja pärast avastasin ma, et meie – mina ja Meelis – olime kõige suuremad lobisejad. Millest see küll tuleb? Eriti minu puhul. Ilmselt sellest, et olen kodus istudes suhtlemispuudusesse sattunud. Või sellest, et mu kõrval istus lätlane, kellega meil nii mõnigi ühine jututeema oli. Või ongi eestlased tegelikult üks lobiseja rahvas…:)

Bänd mängis interpretatsioone jõululugudest, peeti kõnesid, jagati loosi teel saatkondade poolt kokku toodud kingitusi (meid õnnistati sakslaste kingitusega), tantsiti, söödi-joodi. Ja kuigi pidu kestis 12-ni, siis meie lahkusime kell 10, nii, nagu oma lapsehoidjatele lubanud olime.

No igal juhul – tehtud! Ehk test edukalt läbitud. Ei pidanud eriti millegi pärast piinlikkust tundma. Või kui, siis selle pärast, et ma pole eriline kallistaja-musitaja, nagu osad rahvused kipuvad olema. Aga loodan siiralt, et nad tolereerivad ka meiesuguseid mittemusitajaid, seda enam, et on rahvusi, kus isegi ei kätlemine pole etiketikohane. Ja ka selliseid, kus meile tunduv sõbralik õlalepatsutus võib esile kutsuda hoopis vastupidise efekti.

Aga kleidi osas sain komplimente. Aitäh Maarja!

New York - Kingston - Toronto

Ameeriklased pidasid eelmisel nädalal tänupühi (Thanksgiving). Tänupühad on üks olulisematest pühadest siinkandis, see on aeg, mil pereliikmed kogunevad kokku, et koos mõned päevad veeta. Pühade ajal sõidavad lapsed vanematele külla ning mitmepäevane aeg kulub peamiselt rohkele söögi, iseäranis kalkuniprae, manustamisele, mistõttu ameeriklased kutsuvad seda püha ka söömispeoks. Miskit sarnast meie jõuludega:)

Tegelikult pärinevad tänupüha juured ajast, mil esimesed inglased Ameerika mandrile maabusid ja siinses ootamatult külmas kliimas n.ö otsad pidid andma. Indiaanlased päästsid nende elu, pakkudes neile söögipoolist oma talvevarudest. Hiljem sisserändajad juba teadsid, kuidas ja mida talveks varuda ning hakkasid päeva, mil salved täis said, söömapühaga tähistama. Miskit sarnast meie mihklipäevaga:)

Meie pere kasutas vaba koolinädalat selleks, et sokutas ennast koos pereisaga tööreisile New Yorki ja Kanadasse. Siin siis lühikokkuvõte teel kogetust-nähtust.

Kui tahta Ameerikat võimalikult rohkem näha, siis parim viis liikumiseks on ikkagi auto. See garanteerib vabaduse sõita misiganes ajal kuhuiganes tuju selleks tekib. Vältida tuleks kindlasti tipptunde, s.o vahetult enne ja peale tööpäeva ning pühade algust. Reeglina viib punktist A punkti B mitu teed ning seega on võimalik alati kõrvalteid pidi heita pilk väiksematesse, looduslikult omapärastesse kohtadesse. Samuti on teede ääres mitmeid erinevaid peatuskohti, igale maitsele ja vajadusele.

Kuna meie reis algas peale koolipäeva lõppu, langes see ajale, mil paljud inimesed ennast linnast minema sättisid. Ehk teisisõnu – Washingtonist väljasõiduks kulus pea kaks tundi. Aga no mis seal ikka – saimegi pühadeaegse linna kaunistusi nautida.

Edasi kulges tee lustilisemalt ja esimene ööbimispaik oli depressiivseks linnaks kustutav New York. Ma pean siinkohal jällegi tõdema, et oli ikka depressiivne küll: kõrgete külmast kivist päevinäinud kortermajadega tihedalt täidetud tänavad, kus majade kõrguse tõttu päike inimesteni ei jõua, küll aga tunneb külm tuul nendes koridorides ennast hästi. Tänavad on kitsad, prügi täis ja autodest ülekoormatud. Mida lähemale kesklinnale, seda rohkem koguneb rahvast – meenub linnatänava stseen filmist Krokodill Dundee. Ja kallis – linn on rikaste ärihuvide linn. Võiks mõelda, et küllap kutsub sellise emotsiooni esile külm sügishooaeg, aga need, kes on seal kauem elanud, räägivad jälle kohutavast suvekuumusest, mis just sellesama üleni kivist linna tõttu tekib.

New York pole vist kunagi ummikuvaba

Nii, üksteise otsa, pargitakse autosid

Õhtul saab koju näiteks vett pidi...

... või õhu kaudu: kolm helikopterit parasjagu reisijaid ootamas, kõrval autoparkla

Aga üht-teist head on linnas ikka ka.

Kohtumiste paik. Kuna Annika oli ka oma kooliga parasjagu New Yorgis, siis õed said kokku võrratult ilusate vaateakende all.

Kõik peavad ära käima Times Square'l ja Broadway'l

Edasi viis meid teekond Kanadasse, linna nimega Kingston. Kingstonit kutsutakse paeehitiste tõttu paelinnaks ja see on Kanada esimene pealinn, mille tiitlit ta praeguseni uhkusega kannab. Siin elas Kanada esimene, Mcdonaldi-nimeline peaminister. Siinkohal pean ausalt tunnistama, et ilusa loodusliku ümbruse tõttu on tegemist tõenäoliselt pigem suvise kui talvise linnaga. Ja kuna ilm juhtus olema tõeliselt vilets – vihmane ja tuuline – siis niipea, kui tööasjad aetud said, sättisime end edasi Toronto poole teele. Isegi ühtegi pilti ei teinud. Vaadake ise internetist, nagu üks mu endine töökaaslane ütleb :)

Huvitav on vahepeal kiirteelt kõrvalteedele põigata. Tõesti, Kanada on looduse poolest Eestile väga sarnane, tunne oli nagu oleks mööda Põhja-Eesti mereäärset teed pidi sõitnud – kitsad teed, üksikud majakesed, kidurad kadakased loopealsed, soostunud maa-alad.

Tee peal, mägedes, sai vahepeal lumigi ära katsutud

Vahepeal kohtab endisi indiaanlaste maid, kus üht-teist säilitada üritatakse. Taamal paistab indiaanlaste elamu - tipi.

Ja lõpuks Toronto oma endises toreduses kõrgete klaasist pilvelõhkujate ja tornidega. Tõsi, seekord, võib-olla jälle halva ilma tõttu, hakkas ka üht-teist ebameeldivat silma. Tänavad kesklinnas olid auke täis, justnagu Tallinnas, ja inimesed tänaval olid kuidagi kurjemad – justnagu Eestis?…:) Üldse on huvitav, et kui USAs pärib iga ettekandja või taksojuht sinu käest sinu päritolu ja keelt, mida sa kasutad, siis Kanadas ei huvita see kedagi. Mitte ükski kord ei küsinud ükski müüja ega kelner, et mis koht see on, kust me tuleme. Või siiski – üks kord see siiski juhtus, siis, kui abikaasa oli mitu korda ühte alkoholipoodi külastanud ja järjepidevalt saku õlut osta soovinud. Müüja oli lõpuks siis ikkagi uurima hakanud, et mis pagana imelik inimene nii imelikku jooki soovib ning kõik Toronto alkopoed läbi helistanud, et saku õlut leida. Ja ennäe – leiduski ühes poes. Üks kastitäis oli täiesti olemas :)

Torontos olime me kutsutud Eesti Vabadussõja alguse 90. aastapäevale, mida väliseestlased iga-aastaselt tähistavad. Võiks imestada, et mispärast peaks tähistama sõja algust, tavaliselt tähistatakse sõja lõppu. Aga tõsi ta ju on, et sellega keerati ajaloos uus lehekülg püüdlusega luua iseseisvat Eesti riiki. Ilus aktus oli ja ilus pidu oli. Ja palju ilusaid inimesi oli. Aga vaadake ise kui huvi on: http://www.eesti.ca/ (Kohalikud uudised, 30. november 2008).

Teletorn talvisel ajal muudab pidevalt värvi. Peab ütlema, et seekord ei tulnud pildid hästi välja, ilmselt halva ilma tõttu (keegi peab ju süüdi olema :) )

Tagasisõiduks Torontost Washingtoni valisime kiireima võimaliku tee ja ühtekokku kulus sõidule 11 tundi.

Ah jaa. Eile käisime Washingtonis Eesti Saatkonna poolt korraldatud jõulukontserdil, kus esines Noorkuu. Peab ütlema, et kõigile meeldis väga, sõltumata rahvusest. Kõik laulsid lõpuks kaasa, nii et saal kajas. Mõnus sissejuhatus jõuluaega:)