Nagu president ees, nii...?

Oletame, et olen ameeriklane, isa poolt must, ema poolt valge, ja mulle potsatab postkasti rahvaloendusankeet, kus palutakse end rassiliselt määratleda. Mul on kolm vabalt valitud võimalust: 1) valge, 2) must ja 3) must-valge. Pole keeruline arvata, et kolmas on minu jaoks õige, kuid mulle on antud valikuvõimalus ja jään hetkeks mõtlema. Vaatan peeglisse - must mis must! Teised ka justkui on mind alati mustaks pidanud. Ja tegelikult - mul on ju eeskuju presidendi näol, kes samas olukorras end just mustanahaliseks tituleeris.

Kuigi mina ei ole ameeriklane ja ei pea valikuid tegema, v.a kooliskäiva lapse puhul, siis minu jaoks tundus asi üsna loogiline, et 'Ameerika esimese mustanahalise' tiitliga president end mustaks peab. Kuid eilne Washingon Posti artikkel, kus üks naisterahvas oma rahulolematust väljendas, süüdistades presidenti, et too oma valget ema ja valget keskkonda, kus ta üles kasvas ja hariduse sai, ignoreerib, seades lõppkokkuvõttes kogu rahvaloenduse adekvaatsuse kahtluse alla, pani mind taaskord mõtlema, et elu ei ole must-valge.

Kuigi mõnikord tundub, et võiks olla - et just must-valge valik oleks parim :)

Virtuaalne suguvõsa kokkutulek

Kes on kõik need inimesed minu vanaema vanas albumis? Keeran lehti, mõtlen ja püüan meenutada. Ilusad, noored, naeratavad, õnnelikud ja mõnikord vähemõnnelikud, mundris, laulatusel, viimsel teekonnal... Mõnel pildil on eesnimi, mõnel küla nimi või aastaarv, mõnel 'ristiisalt' või 'kallile sugulasele' või lihtsalt - 'mälestuseks'.... Osa neist on vägagi tuttavad, teised jälle... Mõnele on isa käekirjaga kirjutatud 'ei mäleta enam'. Küsiks ju vanaemalt, aga temastki on jäänud järele vaid fotod.

Geni.com kutsus mind taaskord kõige selle, mis minevikus toimus, üle mõtlema. Õigupoolest küll üks tubli sugulane, kes kutse saatis. Geni-andmebaasi sisse logides leidsin ma juba päris suure sugulaste seltskonna eest.

Kas oleks vanaema võinud arvata, et ükskord kogu suguvõsa virtuaalkeskonnas kokku saab! :D Kindlasti saame koos ka pildipusa ükskord lahti harutatud...

Elu Vahtralehemaal

Pean kohe ära ütlema, et mulle see raamat meeldis. Tuli tuttav ette :)

Autor on küll Kanadas oma perega elanud pea kakskümmend aastat ja mina siinpool maakera, pealegi USA-s, pelgalt kaks, kuid ometigi leidsin palju ühiseid mõttekäike ja kogemusi, samas ka üht-teist uut ja üllatavat.

Olen minagi tunnetanud erinevusi just täpselt nõnda, nagu autor kirjeldab, alustades koolisüsteemi erinevustest Eesti ja Ameerika mandri vahel ning lõpetades kasvõi vastutulijate naeratustega tänaval.

Olen tunnetanud erinevusi USA ja Kanada vahel, kus Kanada näiteks on rahvusgruppide säilimiseks loonud paremad tingimused. Samas tajusin autori kirjeldustest, kui raske on sellegipoolest eestluse säilitamine võõrkeelses keskkonnas ning kui palju see perelt aega ja pühendumist nõuab.

Olen pisut pettunud olnud suuresti reklaamitud Niagara kose tegelikust kommertslikkusest, just nii nagu see juhtus autoriga.
Olen täiega nautinud siinset päikselist kliimat ja võimsat loodust ning häid matkaradu.
Olen kohanud karu, kuid vastupidiselt autorile pole osanud teda karta :)
Olen otsinud poodidest kodumaist toodangut.
Olen tajunud, et mu 8-aastane tütar on mulle käitumisega eeskujuks.

Kokkuvõttes. Mõnus ja kerge lugemine. Hästi positiivne. Siiras. Lõpus paneb paratamatult autoriga kaasa mõtlema küsimuse üle - kuhu edasi?

Aitäh sulle, killuke! Jõudu edaspidigi!

Lendab, ei lenda... ehk õnnelik reisi lõpp

Ämma-äia viimaseid päikselisi päevi meie pool segas paratamatult mõte tuhapilvest, mis nende kojusõidu ära rikkuda võis. Lendab, ei lenda, lendab...

Sõnumid lennurindelt ajasid segadusse, sest samal ajal kui SAS rahulikult paigal püsis, Ameerika lennukid end tuhapilvest segada ei lasknud. Ja nii nagu ootas SAS, jälgisid ka ämm ja äi, kel piletid 22.aprilliks soetatud olid, toimuvat. Paar päeva enne, 20.aprillil, otsustas SAS lennata, mis tekitas lootuse, kuid 21.aprillil see kustus, sest sel päeval lendu ei olnud. Ka teatati meile, et kui 22. lendu ei toimu ja nad koju ei saa, siis peavad ootama mai lõpuni. Ahsoo... no aitäh abi eest...

Kuid lootus kustub viimasena... ja ennäe, 22.aprillil lend siiski toimus. Washingtoni lennujaamast küll teatati, et pole kindel, kas lennuk Kopenhaagenis ka maandub või hoopis kusagil mujal, siis mis seal ikka, vähemalt jõuab see Euroopa mandrile.

Õnneks vulkaan siiski halastas ja lend kulges plaanipäraselt.

Ämma-äia reisimuljed kokkuvõttes? Väsitav, aga põnev. Äi võttis Ameerika-reisi kokku nõnda: siin saad sa aru kui väike ja vaene sa oled. Ja rumal, provotseerisin ma muiates. Võib ka nii öelda, oli ta minuga nõus.

Aga sellest, kuidas nad koju kibelesid, võib järeldada üht - võõrsil on hea, kuid kodus parem :)

Lehvitame neile! :) Reisi meenutuseks hetk põnevast Luray koopast.

Veel üks ball, seekord merejalaväelaste juures

Peale eelmist balli lubas Meelis, et see jääb viimaseks, kuid... mees kes lubabki... :) Tuli taaskord mõelda, mida panna selga ja jalga ja... oehh... Aga välja mõtlesin - lasin kleidid taaskasutusse, s.t alustasin ringiga otsast. No ei jõua kogu aeg uut kleiti soetada.

Seekordne ball juhtus meie üllatuseks olema peaasjalikult Ameerika-keskne. Tohutust rahvahulgast ei leidnud me ühtegi tuttavat ning külaliste nimekirjast lugesime välja peale meie veel vaid kaks atašeed. Tunne oli nagu oleksime eksinud - kõik teadsid, kuhu minna ja mida teha, meie muidugi mitte. Kõik lobisesid omavahel millestki... ja ega tegelikult meilgi pelgalt teineteise seltsi nautida lastud. Ikka tuli keegi ligi. Näiteks üks vanem mees, kelle leedulasest vanaisa sõja ajal Ameerikasse põgenes ning kes tundis huvi, kuidas me venelastesse suhtume. Või siis üks Sepa-nimeline Ameerika nooremohvitser (tema tundus küll tõeliselt õnnelik eestlasi kohates olevat :)) Ja veel mõni, kes iseäraliku Meelise vormi riietuse peale uudishimutsema kippus.

Pidu ise oli vägevaim, millel siiani osalenud olen, järgides kõiki Ameerika traditsioone: liputseremoonia, hümn, kõned, söögipalvus, 4-käiguline õhtusöök, tants. Lisaks toimus heategevuslik oksjon. Kuna kohal oli palju ka nooremat põlvkonda, siis pidu peeti nii kuis vähegi jaksu oli... ja ikka algusest peale kohe laulu ja puntratantsuga :)Lisaks menüüle ja infovoldikutele lubas kiri laual lilled kaasa viia, ilma vaasita siiski :)Lahkudes leidsime fuajeest kaks kuju, üks neist Reagani, teine Johnsoni oma. Mulle Reagan meeldis ja otsustasin ühe pildi temaga koos teha. Vahepeal tuli meie juurde üks mees ja kuuldes, et oleme Eestist, teatas, et saab aru küll, miks me just Reaganiga pilti teeme. Tema oli ju Nõukogude Liidu lagundaja...:)Üllatavalt palju teatakse Eestist siiski. Pealegi leidub igas seltskonnas vähemalt üks eestlane.... no või siis keegi, kel esivanemad sealtkandist.

Pidev reorganiseerimine on illusioon progressist

Esimest korda puutusin ma organisatsiooni reformimisega kokku noore ülikoolilõpetajana juba oma esimesel tööaastal. Oli aasta 1991, kolhoosid ja sovhoosid lagunesid ning nõukogudeaegne põllumajandus omandas teistsugust eksteerimisvormi.

Tollal tundusid reformid loomulike ja maaelu jätkumise kontekstis möödapääsmatutena — oli ju muutunud riigikord ja koos sellega tekkis vajadus uute organisatsiooniliste lahenduste järele. Asutus, kus spetsialistina töötasin, likvideeriti ja inimesed koondati. Kuid juba järgmisel päeval loodi uus asutus, liideti suurema külge ning inimesed võeti tagasi tööle. Tõsi küll, mitte kõigile ei tehtud ettepanekut taaskord lepingulistesse suhetesse asuda.

See oli minu esimene kogemus reformimisest ja üldse esimene kogemus täiskasvanute karmil mängumaastikul.

Nüüdseks on tööaastaid ja kogemusi kogenenud üksjagu, miski ei tundu enam üllatav ega ootamatu, ei niida jalust ega pane kätega peast haarama. Ja siiski leian end aeg-ajalt mõttelt, kas mitte liiga sageli ei võeta ette asutuste liitmisi ja lahutamisi ning struktuurimuudatusi ministeeriumides.

Sageli juhtub see just valitsuse vahetumise järgsetel aegadel. Paarikümne taasiseseisvuse aasta sisse on mahtunud suuremaid ja väiksemaid struktuurimuudatusi, likvideerimisi, loomisi ja taasloomisi, põhjenduseks enamasti edasiminek, paratamatus ning lausa evolutsioon loodusseaduste mõistes.

Kuid kas alati on nii nagu näib? Kas iga reform ikka viib oodatud tulemuseni või tekitab vaid segadust, pettumusi, hirme, motivatsiooni kadumist töötajate hulgas? Iga organisatsioon vajab arenguks tugevat koostöövõimelist meeskonda, selles ei kahtle keegi. Meeskonna kujundamine nõuab aega, teadmisi ja pingutust. On ju looduslik evolutsioongi aeganõudev protsess, mille kunstlik kiirendamine võib oodatud tulemuse hoopiski ära rikkuda.

Juba Rooma kirjanik ja õukondlane Gaius Pertonius Arbiter (ca. 27-66 AD) ütles nii: „Me pingutasime kõvasti, kuid tundus, et iga kord kui meist hakkas kujunema meeskond, meid reorganiseeriti. Tõenäoliselt olid muutunud plaanid. Oma hilisemas elus jõudsin veendumusele, et arvatavasti seetõttu, et me olime liiga head organiseerijad, sunniti meid taaskord reorganiseeruma — suurepärane meetod loomaks illusiooni progressist, tekitades samal ajal segadust, ebaefektiivsust ja demoraliseerimist.“

Vähem kui aasta pärast on uued valimised. Kas ka uued reformid? Vahest oleks parteidel aeg — miks mitte juba nüüd — hakata sõlmima Eesti pikaajalise arengu põhimõtetele baseeruvaid kokkuleppeid, millede järgimine valitsuse vahetuse tagajärjel või muul põhjusel tekkivatest erimeelsustest puutumata jääb. Näiteid sarnastest kokkulepetest pole kaugelt vaja otsida — leiab naaberriikidestki.

Ilmus täna Delfis.

Kaks nädalat perelisa. Esimene nädal.

Nädal, mil Meelise ema-isa meie pool on olnud, on möödunud kiiresti. Tervitused siinkohal kodustele :) ja mõned väljavõtted praeguseks käidud-nähtud kohtadest.

Ega ilma Valge Majata läbi saa, see olgu ikka vaatamisväärsus nr 1. Algul kaugelt, pärast lasti natuke lähemale ka. Tarad, ketid ja betoonpiirded on ümber Valge Maja harjumuseks saanud. Piirdeid tõstetakse vastavalt sellele, kuidas president oma eskordiga majast sisse-välja liigub.President Lincolni memoriaalil, kuhu oli nädalavahetusel kogunenud väga palju rahvast,võis nautida 'relvatantsu' :) Teeme pilti ikka ka Kapitooliumi ees Ameerika patrioodi ja orjapidamise vastase riigimehe George Masoni juures Thomas Jeffersoni memoriaalil peeti ühe mõjukaima presidendi sünniaastapäeva, kust pildi koguka kodusõdalase seltsis napsasime. Olla turvaline tunne olnud. Soe ka, sest juhtus tuuline ja vihmane päev olema :) Esimese presidendi George Washingtoni elukohas Mount VernonisKärestikuline Potomaci jõgi Great Falls, eemal kivil passib haigur suutäitSiin on veemadu, kes end soojale kivile päevitama sätibNagu siinsele kevadele kohane on temperatuur kõikunud servast serva. Kui täna oli soojakraade 30, siis homseks lubab vaid 16. Enamus päevi on siiski olnud mõnusalt päikeselised.

Nädal on küll möödas, kuid kas Meelise ema-isal õnnestub tuleval nädalal ka tagasi koju lennata, see sõltub nüüd juba vulkaani edasisest käitumisest. Selle tujud aga, nagu üks spetsialist just uudistes väitis, on etteaimamatud. Kunagi ammustel aegadel olla seesama vulkaan kaks aastat tuhapilvi süljanud, kuid tol ajal polnud veel lennukeid leiutatud.

Mis meil selle vastu saab olla kui nad kauemaks siia jäävad. Lapsehoidjad on sel juhul omast käest võtta :)

Kes on mu supikausist söönud?

Meie majas on turvaline elada, nii turvaline, et vahel jätan oma korteri uksegi lukustamata. No näiteks siis kui allkorrusele posti järele või bussipeatusesse lapsele vastu lippan. Kuid ükspäev, peale vestlust naabriga ma enam nii ei tee. Vähemalt meelega mitte, sest just täna juhtus see, et unustasin ukse lahti ja naabri hoiatus tuli taas meelde. Mitte et keegi vargil käiks, seda pole keegi rääkinud. Siinkandis olevat hoopiski sagenenud juhused, kus õhtul koju naasev korteriomanik leiab eest, et keegi on tema külmkapist pisut söönud, tema vannilina kasutanud ja voodis ehk natukegi pikutanudki. Aga muidu olevat kõik nii nagu ikka.
Eks ta ole, kodutudki on leidlik rahvas...

Määratleme rassi

Igal aastal saadetakse koolist koju ankeet, et määratleksime oma lapse rassi. Mitte et lapse rass muutuks, vaid täieneb hoopis klassifikatsioon. Sel aastal lisandus ankeeti mõiste 'etnilisus', kus saavad end millegipärast kirja panna vaid latiinod ja hispaaniakeelsed lapsed. Kuid täienenud on ka rassi määratlus:
1) Ameerika indiaanlased ja alaskalased
2) asiaadid
3) mustad ja afro-ameeriklased
4) havailased ja teised Vaikse ookeani saarte elanikud
5) valged

Meie perel on lihtne, kuid klassifikatsioonil on kindlasti veel arenguruumi. Kuhu paigutavad end näiteks Austraalia pärismaalased? :)

Sageli esitatud küsimuste hulka kuulub küsimus: mis juhtub siis, kui ankeet jäetakse täitmata? Vastus on lihtne: siis täidab selle õpetaja. Lihtne. Huvitav on vaid, miks seda nii sageli küsitakse? :)

Tagasi Ameerikas

Väikese külmavõitu maa tilluke maadligi maja on vahetunud taaskord 21. korruse katusekorteri vastu, mille terrassilt avaneb vaade suurlinna tuledele. Linnamüra kostab üles välja, kuid terrassil on mõnus istuda. On soe kevadõhtu, mille üle meie, eestlased, oskame tänulikud olla, aga mida siinsed elanikud iseenestmõistevalt võtavad.

Kui päeval postipakki ära toomas käisin, jõudis laps naeratavatele teenindajatele kuulutada, et Eestis on ikka palju parem kui Ameerikas. Piinik hakkas. Aga eks ma pea peeglisse vaatama ja lapsele seletama, et nii pole viisakas rääkida. Aga lapse suu ju ei valeta - kuidas sa ütled talle, et ära räägi nii... või et ole kuss... Ta küsib kohe, miks? Sest tegelikult ta mõtles seda siiralt. Eestis oli tal vabadus mööda küla rattaga päev otsa ringi kihutada, siin mitte. Eestis on tal sõbrad ja hulk omavanuseid sugulasi, siin mitte. Eestis võib koolist iseseisvalt koju tulla ja üksi koduski olla, siin mitte. Ainuke lohutus on, et homme saab taaskord kooli minna - selle nimel võib isegi varem magama minna. Tema jaoks on ikka olemas homme, mis on tänasest alati parem... :)

Kaks nädalat Eestit

Kaks nädalat möödus, nagu oleks näinud vaid und, käimiste-kohtumiste-toimetuste jadas, osa neist kohustuslikud (no näiteks hambaarst), osad vägagi meeldivad (aitäh teile, armsad sõbrad!!! : )

Kooli valisime lapse jaoks välja, Katoliku kooli. Seekord läks asi hästi - tundus, et saime direktrissiga asjadest üsna ühtmoodi aru ja kõik klappis nii meile kui neile. Ka teiste lapsevanematega suheldes tundub, et Eesti koolides on asi edasi arenenud ja enamasti ollakse mujalt tulnud õpilaste suhtes teadlikumad ning osatakse vajalikku tuge pakkuda.

Korterit Tartusse veel ei leidnud, sest neti teel välja valitud pindadel elasid üürnikud sees, mistõttu sisse me ei pääsenud. Mis siis ikka, ootame suveni. Vähemalt oleme endast märku andnud ja suurem liikumine toimub ikka suvel. Kuigi tunne jäi, et ega maaklerid just liigse aktiivsusega silma ei paistnud, nagu oleks võinud eeldada. Pigem jäi ikka enda mureks. Muide, kas te olete käinus Tartu uues mänguasjamuuseumis? Põnev nii lastele kui endale.

Meelis käis oma tulevases töökohas ja viis end asjadega kurssi. Õhtuti kõikus tema tuju servast serva nagu üleminekueas naisterahval - welcome to... :)

Oma isiklikust töökohast pean esialgu vaid unistama... noh, ja kui juba unistada, siis ideaalsest töökohast muidugi :) Endiselt pole ka netis suurt miskit... Ja endiselt tundub kehtivat reegel, et tähtis pole see, mida sa tead, vaid see, keda sa tunned. Kuigi tahaks uskuda vastupidist.

Teatris käisime. Kolm Linnateatri etendust vaatasime ära, et selle headuses taaskord veenduda.

Aga mis kõige tähtsam. Kodus, oma kollases majas, oli pagana hea olla. Kõigi toimetuste ja kohtumiste keskel leidsin aega suure päiksepoolse akna all mõnulemiseks ja kevade magusa ootusärevuse tunnetamiseks. Ameerikas ju pikka kevadeootust pole - talvest saab ühtäkki soe ja lopsakas kirsi- ja magnooliaõieline suvi ning ongi kõik. Kodus aga tuleb kevad salamisi. Nädalaga läks lumi aiast, jättes maha põldpüüde talvepesad ja paljastades jäneste poolt näritud noored vahtrad. Vaesed vahtrad... aga küll nad kosuvad. Lumikellukesed pistsid ninad pihlaka turvalise varju alt välja, ettevaatlikult, ükshaaval. Lõokesed andsid endast lõõritustega märku ja kuredki leidsid kraavipervelt juba üht-teist söödavat.

Oleks vale öelda, et blogimiseks ei leidnud ma aega, mõned kirjaread oleks ikka kribada jõudnud. Aga... ausalt öledes sisemist vajadust nagu polnud. Koduselt tuttav ja mõnus tunne istus sees.

Läbi saavad need kaks nädalat Ja hulk erivärvilisi lilli jääb majja maha. Hing samuti.

Kallis ja karm meditsiiniteenus

Ei, me tegelikult ei tahtnud teada, mis maksis pimesooleoperatsioon, sest Ameerika reeglite kohaselt klaaritakse arved omavahel selgeks haigla ja kindlustusorganisatsiooni vahel nõnda, et patsiendil pole vaja lillegi liigutada, vähemalt nii meile haiglast kinnitati. Nii lootsime meiegi, edastasime vajalikud kontaktandmed ja magasime rahulikult. Kuni tänase päevani, mil leidsime postkastist 11500 $ suuruse arve.

Mnjaa.... operatsioon pluss üks ööpäev haiglas, selgitusse lisatud ähvardus, et kui kuu aja jooksul tshekki haiglale ei laeku, arestitakse pangaarve.

Selge see. Operatsioon oli ju eelmise aasta novembris, arve laekus eile. Mis vahepeal toimus, s.t ei toimunud, pole õrna aimugi.

Aga nüüd oleme vastutahtsi selle suure riigi ees võlglased. Karm värk.

Must? Afro-ameeriklane? Neeger?

Presidendi valimiskampaaniad, ägedad arutelud tervishoiureformi ümber ja muud emotsionaalsed sündmused on päevakorrale toonud sõna 'neeger' kasutamise USA-s. Kirgi kütab ka hiljuti välja töötatud rahvaloendusankeet, mis mõnede arvates, kes end 'negroks' lahterada ei soovi, on lausa solvav ning nad nõuavad selle sõna eemaldamist ankeedist.

Võtsin asja uurida (seda enam, et ka Eestis aeg-ajalt selle teema ümber arutletakse), meenutasin oma kogemusi, surfasin netis ja sattusin parajasse segadikku, kus üks arvamus kummutas teist ja üks teooria lükkas ümber teise. Ehk lühidalt öeldes - valitses arvamuste ja ajalootõlgenduste paljusus, mis kestab tänaseni ja millega on igaühel võimalik googeldades tutvuda.

Lühidalt mõned aspektid.
Hispaania keeles tähendab 'negro' musta (värvi siis), ladina keeles on selleks 'niger.' Samas leidsin internetist teooria, mille kohaselt 'negro' tuleneb hoopiski kreeka-keelsest sõnast 'necro' ehk surnu ning pärineb ajast, mil kreeklased Egiptuse mustadelt hauataguse elu teooriat õppimas käisid.

Olgu kuidas on, aga erinevatel aegadel läbi erinevate dramaatiliste etappide, on sõnad omandanud erinevaid varjundeid. Näiteks 'nigger' on saavutanud halvema kõlavarjundi kui 'negro.' Nüüdisaja lektüüris kasutatakse solvamiseks hoopiski uuendsõna 'nigga'. Samas on ka 'negro' USA-s ajapikku käibelt kõrvaldataud, seda mustanahaliste endi algatusel, algul värviliseks (coloured), siis mustaks (black) ning nüüd käibib ametlikult afro-ameeriklane. Organisatsioonid, mille nimes sisaldus sõna 'negro', on oma nimed ära muutnud või kasutavad lühendeid, kus sõna välja ei hääldata.

Kõik oleks justkui korraks ja sinnapaika võiks asi jäädagi. Mina igaljuhul olin end juba sõnast 'neeger' võõrutanud. On ju normaalne, et me ei nimeta inimesi nimedega, mis neile ei meeldi ja ma ei arva, et selles osas oleks põhjust eestlaslikku jonni ajada. Pealegi mäletan selgelt oma esimest kogemust mõned head aastad tagasi, mil omavahelises vestluses eestlastega kasutasin sõna 'neeger', sest pidasin seda loomulikuks, kuid mille peale eemalseisev must naine ehmudes pea minu poole pööras. Mõned sõnad on rahvusvahelised ja meil tuleb selle peale mõelda, enne kui kasutada, sõltumata sellest, kuidas eestlastena neisse suhtume ja mida ütleb ÕS. Meie 'neeger' ehk meenutab neile sõna 'nigger'?

Selle sõna tegelikku - ajaloolist ja lingvistilist - tähendust otsima sundis mind aga hiljutine rassiskandaal, kus president Obama vabariiklaste poolt valgeks kvalifiteeriti ning mis päädis prominentse mustanahalise USA kongressmani seisukohaga, et tema ei näe sõna 'negro' kasutamises midagi rassistlikku ega skandaalset. Toon tsitaadi.

"What is the big fuss about the word 'Negro'?" Clyburn said. "I support the United Negro College Fund, I support the National Council of Negro Women. We still use those two terms, because they have been part of our history for a long time."

Mnjah, keeruline lugu.

Soe kevadpäev lillede ja protestimiitingute keskel

Magnooliate õitseaeg on käes. Lugesin hiljuti, et neid on üle kahesaja erineva õitsva vormi.






Ja õisi peab ju ometi lähedalt pildistada saama :)
Inimesed on tänavaile tulnud.
Sattusime endalegi ootamatult protestiaktsiooni immigrantide õiguste eest, kus kogu National Mall, Kapitooliumist kuni Lincolni memoriaalini oli pilgeni rahvast täis, piiritletud wc-dega nagu selliste ürituste puhul kombeks. Enamuse protestijatest moodustasid latiinod, mistõttu kõnesid peeti ka hispaania keeles. Risti kandmine pole lihtneMõned üksikud pilkupüüdvad Lõuna Ameerika indiaanlased. Nemad miitingulistega koos ei marssinud ega plakateid ei kandnud...Politsei on alati kohal. Seekord oli neid väga palju, mida võib näha ka ülemiselt pildilt, kus kogu tänava pikkuses seisavad politseiautod. Ratsapolitseid loetakse sellistel üritustel tõhusaimaks.Teisel pool Kapitooliumi avastasime teisegi, seekord vabariiklaste tervishoiureformi vastase meeleavalduse. Seda seetõttu, et hetkel käis majas reformi arutelu. Lippe jagati kõigile soovijaile.
Vabariiklased käisid vahepeal oma valijatele lehvitamas ja neid ergutamas. Rahvas huilgas vahetpidamata.
Reformi pooldajaid oli tunduvalt vähem, kuid millegipärast pidid nad tara taga ja politsei aktiivse valve all seisma.Aga botaanikaaias oli orhideede näitus. Millegipärast polnud gloobusel orhideede leiukohaks Eestit märgitud. Uskumatult palju on orhideedel erinevaid liike. Ilus oli.

Kas vaikiva ajastu tulek?

Loen, mõtlen, imestan, ärritun. Ja mida rohkem loen, seda vähem aru saan. Kas taaskord vaikiva ajastu tulek? Mäletan vaikivat ajastut, väga hästi mäletan, aga toonane riigikord oli teine.

Mis siis nüüd lahti on? Terve mõistus tõrgub vastu võtmast, et see võib taaskord juhtuda. Millest muidu niisugune enesekindlus ja lahmimine meie poliitikute poolt ajakirjanike vastuväidetele? Masendav. Eriti siitpoolt vaadates.

Ei tahagi muud öelda.

Igaühel omad rõõmud ja mured

Ka Ameerikas peetakse St Patricku päeva. Eks iirlasi ole siin üksjagu, nii senatis kui mujal tähtsatel kohtadel. Meie lähedal Alexandrias toimub selle tähistamiseks koguni paraad, iga-aastane, mille parim osa, nagu nad ise ütlevad, on brasiillaste etteaste :) Illustreeriv postkaart on USA-st aastast 1912 (Vikipedia).

Käisime meiegi rohelisi küpsiseid söömas ja rohelist jooki joomas, seda tõsi küll, mitu päeva varem ja brittide kodus. Aga kuna kohal oli mitmeid inimesi, kes samuti nagu meiegi nüüdseks juba pikisilmi koju naasmist ootavad, kippus teemaks olema hoopiski kojuminek. Enamus olid aga alles tulnud. Laias laastus jaguneski seltskond kaheks. Need, kes Ameerikas on veel vähe olnud, nii paar-kolm kuud, leiavad rõõmsalt, et huvitav aeg ootab ees. Need, kes on siin juba paar aastat veetnud, ootavad enamasti kannatamatusega koju naasmist. Peale selle, et kodumaale on jäänud sõbrad, sugulased ja kodumaja, lisanduvad igaühel omad mured. Kui minu jaoks siinne kliima on kingitus - kevad ruulib hetkel täiega - siis aafriklased kurdavad külma üle. Kui siinsed puuviljaletid on minu jaoks head ja paremat täis, siis nemad igatsevad kodust värsket, normaalse suuruse ja värviga keemiavaba toodangut. Kui minu jaoks tunduvad siinsed inimesed avatud ja naeratavad, siis...

Brittidega suheldes leidsin, et nende peamine mure on lapsed. Kui meie veame oma lapsi kaasas, ükskõik, kuhu ka ei saadetaks, siis nemad jätavad nad koduriiki, nn Boarding Schooli. Riik maksab elamis- ja koolituskulud ning lennukipiletid koolivaheajal välisriiki lähetatud vanemate juurde. Seega ootavad britte kodus ka lapsed.

Austraallased muretsesid laste pärast, kes kriketit enam mängida ei saa :)

Muresid oli igasuguseid. Üldjoontes kipub aga ikka olema nii, et ameeriklased on rahul Ameerikaga ja eurooplased igatsevad Euroopat.

Aga jah, kaks, äärmisel juhul kolm aastat on piisavalt pikk aeg, et koju naasta, ütlevad nii mõnedki siinolijad. Meie pere sealhulgas :)

Transformeerumine: kollane

Võililled õitsevad, nartsissid ka, ja veel mingid kollased paiselehti meenutavad lilled. Riidekauplused on üleküllastatud kollaste suverõivastega: kleidid, seelikud, pluusid, jakid... tundub, et kollane on selle hooaja värv. Olgu pealegi, kollane värv mulle ei sobi. Piisab kollasest päikesest :)

Aeg Ameerikas hakkab tasapisi otsa saama

Veel paar-kolm kuud ja otsas ta ongi. Juba mõtleme sellele, kuidas ja millal oma kolimisega pihta hakata, sest osa asju tuleb ära saata varem. Auto näiteks. Sest ülemere transport võtab aega, nii umbes kuu, kuid liikumisvahendit on kodus vaja.

Otsa hakkab saama ka mu blogiperiood - sulgen ta ühel päeval nagu raamatu. Minu jaoks oli see huvitav ja omapärane kogemus, suhtlemisvorm, mis jääb takkajärgi mind veel kauaks 'kummitama' :) Aga iga raamat saab kord otsa. Võib-olla tuleb kunagi teine, kuid siis juba teise pealkirja ja kujundusega. Aga võib-olla mitte...

Kevad on täiega sisse murdnud. Lumikellukesed, krookused, nartsissidki juba tasapisi õisi poetamas. Kaugel see kirsiõite õitsemise aegki enam on... Kõik kordub, meie pere jaoks on siinpool maakera juba kolmas kevad.

Koduigatsus närib hinge. Jaah, ma tean, et varsti-varsti, aga ootajale on aeg pikk, väga pikk...

Aastapäeva tähistamise pilte

Siit leiab pildigalerii Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamiselt saatkonnas: alguses lõunane vastuvõtt diplomaatilistele esindustele, seejärel välis- ja kodueestlastele ning kolmas osa on aktuselt Baltimore Eesti Majas.

Rukkililled on ilusad...

Ja mulle hakkab tunduma, et aeg on blogi lõpetama hakata...

Some small talk? No, thank you!

Ameeriklaste nn 'small talk' algab tavaliselt küsimusega inimese päritolu kohta. Nii ka paar päeva tagasi jõusaalis, kus ameeriklanna tumedat võõrast vanemat mees kõnetas.
- Kust sa pärit oled?
- Saudi Araabiast
- Aa... sina oled, see, kes elab 14.korrusel.
- Jah
- Ja kas see naine, keda ma sinuga koos nägin, on sinu tütar?
- ???
- Sul ju on tütar?
- Jaah, aga... aa... ei, see ei ole minu tütar, see on mu sõber.
- Ja tütar?
- Tütar käib siin ülikoolis.
- Ja abikaasa on sul ka siin ja... ?
- Ei, abikaasa on Saudi Araabias.

Sain minagi taaskord targemaks, kuna olin sunnitud dialoogi pealt kuulama. Kuigi, peale sellist laadi dialoogi leian end mõttelt, et see pole enam viisakas small-talk, vaid klatšihimulise naabritädi uudishimu rahuldamine. Ja sealt edasi tundub mulle nõnda, et kui siinsed kodanikud võtavad endale vabaduse võõrastele kõiksuguseid küsimusi esitada, peab minul säilima vabadus neile mitte vastata. Kuid kui ei soovi vaikimisega ebameeldivat situatsiooni tekitada ja ebaviisakas näida, siis... noh... vahelduseks natuke luisata? Mis sest, et minul isiklikult pole midagi diskreetset ega varjamist väärt. Miks ma peaks igale võõrale oma elulugu rääkima? Oleks endal ka huvitavam ;) :)

Mis puutub sellesse araablasesse, siis tema tõmbas vähe aja pärast oma nahktagi selga ja astus omaette sajatades minema.

Kas presidendid jõuavad oma lubadusi täita?

Ameerika president lubab palju. Lubaduste täitmine ei taha kuidagi edeneda. Meie president oma valimiskampaanias lubas nii.

Eesti rahvas soovib, et Eesti oleks euroopalik, kõigist oma kaaskodanikest hooliv, seadusi ja isikuvabadusi austav põhjamaine riik. Rahvas soovib, et leiaksime lähiaastatel lahendused meie tulevikku otsustavalt mõjutavatele probleemidele – rahvastiku vananemisele, madalale sündivusele, töökäte nappusele, viletsale tervisele, riigi suutlikkusele reageerida nii merereostusele kui metsatulekahjule, piirkondliku arengu ebaühtlusele.

Eesti rahvas tahab end tunda hästi ja koduselt just Eestis ja mitte mujal.

Seda kõike tahan minagi.

Presidendina tõotan käituda vastavalt Eesti seaduste sisule ja vaimule, järgida rangelt erakondadeülesuse põhimõtet ja poliitilisi häid tavasid ning kohelda kõiki kaaskondanikke ja organisatsioone võrdselt. Tahan teha lõpu Eestit lõhestavale vastandamisele linnaks ja maaks, vanadeks ja noorteks, endisteks ja praegusteks, ühe või teise erakonna või maailmavaate toetajateks.

Palju lubatud. Kas jõub? Kahtlen küll...

Andke avalikke lubadusi

Seda, mida Meelis Tartus tegema hakkab, saab lugeda siit. Aga teda ennast ehmatas ka see pilt, millega lugu illustreeritud oli. Või noh, ehmatas pole vist õige sõna. Tuli meelde... Mnjaa.

Nüüdseks on 25 kilo läinud ja natuke veel minna. Ei, muidugi ei ole lihtne, aga saavutatud kaalu hoidmine on isegi raskem kui mahavõtmine, nagu praktika näitab. Teoorias oleme me ju kõik tugevad.

Võib-olla peaks rohkem avalikke lubadusi andma, nagu keegi soovitas. Siiani on see aidanud :)

Mis tunne on olla kaitseväelase abikaasa

Lugesin Postimehest Urmas Roosimägi artiklit, kus ta muuhulgas kirjutab väga hästi lahti, mis tähendab elada kaitseväelase elu ja mida selline elu lastele ja abikaasale kaasa toob.

Tuli väga tuttav ette. Hakkasin mõtlema, kui mitu korda oleme meie oma perega pidanud abikaasa töö tõttu elamiskohta vahetama. Alustasime kolimisega Virumaalt Paldiskisse, siis Tartusse, seejärel London, Tallinn, Washington, nüüd ootab meid neljaks aastaks taaskord Tartu, seejärel.... kes teab. Vahepeale mahub kuudepikkusi lahusolekuaegu. Eriti niru tunne on siis, kui pere võõrriiki (või siis ka Eesti teise otsa) saadetakse ja seejärel perepea mujale lähetatakse. Üks mu hea tuttav, samuti kaitseväelase abikaasa, leidis selle kohta tabava võrdluse - oleme nagu dekabristide naised... Õnneks küll Siber meid ähvarda, loodetavasti :)

Igal juhul on Roosmägi artikkel kasulik lugemine neile, keda selline saatus ees ootamas on.

Siit minu tagasihoidlik soov, et ametnikud mõtiskleksid natuke kaitseväelaste ja nende perede üle enne, kui meiesuguseid taaskord 'marjamaale' saatma hakkavad. Loodetavasti ei pea mina ega keegi teine kuulama enam hurjutamist stiilis: abikaasana olete läinud sinna kaugele vabatahtlikult, või et olge rõõmsad, et teil koht alles on. Mis koht? Abikaasa koht?

Kindlasti ei saa meid võrrelda välisministeeriumi karjääridiplomaatide perekondadega, kes naasevad reeglina tagasi Tallinna, kus kooli, töö ja elamispinna küsimused on lihtsamini lahendatavad. Meie alustame iga kord otsast, iga kord erinevas kohas, sageli toetudes vaid iseenda teadmistele ja pealehakkamisele.

Kui suu vaikib, siis silmad räägivad

Ma nägin eile suuri kurbi silmi, ahastavaid, abipaluvaid, lootusetuid - ma ei teagi täpselt, mida need väljendasid, aga nad vaatasid mulle otsa ja jäid mind piinama. Ma mõtlesin, et kus ma selliseid silmi näinud olen. Ja täna sain aru. Olen elanud maal ja näinud süütute loomade hirmu täis silmi....

See naine oli mässitud üleni rätikuisse, mis jätsid avatuks vaid silmad. Ta käsi toetus pisut väljaulatuvale kõhule, arvatavasti kandis ta last. Ta oli just väljunud bussist ja järgnes teisele, mobiiltelefoniga kõnelevale naisele.

Mul on siiani kõhe tunne, kui sellele mõtlen.... Aga küllap ma dramatiseerin asju üle. Loodetavasti... Kuigi jah, alles see oli kui üks noor naine teleri vahendusel turvalist paika Ameerikas palus.

Viimastel päevadel olen siinkandis sageli märganud naisi, kel vaid silmad katmata on. Neil on üsna ebamugav juba kasvõi seetõttu, et ühe käega näokatet kogu aeg tagasi hoidma peavad, takistamaks sellel silmadele libiseda. Ma saan aru, miks nad seda Afganistanis kannavad ja milleks neil lisaks veel võrk silme ees on, aga ma ei saa aru, miks nad näokatte siin, Ameerikas, ette tõmbavad.

Küsiks, aga ei julge, sest alati on neil naistel saatjad kõrval...

Tiigriaasta tuli

Seda, kuidas koolilapsed tiigriaasta vastuvõttu tähistasid, näeb siit.

Kiidame ennast :)

Olümpiamängudest ei saa üle ega ümber ei vastuvõtukõnedes ega muidu omavahelistes vestlustes. Ka meie Kristinat ja Andrust ikka teatakse ning kiidetakse, sest kui viia rahvastiku arv suhtesse medalite arvule, siis on pilt ilus.

Vaid sloveenlastel, rootslastel, austerlastel ja norrakatel on miljoni inimese kohta rohkem medaleid kui üks; soomlastel, lätlastel ja meil samapalju; teistel riikidel on vähem või pole üldse.
No miks me siis ei ole tublid, oleme ikka. Ameeriklased jäävad meist väga kaugele maha, hiinlastest rääkimata... :D

Norra 5 miljonit - 23 medalit
Austria 8 - 16
Sloveenia 2 - 3
Rootsi 9 - 11
Soome 5 - 5
Läti 2 - 2
Eesti 1 - 1

Veerpalust räägiti siinpool maakera kogu võistluse vältel kui jälgimist vajavast konkurendist ja näidati alatasa suurel sinisel ekraanil - puhanud mees Eestist, nagu nad ütlesid. Kuid samas kommentaatorid kõhkesid medalis tema vanuse tõttu ja neil oli seegi kord pagana õigus. Ja ikkagi - meie tubli Andrus! Minul oli küll hea meel teda kuuendana finišis näha :)

Palju õnne Kanadale! Põnev mäng oli. Nüüd jääb üle veel lõpetamine ära vaadata ja siis rahulikult magama minna.

Pildikesi Mereväe ballilt

Mereväe ball toimus Kanada saatkonnasVärvide virr-varrDekoratsioonid laes, seintel ja akendel iseloomustavad hästi tänast päeva - liblikad ja lumehelbed
Kõned, kus kanadalased tänasid ameeriklasi väravate eest jäähokis :DMenüü
Kelnerid ja ettekandjad ootevalmisNimeline koht, kus värvilised ringid tähendavad eelnevalt väljavalitud roogi
Ootevalmis laud. Kuigi mina tellisin eelroa, kus pidi kalamari sisalduma, ei leidnud ma sealt küll ühtegi tera :)Seekord istusime lauas brasiillaste, peruulaste ja lätlastega
Peale neljakäigulist sööki saabus tantsuaeg. Tegelikult see ballikleitides ja frakkides rokkimine on mulle ikkagi võõras. Eelistaks valssi ja rumbat, aga selleks peab tagasi Euroopasse tulema :)
Unustasin küsida selgitusi selle Kanada karu kohta, aga jäi piinama küll...?
Isekeskis Kanada kaitseatašeegaNo mis ma oskan öelda - ilus saatkond, kenad inimesed :)