Jõulud Ameerikas

Eelarvamusega, et jõulud on Ameerikas vaid kommertspüha, sisestasin internetti vastava ostisõna ja leidsin huvitava lõigu ajaloost.

Ameerika jõulutavad – Ameerika asutajad („asutajad isad“ ehk nn. „protestantlik Ameerika“) seaduslikult pidasid jõule „paavstimeelseks“ pühaks. Fakt on, et 19. sajandi algus, mil mitmed asutajad liikmed New York Historical Society'st „leiutasid“ jõulud. Enne seda oli see keelatud Massachusettsi kolooniates ja samuti vaba päeva võtmine 25. detsembril. Jõulud olid keelatud kui „ebasünnis sinu ühiskonna vaimsele heaolule.“ (See oli keelustatud Massachusettsis 1659. aastal ja see seadus jäi raamatutesse 22 aastaks. Bostonis avalikud koolid jäid avatuks 25. detsembril kuni 1870ndate lõpuni!) Enne 1836. aastat ei kuulutanud ükski osariik jõule pühadeks ja siis ei olnud mingit muud riiklikku deklaratsiooni kuni kodusõjani. Alles peale 1885. aastat said riigitöölised jõulude ajal vaba päeva. Nii nimetatud jõulutavad ja traditsioonid olid hiljem kokku keedetud kommertsliku eesmärgiga religiooni asemel. Tsiteerides 1983. aasta 23.detsembri USA TODAY artiklit jõulude kohta: „Suurem osa inglise keelt rääkivad kristlased peavad jõulude tähistamist paganlikuks jumalateotuseks. Puritaanid, baptistid, kveekerid, presbüterjaanid, kalvinistid ja teised deniminatsioonid tõid selle vastuseisu Uus-Inglismaale ja tugev jõulude vastane seis kestis Ameerikas kuni 18. sajandi keskpaigani.“ Henry Ward Beecher, koguduseõpetaja, kirjutas 1874. aastal oma Uus-Inglismaa lapsepõlvest: „Minu jaoks jõulud on võõras püha ja ma suren ka nii. Kui ma olin poisike, ma mõtisklesin, mis need jõulud on. Ma teadsin, et on selline aeg, kuna meie linnas oli episkopaalne kirik ja ma nägin neid riietamas seda igahaljasse rohelisse ja mõtlesin, et mida nad võtsid puid kirikusse, kuid ma ei saanud mingit rahuldavat seletust. Veidi hiljem ma mõistsin, et see oli roomlaste seadlus, täidetud Rooma Kiriku poolt.“

Seega leidsin teoreetilise kinnituse väitele, et jõulud on siin kommertspüha. Praktilise kinnituse sellele sain siis, kui meid ühte ameerika perekonda külla kutsuti. Kuusk oli seal tuppa toodud varakult ning kingikuhil selle all (ja taga) oli aukartustäratav. Kujutasin ette selle kuhja kõrgust ajaks, mil nad neid esimese jõulupüha hommikul avama hakkavad. Selleks, et mittesobiv kingitus hiljem poodi tagasi viia, jäetakse maksutšekid ja sildid külge. Tagasi võetakse kaupa siin lihtsalt, keegi ei küsi, miks.
Kommertsuudiseid edastavad meediakanalid kurdavad samal ajal müügitrendide languse üle – eriti drastiliselt on sel aastal langenud kütuse müük (22%) ja elektroonikaseadmete müük (24%). Kuigi minu arust on see vaid hea näitaja – saab ilma autota hakkama küll – on ameeriklastele siiski oluline, et müügiprotsendid ei alaneks, sest see näitab maksujõulise elanikkonna vähenemist, mis seab ohtu äriühingute eksistentsi, see omakorda maksude vähese laekumise, tööpuuduse, rahva rahulolematuse ja muud mured. Rohke tarbimine aga näitab riigi õitsengut ja jõukust.

Meie jõulud tulid sel aastal esimest korda võõrsil. Esimest korda tegime ise ka piparkoogitainast ja sülti (väga hästi tuli välja!) ning üritasime muidu Eesti traditsioonidest kinni pidada. Jõulupakkidega me üle ei pingutanud ja avasime need nagu tavaliselt – jõululaupäeva õhtul.


Ah jaa. Esimest korda on meil plastmassist jõulukuusk: programmeeritud värviliste tulukeste ja puldiga. Muidugi müüakse siin ka päriskuuski, aga mõtlesime, et paigutame kuuse rõdule, et kes seal aru saab, mis kuusk on. Pärast hea jälle kappi tagasi panna ning järgmistel aastatel uuesti kasutada. Aga kui karbi avasime, siis esimene hoiatus ütles, et kuusk on ainult siseruumides kasutamiseks. No ei hakanud tagasi ka viima ja nii ta meil toanurgas seisab. Pereisa küll põrnitses ja tusatses pisut, aga lohutasin teda mõttega, et äia metsas, kust igal aastal kuuski toomas käisime, nii mõnigi kuusk nüüd kauem elada saab. Pealegi meeldib nooremale lapsele puldiga juhitav tuledemäng.


Üldiselt on siin, Ameerikas, lihtsam eesti maitse järgi pidulauda kujundada kui seda oli Inglismaal. Näiteks verivorsti ja hapukapsaid leiab saksa poest, leivasegu leiva küpsetamiseks kohalikust IKEAst. Piparkookide ja süldiga saab ise hakkama. Saku õlu, tõsi küll, on toodud Kanadast, sest siin eesti toodangut ei leia. Küll aga leiab naabberriikide kaupa, näiteks läti sprotte.


Noorem peretütar oli oma kingitustega - rääkiv-kõndiva dinosauruse ja kiikuv-laulva kassiga - väga rahul. Teised ikka ka :)

Surnuaial jäi sel aastal käimata. Saunas samuti. Jõulu esimesel pühal olid kõik asutused-poed-restoranid kinni ja inimtühjas Washingtonis ringi jalutada oli omaette sürreaalne kogemus. Jõulu teine püha tõi tagasi reaalsusse – business as usual.