Elame ühel planeedil

Ühes oma eelmistest blogidest kirjutasin ma ameeriklaste kadestusväärsest kodumaa-armastusest. Austust, armastust ja valmidust kodumaa eest välja astuda toonitatakse igal võimalikul juhul. Lippude vardassetõmbamiseks pole vaja lipuseadust – pigem kiputakse siin sellega pisut liialdama, sest tahetakse ikka kõrgemale ja suuremat, Valgest Majast üle kõrguvat. Nad armastavad oma kodumaad. Ja see pole näiline. Armastada ei saa vägisi.

Ameeriklane teab, et ta elab maailma võimsaimas riigis – riigis, millest võib sõltuda teiste riikide saatus. Ta teab väga hästi, et omab võtmepositsiooni maailma majandusliku ja poliitilise seisu kujundamisel. Tema kodanikud ei vaidlusta sõjaväe ning sõjaväes teenimise vajadust ja olulisust riigi püsimajäämisel. Teenimist sõjaväes peetakse au ja kohusetunde küsimuseks – truudusemärgiks kodumaale. Aktsepteeritakse, et vabadus nõuab teinekord ohvreid.

Ükski lapsevanem ei saada oma lapsi Iraaki või Afganistani hea meelega, kuid ta annab endale selgesti aru, et see on vajalik, möödapääsmatu tegevus selleks, et tagada võimalikult turvaline olukord nii Ameerikas kui kogu maailmas, mille osa Ameerika on. See, kas, kuhu ja kui palju sõdureid saata, see on kõrgete riigitegelaste otsustada. Otsuste tagamaid ja põhjusi tavakodanik sageli ei teagi – ja polegi vaja, sest üldjuhul ta usaldab oma valitsust ja usub selle otsustesse. Jah, loomulikult arutletakse ja vaieldakse selle üle, kas ja kui palju peaks ameeriklased meretagustesse riikidesse oma vägesid saatma, aga seda mitte sellest aspektist, et probleeme, millega võõrriikides tegeleda, ei oleks. Pigem on see sellest aspektist lähtudes, et eurooplased ise peaks rohkem panustama ja oma mandril julgeoleku eest hoolitsema. Aga kes saab selles osas eurooplasi süüdistada – on ju tore kui ebamugava naabriga ei pea tegelema ise, sest seda teeb keegi kolmas. Keegi kolmas toob selle nimel ohvreid ja püstitab neile mälestusmärke.

Eesti on väike, rahvaarv on umbes sama suur kui mõnes keskmise suurusega Ameerika linnas, aga ta on siiski iseseisev riik Euroopas. Ka tema peab ise oma otsuseid langetama. Ei saa mõelda, et olemegi väikesed ja seega võimetud ning on paratamatu, et meie eest otsustab keegi suurem kusagil kaugemal. Ja et see, mis toimub meist kaugel, meid ei puuduta ning et meie panustamine ühistesse operatsioonidesse on mõttetu raiskamine. Me elame samuti sellelsamal planeedil. See, mis toimub Pakistanis või Hiinas, mõjutab samamoodi ka meid, kas nüüd või tulevikus, tahame me seda või mitte. Seega ei saa me ükskõikselt suhtuda sellesse, mis mujal toimub, vähemalt niikaua, kui tahame käituda iseseisva riigina. Meie otsused kannavad samamoodi poliitilist sõnumit - meie soovi osaleda või mitte osaleda ühiste väärtuste kaitsel. Jah-otsuste korral oleme julgeoleku tagaja, mitte pelgalt tarbija rollis. See aga annab meile moraalse õiguse nõuda julgeolekugarantiisid ja sõjalist abi ajal, mil seda vajame. Sõdadeta maailma võib leida vaid muinasjutust. Kahjuks.

Ärge küsige minu käest kellele lüüakse hingekella...