Tegelikult pärinevad tänupüha juured ajast, mil esimesed inglased Ameerika mandrile maabusid ja siinses ootamatult külmas kliimas n.ö otsad pidid andma. Indiaanlased päästsid nende elu, pakkudes neile söögipoolist oma talvevarudest. Hiljem sisserändajad juba teadsid, kuidas ja mida talveks varuda ning hakkasid päeva, mil salved täis said, söömapühaga tähistama. Miskit sarnast meie mihklipäevaga:)
Meie pere kasutas vaba koolinädalat selleks, et sokutas ennast koos pereisaga tööreisile New Yorki ja Kanadasse. Siin siis lühikokkuvõte teel kogetust-nähtust.
Kui tahta Ameerikat võimalikult rohkem näha, siis parim viis liikumiseks on ikkagi auto. See garanteerib vabaduse sõita misiganes ajal kuhuiganes tuju selleks tekib. Vältida tuleks kindlasti tipptunde, s.o vahetult enne ja peale tööpäeva ning pühade algust. Reeglina viib punktist A punkti B mitu teed ning seega on võimalik alati kõrvalteid pidi heita pilk väiksematesse, looduslikult omapärastesse kohtadesse. Samuti on teede ääres mitmeid erinevaid peatuskohti, igale maitsele ja vajadusele.
Kuna meie reis algas peale koolipäeva lõppu, langes see ajale, mil paljud inimesed ennast linnast minema sättisid. Ehk teisisõnu – Washingtonist väljasõiduks kulus pea kaks tundi. Aga no mis seal ikka – saimegi pühadeaegse linna kaunistusi nautida.
Edasi kulges tee lustilisemalt ja esimene ööbimispaik oli depressiivseks linnaks kustutav New York. Ma pean siinkohal jällegi tõdema, et oli ikka depressiivne küll: kõrgete külmast kivist päevinäinud kortermajadega tihedalt täidetud tänavad, kus majade kõrguse tõttu päike inimesteni ei jõua, küll aga tunneb külm tuul nendes koridorides ennast hästi. Tänavad on kitsad, prügi täis ja autodest ülekoormatud. Mida lähemale kesklinnale, seda rohkem koguneb rahvast – meenub linnatänava stseen filmist Krokodill Dundee. Ja kallis – linn on rikaste ärihuvide linn. Võiks mõelda, et küllap kutsub sellise emotsiooni esile külm sügishooaeg, aga need, kes on seal kauem elanud, räägivad jälle kohutavast suvekuumusest, mis just sellesama üleni kivist linna tõttu tekib.
New York pole vist kunagi ummikuvaba
Nii, üksteise otsa, pargitakse autosid
Aga üht-teist head on linnas ikka ka.
Kohtumiste paik. Kuna Annika oli ka oma kooliga parasjagu New Yorgis, siis õed said kokku võrratult ilusate vaateakende all.Edasi viis meid teekond Kanadasse, linna nimega Kingston. Kingstonit kutsutakse paeehitiste tõttu paelinnaks ja see on Kanada esimene pealinn, mille tiitlit ta praeguseni uhkusega kannab. Siin elas Kanada esimene, Mcdonaldi-nimeline peaminister. Siinkohal pean ausalt tunnistama, et ilusa loodusliku ümbruse tõttu on tegemist tõenäoliselt pigem suvise kui talvise linnaga. Ja kuna ilm juhtus olema tõeliselt vilets – vihmane ja tuuline – siis niipea, kui tööasjad aetud said, sättisime end edasi Toronto poole teele. Isegi ühtegi pilti ei teinud. Vaadake ise internetist, nagu üks mu endine töökaaslane ütleb :)
Huvitav on vahepeal kiirteelt kõrvalteedele põigata. Tõesti, Kanada on looduse poolest Eestile väga sarnane, tunne oli nagu oleks mööda Põhja-Eesti mereäärset teed pidi sõitnud – kitsad teed, üksikud majakesed, kidurad kadakased loopealsed, soostunud maa-alad.
Ja lõpuks Toronto oma endises toreduses kõrgete klaasist pilvelõhkujate ja tornidega. Tõsi, seekord, võib-olla jälle halva ilma tõttu, hakkas ka üht-teist ebameeldivat silma. Tänavad kesklinnas olid auke täis, justnagu Tallinnas, ja inimesed tänaval olid kuidagi kurjemad – justnagu Eestis?…:) Üldse on huvitav, et kui USAs pärib iga ettekandja või taksojuht sinu käest sinu päritolu ja keelt, mida sa kasutad, siis Kanadas ei huvita see kedagi. Mitte ükski kord ei küsinud ükski müüja ega kelner, et mis koht see on, kust me tuleme. Või siiski – üks kord see siiski juhtus, siis, kui abikaasa oli mitu korda ühte alkoholipoodi külastanud ja järjepidevalt saku õlut osta soovinud. Müüja oli lõpuks siis ikkagi uurima hakanud, et mis pagana imelik inimene nii imelikku jooki soovib ning kõik Toronto alkopoed läbi helistanud, et saku õlut leida. Ja ennäe – leiduski ühes poes. Üks kastitäis oli täiesti olemas :)
Torontos olime me kutsutud Eesti Vabadussõja alguse 90. aastapäevale, mida väliseestlased iga-aastaselt tähistavad. Võiks imestada, et mispärast peaks tähistama sõja algust, tavaliselt tähistatakse sõja lõppu. Aga tõsi ta ju on, et sellega keerati ajaloos uus lehekülg püüdlusega luua iseseisvat Eesti riiki. Ilus aktus oli ja ilus pidu oli. Ja palju ilusaid inimesi oli. Aga vaadake ise kui huvi on: http://www.eesti.ca/ (Kohalikud uudised, 30. november 2008).
Ah jaa. Eile käisime Washingtonis Eesti Saatkonna poolt korraldatud jõulukontserdil, kus esines Noorkuu. Peab ütlema, et kõigile meeldis väga, sõltumata rahvusest. Kõik laulsid lõpuks kaasa, nii et saal kajas. Mõnus sissejuhatus jõuluaega:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar