Nimi on inimesele väga tähtis. Nimepanek on keeruline ja vastutusrikas ülesanne – vastutusrikkam kui me esialgu ehk arvata oskaksime. Kui küsida oma vanematelt, et kuidas nad ühe või teise nime kasuks otsustasid, siis saame teada, et enamasti ikka mingitel isiklikel kaalutlustel, perekonna traditsioonidest lähtuvalt või konkreetsetest eeskujudest ajendatuna. Minu nimi, Silva, on näiteks ajendatud Rootsi printsessi nimest. Minu laste nimed – Annika ja Astrid – noh, need on minu abikaasa pandud, kes siiani Astrid Lindgreni jutte loeb.
Aga kui nüüd samm edasi minna ja mõelda selle peale, et meie poolt nimed saanud lapsed mööda ilma ringi reisivad – õpivad, töötavad, kodud loovad – , milliseid üllatusi, ja mitte just alati just kõige meeldivamaid, võivad põhjustada nende nimed.
Kui endast rääkida, siis minu nime on ameeriklastel raske hääldada, ikka peab spellima täht-tähe haaval. Kui ma ütlen ees- ja perekonnanime koos, siis arvatakse sageli, et mu perekonnanimi on eesnimi ja vastupidi. Aga õnneks on Ameerikas keeruliste nimedega harjutud, ikka küsitakse täht-tähelt, sest siia on kokku tulnud inimesi kõikvõimalikest keelegruppidest. Mäletan, ükskord otsustasin, et olgu, hakkan lihtsuse mõttes Silviaks, see on levinum ja arusaadavam nimi, aga kui end ükskord nõnda tutvustasin, siin arvas mu vestluskaaslane mu nime väga igavaks olema, et ta olla oodanud midagi eksootilisemat… Nii ei tahtnud ma igav inimene enam olla.
Teine laps sündis Inglismaal ja seetõttu kontrollisin nime hoolikalt. Lõin interneti sõnaraamatutesse sisse sõna astrid – mitmes keeles – ja leidsin, et mingeid üllatusi seoses selle sõnaga ei peaks ette tulema. Aga võta näpust. Mõned kipuvad nime algust hääldama nii nagu sõna ash ehk tuhk, millest läheb edasi sõna ashtray ehk tuhatoos. Nii ma siis ikka räägin lapsele, et hääldada tuleb õigesti, nii nagu eesti keeles hääldatakse – ja teisi parandada kui hääldus vale on. Teisi parandada talle meeldib:)
Sageli küsitakse ka nime tähendust, sest osadel rahvastel on see loomulik, et nimi midagi tähendab. Hmm, minu nimi tähendab ladina keeles metsa ja ungari keeles ploomi. Aga selle peale mu vanemad kindlasti ei mõelnud.
Kui küsisin oma vanema lapse, Annika, käest, mis tal seoses oma nimega ette on tulnud, vastas ta, et ei miskit erilist. Kord oli Roomas üks turvamees küsinud nime ja korranud järgi, et õlle nimi ju – Heineken?...:)
Mu abikaasa on samuti oma nime puhul hädas sellega, et keegi aru ei saa ja nii on ta läinud lihtsama vastupanu teed, öeldes, et kutsutagu teda lihtsalt Mel’iks.
Noorema lapse, Astridi puhul võin uhkelt öelda, et tegemist on lille nimega:)
_
_
MIS PEITUB NIMES
EHK
WHAT’S IN A NAME?
EHK
WHAT’S IN A NAME?
Urve Karuks
Lapsele nimepanemisel peaksid vanemad väga ettevaatlikud olema ja hoolega valima, et laps hiljem nime tõttu mingit kompleksi ei saaks ja teiste laste naerualuseks ei satuks. Eesti vanemad panid kodumaal elades lastele nimeks säärased kenad ausad nimed nagu Ants, Henn ja Mare. Mis saab aga siis, kui perekond emigreerub, eriti säärasele inglise keelt rääkivale maale nagu Kanada. Inglastel on teadagi kanged keelemusklid, mis ei paindu eriti võõrkeelseid nimesid ja sõnu õigesti hääldama vaid väänavad nad äratundmatuseni ara. Ja kuidas saab koolis hakkama poiss, kel on nimeks sipelgad või kana. Ehk jälle tütarlaps nimega Mare, mis ju inglise keeles tähendab emahobust ehk mära. Heal korral võiks ta ju muuta oma nime Maryks, mis siinmaal on kombekas naisenimi ja leidub sadu tuhandeid naisi nimega Mary. Lapsed on ju teadagi õelad olevused ja kui neile ette juhtub poiss nimega kana või sipelgad, võib ette kujutada et narrimisel ja kiusamisel ei tulegi lõppu. Eriti algkoolis.
Kui ema mind ootas, soovis ta salaja tütart. Isa, kes vist esimese lapsena poega tahtis, ütles pärast minu sündi emale: “ Kuidas saigi poiss tulla, kui sa kogu aeg mõtlesid et tüdruk ja tüdruk. Tüdruku nimigi oli sul valmis.” Ema oli lugenud romaani “Ümera Joel” ja selles olnud uks uhke ja pisut upsaka tegumoega naistegelane, nimega Urve. Urve ma nimeks saingi. Eestis ja Euroopas elades oli Urve päris normaalne nimi ja hääldati ka õigesti. Ja õnneks minu karakteris upsakust ja valeuhkust ei leidu kübetki.
Aga kui ma Kanadasse saabusin ja Torontos Jarvis Collegiate Institute’i läksin keskkooli sisse registreerima, küsiti muidugi kõigepealt nime. Ütlesin, et Urve Aasoja. Ah nii, et Örva Ei-soh-dza. Kuidas Örva lühendatuna kolaks? Laususin ehmunult, et neljatähelist nime ei oska kuidagi lühendada. Vast ehk Ur, aga see kolaks kuidagi koera urina moodi. “Kas me ei võiks sind Olgaks kutsuda?” “Mitte ühelgi juhul!” Pidasin Olgat vene nimeks ja mul oli tugev allergia kõigi vene- ja slaavi-hõnguliste asjade vastu. Niisiis saigi minust Örva Ei-soh-dza. Minu võõrapärasest nimest oli siiski hiljem kasu ka. Nimelt, koolis käisid vahel praktiseerimise mõttes tudeng-õpetajad. Kui nad siis klassi nimekirja vaatasid ja örr-örr tegid, vaatasin ma maha või nende pilgust hoopis mööda ja nad lõid käega ja küsisid hoopis kedagi ilusa inglise-pärase nimega isikut nagu näiteks Mary Jones.
Ka minu kaalu ja pikkuse mõõduga ei oldud põrmugi rahul. Kui pikkust küsiti, ütlesin et 163.75 sentimeetrit ja kaaluks 52 kilogrammi. “Ei, ei, mis sa nüüd nende sentimeetrite ja kilogrammidega õiendad. Ütle parem jalgades ja naeltes.” Pingsa ümberarvutamise tulemusena sain teada, et olin 5’5 ½” pikk ja kaalusin 116.6 naela. Kilogrammidest said naelad ja untsid, meetritest jardid, jalad ja tollid. Aja möödudes harjusin nende mõõtudega niivõrd ära, et kui lõpuks meetrisüsteem Kanadasse jõudis, pidin miilid 1.6-ga korrutama, et kilomeetreid saada, naelad 2.2-ga et kilogramme leida, jne. Ja imelikul kombel tundsid mu ajurakud täpselt ära kui kaua võtab 60 miili sõita, aga kilomeetrite tunnet pole mul siiamaani tekkinud. Mõtlen ikka miilides ja naeltes.
Kui hiljem Ergo Karuksiga abiellusin, sai minust Urve Karuks, teiste sõnadega Örva ehk Irva Karuuks (rõhk teisel silbil). Vahel väänati nimi isegi Krauksiks. Krakovski vastu ma protesteerisin, sest ei tahtnud kuidagi poola vorst olla. Ema ütles: tegi minu lapse karuks.
Hoopis hullem lugu oli vend Üloga. Kui ema teda ootas, mõtles ta et juhul kui poiss sünnib, panna talle nimeks Rein. Rein on ühesilbiline nimi ja porisev rrr ka juures. Juhul kui laps ulakas on, käratad kõvasti – Rein! – küll siis poiss tähele paneb ja kõrvu liigutab. Isa aga, kui poeglaps toepoolest sündinud oli, tõttas perekonna-seisu ametisse ja registreeris ta Üloks. Ema oli pisut pettunud; Ülot ei saa kuidagi karedalt põrutada, nimi on leebe ja peaaegu vaata et paitab. Ülost kasvas aga hea ja mõistlik poiss ja käratamist ei olnud vajagi. Kanadas sai temast aga Yulo Ei-soh-dza. Kui ta noor arstihakatus oli, kutsuti haiglas valjuhääldaja kaudu Yulo Ei-soh-dza’d, mis kolas nagu mingi India maharadža. Sellega Ülo ei leppinud ja võttis ametlikult nimeks Ambus. Meie perekonnanimi oligi enne suurt nimede eestistamist olnud Ambos, mis saksa keeles tahendab alasit. Ülo muutis o u-ks, niisiis tegusõna kolmanda isiku lihtmineviku vormis, nimisõnast ambur (vibukütt). Yulo Ambus on teda siiamaani rahuldavalt teeninud.
Kui mulle poeg sündis, panime talle nimeks Alar. Alaric oli teutooni vapra vaepealiku nimi, kes roomlaste vastu lahinguid pidas. Ei mõelnudki sellele, et Alar ladina keeles tahendab – tiivuline. Artisti ega poeeti temast küll ei saanud, nii et tiibadest ei olnud kasu midagi. Aga koolis ja kanadalaste hulgas kutsuti teda Al’iks, mis on lühend paljude A-ga algavate meeste nimedele; n.n. Albert, Alfred, Alfonso, jne.
Kui ma teise raseduse ajal tütart soovisin, mõtlesin talle nimeks panna Iiris. Kui tütar sundinud, kirjutasin registreerimiskaardile Iiris. Järele mõeldes tõmbasin Iirise maha ja kirjutasin asemele Linda, sest mis siis kui tüdruk on väga temperamentne ja vihastub kergesti. Siis teistel hea narrida, et – She’s got her irish up; s.t. näe, iiri temperament loob välja. Lootsin, et Linda ilusaks neiuks kasvab, sest Linda tähendab ju hispaania keeles ilus.
Et oma nime tahendust teada saada, pidin 1988. aastal Indiasse reisima. Sõitsime autoga New Delhi’st Agra linna poole, sest minu unistuseks oli lapsest peale olnud Taaz Mahali oma ihusilmaga naha. Meie teejuhtideks oli väga sümpaatne hindudest abielupaar, kellega Ergol ärisuhted olid. Järsku küsis proua (nime olen unustanud), kas sa ka tead mis su nimi, Urve, tahendab? Ütlesin, et ei tea, et tal erilist tahendust oleks. Ise arvasin, et on mingi vana eesti nimi, mis läheb muinasaega tagasi. “Urve tahendab sanskriti keeles tõusev paike ja Urveshi on paikesejumalanna,” lausus proua. Olin meeldivalt üllatunud ja kui oleks varem teadnud oma nime uhket tähendust, oleksin kindlasti rohkem naeratanud ja kaasinimeste vastu veel sõbralikum ja paikesepaistelisem olnud.
Lapsele nimepanemisel peaksid vanemad väga ettevaatlikud olema ja hoolega valima, et laps hiljem nime tõttu mingit kompleksi ei saaks ja teiste laste naerualuseks ei satuks. Eesti vanemad panid kodumaal elades lastele nimeks säärased kenad ausad nimed nagu Ants, Henn ja Mare. Mis saab aga siis, kui perekond emigreerub, eriti säärasele inglise keelt rääkivale maale nagu Kanada. Inglastel on teadagi kanged keelemusklid, mis ei paindu eriti võõrkeelseid nimesid ja sõnu õigesti hääldama vaid väänavad nad äratundmatuseni ara. Ja kuidas saab koolis hakkama poiss, kel on nimeks sipelgad või kana. Ehk jälle tütarlaps nimega Mare, mis ju inglise keeles tähendab emahobust ehk mära. Heal korral võiks ta ju muuta oma nime Maryks, mis siinmaal on kombekas naisenimi ja leidub sadu tuhandeid naisi nimega Mary. Lapsed on ju teadagi õelad olevused ja kui neile ette juhtub poiss nimega kana või sipelgad, võib ette kujutada et narrimisel ja kiusamisel ei tulegi lõppu. Eriti algkoolis.
Kui ema mind ootas, soovis ta salaja tütart. Isa, kes vist esimese lapsena poega tahtis, ütles pärast minu sündi emale: “ Kuidas saigi poiss tulla, kui sa kogu aeg mõtlesid et tüdruk ja tüdruk. Tüdruku nimigi oli sul valmis.” Ema oli lugenud romaani “Ümera Joel” ja selles olnud uks uhke ja pisut upsaka tegumoega naistegelane, nimega Urve. Urve ma nimeks saingi. Eestis ja Euroopas elades oli Urve päris normaalne nimi ja hääldati ka õigesti. Ja õnneks minu karakteris upsakust ja valeuhkust ei leidu kübetki.
Aga kui ma Kanadasse saabusin ja Torontos Jarvis Collegiate Institute’i läksin keskkooli sisse registreerima, küsiti muidugi kõigepealt nime. Ütlesin, et Urve Aasoja. Ah nii, et Örva Ei-soh-dza. Kuidas Örva lühendatuna kolaks? Laususin ehmunult, et neljatähelist nime ei oska kuidagi lühendada. Vast ehk Ur, aga see kolaks kuidagi koera urina moodi. “Kas me ei võiks sind Olgaks kutsuda?” “Mitte ühelgi juhul!” Pidasin Olgat vene nimeks ja mul oli tugev allergia kõigi vene- ja slaavi-hõnguliste asjade vastu. Niisiis saigi minust Örva Ei-soh-dza. Minu võõrapärasest nimest oli siiski hiljem kasu ka. Nimelt, koolis käisid vahel praktiseerimise mõttes tudeng-õpetajad. Kui nad siis klassi nimekirja vaatasid ja örr-örr tegid, vaatasin ma maha või nende pilgust hoopis mööda ja nad lõid käega ja küsisid hoopis kedagi ilusa inglise-pärase nimega isikut nagu näiteks Mary Jones.
Ka minu kaalu ja pikkuse mõõduga ei oldud põrmugi rahul. Kui pikkust küsiti, ütlesin et 163.75 sentimeetrit ja kaaluks 52 kilogrammi. “Ei, ei, mis sa nüüd nende sentimeetrite ja kilogrammidega õiendad. Ütle parem jalgades ja naeltes.” Pingsa ümberarvutamise tulemusena sain teada, et olin 5’5 ½” pikk ja kaalusin 116.6 naela. Kilogrammidest said naelad ja untsid, meetritest jardid, jalad ja tollid. Aja möödudes harjusin nende mõõtudega niivõrd ära, et kui lõpuks meetrisüsteem Kanadasse jõudis, pidin miilid 1.6-ga korrutama, et kilomeetreid saada, naelad 2.2-ga et kilogramme leida, jne. Ja imelikul kombel tundsid mu ajurakud täpselt ära kui kaua võtab 60 miili sõita, aga kilomeetrite tunnet pole mul siiamaani tekkinud. Mõtlen ikka miilides ja naeltes.
Kui hiljem Ergo Karuksiga abiellusin, sai minust Urve Karuks, teiste sõnadega Örva ehk Irva Karuuks (rõhk teisel silbil). Vahel väänati nimi isegi Krauksiks. Krakovski vastu ma protesteerisin, sest ei tahtnud kuidagi poola vorst olla. Ema ütles: tegi minu lapse karuks.
Hoopis hullem lugu oli vend Üloga. Kui ema teda ootas, mõtles ta et juhul kui poiss sünnib, panna talle nimeks Rein. Rein on ühesilbiline nimi ja porisev rrr ka juures. Juhul kui laps ulakas on, käratad kõvasti – Rein! – küll siis poiss tähele paneb ja kõrvu liigutab. Isa aga, kui poeglaps toepoolest sündinud oli, tõttas perekonna-seisu ametisse ja registreeris ta Üloks. Ema oli pisut pettunud; Ülot ei saa kuidagi karedalt põrutada, nimi on leebe ja peaaegu vaata et paitab. Ülost kasvas aga hea ja mõistlik poiss ja käratamist ei olnud vajagi. Kanadas sai temast aga Yulo Ei-soh-dza. Kui ta noor arstihakatus oli, kutsuti haiglas valjuhääldaja kaudu Yulo Ei-soh-dza’d, mis kolas nagu mingi India maharadža. Sellega Ülo ei leppinud ja võttis ametlikult nimeks Ambus. Meie perekonnanimi oligi enne suurt nimede eestistamist olnud Ambos, mis saksa keeles tahendab alasit. Ülo muutis o u-ks, niisiis tegusõna kolmanda isiku lihtmineviku vormis, nimisõnast ambur (vibukütt). Yulo Ambus on teda siiamaani rahuldavalt teeninud.
Kui mulle poeg sündis, panime talle nimeks Alar. Alaric oli teutooni vapra vaepealiku nimi, kes roomlaste vastu lahinguid pidas. Ei mõelnudki sellele, et Alar ladina keeles tahendab – tiivuline. Artisti ega poeeti temast küll ei saanud, nii et tiibadest ei olnud kasu midagi. Aga koolis ja kanadalaste hulgas kutsuti teda Al’iks, mis on lühend paljude A-ga algavate meeste nimedele; n.n. Albert, Alfred, Alfonso, jne.
Kui ma teise raseduse ajal tütart soovisin, mõtlesin talle nimeks panna Iiris. Kui tütar sundinud, kirjutasin registreerimiskaardile Iiris. Järele mõeldes tõmbasin Iirise maha ja kirjutasin asemele Linda, sest mis siis kui tüdruk on väga temperamentne ja vihastub kergesti. Siis teistel hea narrida, et – She’s got her irish up; s.t. näe, iiri temperament loob välja. Lootsin, et Linda ilusaks neiuks kasvab, sest Linda tähendab ju hispaania keeles ilus.
Et oma nime tahendust teada saada, pidin 1988. aastal Indiasse reisima. Sõitsime autoga New Delhi’st Agra linna poole, sest minu unistuseks oli lapsest peale olnud Taaz Mahali oma ihusilmaga naha. Meie teejuhtideks oli väga sümpaatne hindudest abielupaar, kellega Ergol ärisuhted olid. Järsku küsis proua (nime olen unustanud), kas sa ka tead mis su nimi, Urve, tahendab? Ütlesin, et ei tea, et tal erilist tahendust oleks. Ise arvasin, et on mingi vana eesti nimi, mis läheb muinasaega tagasi. “Urve tahendab sanskriti keeles tõusev paike ja Urveshi on paikesejumalanna,” lausus proua. Olin meeldivalt üllatunud ja kui oleks varem teadnud oma nime uhket tähendust, oleksin kindlasti rohkem naeratanud ja kaasinimeste vastu veel sõbralikum ja paikesepaistelisem olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar