Kas erinevad maailmad?

„On lõppenud väljend kodu- ja väliseestlased,“ ütles Kotkajärve metsaülikoolis Kanada Eesti Kapitali Sihtasutuse juhataja. Ka Lennart Meri omal ajal välismaal reisides leidis, et ta pole kusagil näinud väliseestlasi, ta on näinud eestlasi välismaal. Tõepoolest, mõtlesin minagi tookord Kotkajärvel – ka mina tundsin ennast justkui oleksin olnud Eestis, eestlaste hulgas, mitte meretaguses Kanadas.

Kunagi, kui sõda eestlased mööda ilma laiali pillutas, oli selge: see, kes jäi kodumaale oli kodueestlane, ja see, kes oma elu välismaal otsast pidi alustama, oli väliseestlane. Need kaks maailma erinesid üksteisest nagu öö ja päev ning vahesein nende vahel oli kindel nagu Berliini müür. Ühel pool müüri kogunesid eestlased selleks, et sinimustvalget lippu lehvitades Eestile vabadust nõuda, elanikud teisel pool müüri aga püüdsid „naabrivalve“ kartuses vähem suud pruukida, et peale suurt raputamist oma eluga edasi minna. Sinimustvalged lipud kaevati sügavale mulla alla paremaid aegu ootama. Kahte maailma eraldav müür oli piisavalt kõrge selleks, et vend ei saanud vennaga ega poeg emaga sidet pidada.

Algus oli mõlemal pool raske. Ühel pool müüri tuli taluda põgeniku staatuse perioodi ja alustada uuesti oma kodu loomisega, seekord võõral maal; teisel pool tuli üle elada küüditamised, mahalaskmised, vaimne ja füüsiline vägivald. Ühel pool müüri toimusid vabas demokraatlikus maailmas eestlaste kokkutulekud, skaudi- ja gaidilaagrid, jaanipäevad, jõulud – ikka vanadele heade Eesti traditsioonide kohaselt – seal meenutati minevikku, räägiti lugusid iseseisvast Eestist, lauldi, tantsiti, nuteti, lohutati üksteist… Elu teisel pool müüri kulges aga hoopis teistsuguses maailmas: tähelapsed, pioneerid, kommunistlikud noored, aktiivilaagrid, sõpruskohtumised…. Terve põlvkond kasvas üles tähelapse-pioneeri ühiskonnas – põlvkond, kelle jaoks maailm lõppes Nõukogude Liidu piiril. Sealt edasi algas tee roiskuvasse kapitalismi, nagu koolis õpetati, kuhu nõukogude inimesel asja polnud.

50 aastat hiljem müür langes. Inimesed seisid nii ühel kui teisel pool müüri ühtäkki valikute ees: jääda või minna? Maailm oli muutunud. Leidus eestlasi, kes, sündinud küll välismaal, kuid, marurahvuslusest ajendatuna, leidsid oma missiooni just vaba Eesti ülesehitamises. Osa neist on pöördunud oma sünnimaale tagasi, osa on Eestisse jäänudki. Olen kohanud väliseestlasi, kes praegust Eestit ei pea selleks, mis ta oli enne, kandes oma mõtetes pildikesi iseseisva Eesti esimesest perioodist ning elades edasi just selles maailmas – keegi ei saa neile seda keelata. Tean eestlasi, kellel on kodu nii siin- kui sealpool maakera ning nad peavad kodumaaks mõlemat paika. Tean ka neid, kes konkreetset kodumaad enda jaoks ei määratlegi. Valikute tegemine ja enesemääratlemine on igaühe õigus.

„Meil polnud enam põhjust kokku tulla – Eesti sai ju vabaks,“ ütles üks väliseestlane selle suve Kotkajärve metsaülikooli kokkutulekul. Ja siiski. Eestlaseks olemine oli saanud välismaal elavatele eestlastele omamoodi eluviisiks ja eestluse hoidmine eesmärgiks omaette: laulukoorid, tantsurühmad, spordimeeskonnad, keelegrupid, skautlik tegevus, suvepäevad jne jne. Nii näiteks loodi hiljuti Kanadas eestlaste hokimeeskond. Lätlased kujundasid hokivõistlusteks karika, mille eestlased on siiani alati endale võitnud. Kokkutulekutele kutsutakse külalisi kodu-Eestist, laulukooridega võetakse osa Eestis peetavatest laulupidudest.

Internet muudab maailma väikeseks. Facebook on koht, kus võib kohata näiteks sellist dialoogi.
„Tahaksin tulla tagasi Eesti ühiskonda. Mu vanemad ei õpetanud mulle eesti keelt. Kas keegi teab, kuidas oleks see võimalik?“
„Mina olen ka eestlane. Kus sa elad?“
„Elan Torontos.“
„Mina elan ka Torontos.“
Nii küsibki eestlane Kanadas – kus on kõik need, kes on tulnud Kanadasse; ei tahaks, et nad siia Põhja-Ameerika suppi ära kaovad… Kus on Küllikesed ja Ülod, kellest vahepeal Cathy’d ja John’id said? Kus on nende lapsed ja lapselapsed?

Istusin ja mõtlesin. Elades Eestis ei mõtle me sellele, et oleme eestlased, see on nii loomulik; elades kaugemal, tiksub see mõte peas sagedamini. Mis on meis ühist, mis erinevat, ja kuhu me liigume? Kas maa täitub meie või kellegi teiste lastega? Ja kes see eestlane üldse on – tõupuhtusega me kiidelda justkui ei saa :)

Ja lõpuks. Kas võib juhtuda, et avastan ennastki ühel päeval kuidagi teistmoodi mõtlevat? No näiteks sarnaselt sellele, nagu kirjeldas Kanada Eesti Kapitali Sihtasutuse juhataja oma külaskäiku Tallinnas elava tuttava juurde. „Elame vabal maal, kus iga paha asi on kellegi teise süü,“ lausus ta ja jutustas sellest, kuidas ta oma tuttavaga Tallinna tänaval jalutades ja suurt auku jalge ees nähes imestades pärinud, et kuidas saab nii olla – kes vastutab kui ta auku kukub ja luud murrab? Tuttav mõtles natuke ja vastas siis, et ärgu ta astugu auku. Ahsoo, niisiis – kogu vastutus laskus auku astujale endale, mitte kellelegi teisele. Võib-olla on selline mõttemaailm samuti kellegi „süü“?...:)

Erinevad maailmad