Vastuvõttude aeg

On aastalõpu vastuvõttude, kontsertide, ballide aeg. Kutseid üritustele laekub saatkonda nii palju, et neid ei jõuta kõiki lahtigi teha, osavõtmisest rääkimata. Mõned kutsed tehakse lahti siis, kui üritused juba möödas. Osa kutsetest on rohkem kohustuslikud kui teised.

Abikaasa on siiani üritustel käinud peamiselt üksi ning seda põhjusel, et meil puudub lapsehoidja. Eestis oli hea, emad-isad aitasid alati hädast välja, aga siin tuleb hakata tülitama naabreid või otsima palgalisi lapsehoidjaid. Ja mis seal salata – kui hingepõhjani aus olla, siis ega ma pole väga kippunudki kaasa, sest see üritustel osalemine on tegelikult omajagu vastutust nõudev ja koormav, eriti veel võõras riigis, kus sa täpselt ei tea, mida sinult oodatakse. See pole lõbu, vaid kohustus ja mingit käsiraamatut ju sahtlist võtta pole :) Lisaks on kummaline see, et Eesti katab lapsehoidmiskulud vaid 50% ulatuses. Et siis... vaid pool minust esindab Eesti riiki...

Aga lõpmatuseni ei saa osalemist edasi lükata – hakatakse imelikult vaatama. Ja mõned üritused on sellised, kus abikaasade osalemine on lausa kohustuslik. Muide, eile suhtlesin koolibussi peatuses ühe lapsevanemaga, kes on elanud perega Vietnamis ja seal on sellised kombed, et abikaasad üritustel ei osale, mitte ühelgi. Ta ütles, et temale see sobis :)

Niisiis, saime kutse aastalõpu ballile - Washington Association Military Attaces Winter Ball. Tuleb tunnistada, et see kohutas mind natuke küll. Olin selle poole aasta jooksul käinud küll juba paaril vastuvõtul ja kontserdil, kuid ballil veel mitte. Kas siinne ball võiks olla midagi sellist, nagu meie presidendi vastuvõtt? Või siiski mitte nii rafineeritud? Vastupidi – vabameelsem – nii nagu ikka Ameerikas kõik asjad kipuvad olema. Ehk on see kleit, mis ma enne siiasõitu Eestis endale õmmelda lasin, liiga üle pingutatud? Või hoopis liiga tagasihoidlik? Või hoopiski ajast-arust. Ja kingad. Reeglina käivad pika kleidi juurde kinnised kingad, aga mul olid lahtise varbaotsaga jalanõud. Noh, õnneks ei paista need pika kleidi alt välja. Ja ehted? Ja soeng? Meik? Oehhh… ehk oleks pidanud hommikul juuksurile aja kinni panema? Ja siis jumestaja juurde? Miljon küsimust, millele abikaasa mõistagi vastust ei teadnud, sest ka tema polnud enne ballil käinud. Nii tuli mul enda intuitsioonile tugineda ja loota, et väga mööda ei lähe. Soengu ja meigi tegin ise, kleidi leidsin olevat endiselt hästiistuva ja piisavalt neutraalse, et mitte kellegi silma riivata.

Kell seitse õhtul astusime kutsele märgitud hotellisaali uksest sisse. Lapse olime enne ühele eesti perele kantseldada andnud – vahel ikka leidub mõni samaealise lapsega eestlane ka siinmail… Seekord viis saatus meid kokku IMF juures töötavate eestlastega.

Niisiis, uksest sisse jõudnud, libistasin pilgu kiirelt üle kleitide – oh, tänu taevale, minu kleit oli täiesti asjakohane. Soengud, meik… kuidas kellegi, aga mingit erilist ülepingutatust ma küll ei märganud. Kleidipikkused olid enamusel naistest maani, mõnedel ka pisut lühemad. Liigset liibuvust või ülisügavaid dekolteesid, nii nagu meie presidendi vastuvõtul kohata võib, ma siin ei märganud. Kokku oli tulnud umbes 200 inimest 36-st erinevast riigist. Värvide kirevus oli omal kohal.

Tulijatele pakuti alustuseks šampust ning juhatati suuremasse, kaetud laudadega, saali. Oma nimed leidsime seitsmendalt laualt. Koos meiega istusid lauas arvake ära, kes – lätlased, soomlased ja ungarlased. Ja arvake ära, kelle laud oli kõige vaiksem? :) Loomulikult meie oma. Ja üllatus-üllatus, mõne aja pärast avastasin ma, et meie – mina ja Meelis – olime kõige suuremad lobisejad. Millest see küll tuleb? Eriti minu puhul. Ilmselt sellest, et olen kodus istudes suhtlemispuudusesse sattunud. Või sellest, et mu kõrval istus lätlane, kellega meil nii mõnigi ühine jututeema oli. Või ongi eestlased tegelikult üks lobiseja rahvas…:)

Bänd mängis interpretatsioone jõululugudest, peeti kõnesid, jagati loosi teel saatkondade poolt kokku toodud kingitusi (meid õnnistati sakslaste kingitusega), tantsiti, söödi-joodi. Ja kuigi pidu kestis 12-ni, siis meie lahkusime kell 10, nii, nagu oma lapsehoidjatele lubanud olime.

No igal juhul – tehtud! Ehk test edukalt läbitud. Ei pidanud eriti millegi pärast piinlikkust tundma. Või kui, siis selle pärast, et ma pole eriline kallistaja-musitaja, nagu osad rahvused kipuvad olema. Aga loodan siiralt, et nad tolereerivad ka meiesuguseid mittemusitajaid, seda enam, et on rahvusi, kus isegi ei kätlemine pole etiketikohane. Ja ka selliseid, kus meile tunduv sõbralik õlalepatsutus võib esile kutsuda hoopis vastupidise efekti.

Aga kleidi osas sain komplimente. Aitäh Maarja!