Kallis ja karm meditsiiniteenus

Ei, me tegelikult ei tahtnud teada, mis maksis pimesooleoperatsioon, sest Ameerika reeglite kohaselt klaaritakse arved omavahel selgeks haigla ja kindlustusorganisatsiooni vahel nõnda, et patsiendil pole vaja lillegi liigutada, vähemalt nii meile haiglast kinnitati. Nii lootsime meiegi, edastasime vajalikud kontaktandmed ja magasime rahulikult. Kuni tänase päevani, mil leidsime postkastist 11500 $ suuruse arve.

Mnjaa.... operatsioon pluss üks ööpäev haiglas, selgitusse lisatud ähvardus, et kui kuu aja jooksul tshekki haiglale ei laeku, arestitakse pangaarve.

Selge see. Operatsioon oli ju eelmise aasta novembris, arve laekus eile. Mis vahepeal toimus, s.t ei toimunud, pole õrna aimugi.

Aga nüüd oleme vastutahtsi selle suure riigi ees võlglased. Karm värk.

Must? Afro-ameeriklane? Neeger?

Presidendi valimiskampaaniad, ägedad arutelud tervishoiureformi ümber ja muud emotsionaalsed sündmused on päevakorrale toonud sõna 'neeger' kasutamise USA-s. Kirgi kütab ka hiljuti välja töötatud rahvaloendusankeet, mis mõnede arvates, kes end 'negroks' lahterada ei soovi, on lausa solvav ning nad nõuavad selle sõna eemaldamist ankeedist.

Võtsin asja uurida (seda enam, et ka Eestis aeg-ajalt selle teema ümber arutletakse), meenutasin oma kogemusi, surfasin netis ja sattusin parajasse segadikku, kus üks arvamus kummutas teist ja üks teooria lükkas ümber teise. Ehk lühidalt öeldes - valitses arvamuste ja ajalootõlgenduste paljusus, mis kestab tänaseni ja millega on igaühel võimalik googeldades tutvuda.

Lühidalt mõned aspektid.
Hispaania keeles tähendab 'negro' musta (värvi siis), ladina keeles on selleks 'niger.' Samas leidsin internetist teooria, mille kohaselt 'negro' tuleneb hoopiski kreeka-keelsest sõnast 'necro' ehk surnu ning pärineb ajast, mil kreeklased Egiptuse mustadelt hauataguse elu teooriat õppimas käisid.

Olgu kuidas on, aga erinevatel aegadel läbi erinevate dramaatiliste etappide, on sõnad omandanud erinevaid varjundeid. Näiteks 'nigger' on saavutanud halvema kõlavarjundi kui 'negro.' Nüüdisaja lektüüris kasutatakse solvamiseks hoopiski uuendsõna 'nigga'. Samas on ka 'negro' USA-s ajapikku käibelt kõrvaldataud, seda mustanahaliste endi algatusel, algul värviliseks (coloured), siis mustaks (black) ning nüüd käibib ametlikult afro-ameeriklane. Organisatsioonid, mille nimes sisaldus sõna 'negro', on oma nimed ära muutnud või kasutavad lühendeid, kus sõna välja ei hääldata.

Kõik oleks justkui korraks ja sinnapaika võiks asi jäädagi. Mina igaljuhul olin end juba sõnast 'neeger' võõrutanud. On ju normaalne, et me ei nimeta inimesi nimedega, mis neile ei meeldi ja ma ei arva, et selles osas oleks põhjust eestlaslikku jonni ajada. Pealegi mäletan selgelt oma esimest kogemust mõned head aastad tagasi, mil omavahelises vestluses eestlastega kasutasin sõna 'neeger', sest pidasin seda loomulikuks, kuid mille peale eemalseisev must naine ehmudes pea minu poole pööras. Mõned sõnad on rahvusvahelised ja meil tuleb selle peale mõelda, enne kui kasutada, sõltumata sellest, kuidas eestlastena neisse suhtume ja mida ütleb ÕS. Meie 'neeger' ehk meenutab neile sõna 'nigger'?

Selle sõna tegelikku - ajaloolist ja lingvistilist - tähendust otsima sundis mind aga hiljutine rassiskandaal, kus president Obama vabariiklaste poolt valgeks kvalifiteeriti ning mis päädis prominentse mustanahalise USA kongressmani seisukohaga, et tema ei näe sõna 'negro' kasutamises midagi rassistlikku ega skandaalset. Toon tsitaadi.

"What is the big fuss about the word 'Negro'?" Clyburn said. "I support the United Negro College Fund, I support the National Council of Negro Women. We still use those two terms, because they have been part of our history for a long time."

Mnjah, keeruline lugu.

Soe kevadpäev lillede ja protestimiitingute keskel

Magnooliate õitseaeg on käes. Lugesin hiljuti, et neid on üle kahesaja erineva õitsva vormi.






Ja õisi peab ju ometi lähedalt pildistada saama :)
Inimesed on tänavaile tulnud.
Sattusime endalegi ootamatult protestiaktsiooni immigrantide õiguste eest, kus kogu National Mall, Kapitooliumist kuni Lincolni memoriaalini oli pilgeni rahvast täis, piiritletud wc-dega nagu selliste ürituste puhul kombeks. Enamuse protestijatest moodustasid latiinod, mistõttu kõnesid peeti ka hispaania keeles. Risti kandmine pole lihtneMõned üksikud pilkupüüdvad Lõuna Ameerika indiaanlased. Nemad miitingulistega koos ei marssinud ega plakateid ei kandnud...Politsei on alati kohal. Seekord oli neid väga palju, mida võib näha ka ülemiselt pildilt, kus kogu tänava pikkuses seisavad politseiautod. Ratsapolitseid loetakse sellistel üritustel tõhusaimaks.Teisel pool Kapitooliumi avastasime teisegi, seekord vabariiklaste tervishoiureformi vastase meeleavalduse. Seda seetõttu, et hetkel käis majas reformi arutelu. Lippe jagati kõigile soovijaile.
Vabariiklased käisid vahepeal oma valijatele lehvitamas ja neid ergutamas. Rahvas huilgas vahetpidamata.
Reformi pooldajaid oli tunduvalt vähem, kuid millegipärast pidid nad tara taga ja politsei aktiivse valve all seisma.Aga botaanikaaias oli orhideede näitus. Millegipärast polnud gloobusel orhideede leiukohaks Eestit märgitud. Uskumatult palju on orhideedel erinevaid liike. Ilus oli.

Kas vaikiva ajastu tulek?

Loen, mõtlen, imestan, ärritun. Ja mida rohkem loen, seda vähem aru saan. Kas taaskord vaikiva ajastu tulek? Mäletan vaikivat ajastut, väga hästi mäletan, aga toonane riigikord oli teine.

Mis siis nüüd lahti on? Terve mõistus tõrgub vastu võtmast, et see võib taaskord juhtuda. Millest muidu niisugune enesekindlus ja lahmimine meie poliitikute poolt ajakirjanike vastuväidetele? Masendav. Eriti siitpoolt vaadates.

Ei tahagi muud öelda.

Igaühel omad rõõmud ja mured

Ka Ameerikas peetakse St Patricku päeva. Eks iirlasi ole siin üksjagu, nii senatis kui mujal tähtsatel kohtadel. Meie lähedal Alexandrias toimub selle tähistamiseks koguni paraad, iga-aastane, mille parim osa, nagu nad ise ütlevad, on brasiillaste etteaste :) Illustreeriv postkaart on USA-st aastast 1912 (Vikipedia).

Käisime meiegi rohelisi küpsiseid söömas ja rohelist jooki joomas, seda tõsi küll, mitu päeva varem ja brittide kodus. Aga kuna kohal oli mitmeid inimesi, kes samuti nagu meiegi nüüdseks juba pikisilmi koju naasmist ootavad, kippus teemaks olema hoopiski kojuminek. Enamus olid aga alles tulnud. Laias laastus jaguneski seltskond kaheks. Need, kes Ameerikas on veel vähe olnud, nii paar-kolm kuud, leiavad rõõmsalt, et huvitav aeg ootab ees. Need, kes on siin juba paar aastat veetnud, ootavad enamasti kannatamatusega koju naasmist. Peale selle, et kodumaale on jäänud sõbrad, sugulased ja kodumaja, lisanduvad igaühel omad mured. Kui minu jaoks siinne kliima on kingitus - kevad ruulib hetkel täiega - siis aafriklased kurdavad külma üle. Kui siinsed puuviljaletid on minu jaoks head ja paremat täis, siis nemad igatsevad kodust värsket, normaalse suuruse ja värviga keemiavaba toodangut. Kui minu jaoks tunduvad siinsed inimesed avatud ja naeratavad, siis...

Brittidega suheldes leidsin, et nende peamine mure on lapsed. Kui meie veame oma lapsi kaasas, ükskõik, kuhu ka ei saadetaks, siis nemad jätavad nad koduriiki, nn Boarding Schooli. Riik maksab elamis- ja koolituskulud ning lennukipiletid koolivaheajal välisriiki lähetatud vanemate juurde. Seega ootavad britte kodus ka lapsed.

Austraallased muretsesid laste pärast, kes kriketit enam mängida ei saa :)

Muresid oli igasuguseid. Üldjoontes kipub aga ikka olema nii, et ameeriklased on rahul Ameerikaga ja eurooplased igatsevad Euroopat.

Aga jah, kaks, äärmisel juhul kolm aastat on piisavalt pikk aeg, et koju naasta, ütlevad nii mõnedki siinolijad. Meie pere sealhulgas :)

Transformeerumine: kollane

Võililled õitsevad, nartsissid ka, ja veel mingid kollased paiselehti meenutavad lilled. Riidekauplused on üleküllastatud kollaste suverõivastega: kleidid, seelikud, pluusid, jakid... tundub, et kollane on selle hooaja värv. Olgu pealegi, kollane värv mulle ei sobi. Piisab kollasest päikesest :)

Aeg Ameerikas hakkab tasapisi otsa saama

Veel paar-kolm kuud ja otsas ta ongi. Juba mõtleme sellele, kuidas ja millal oma kolimisega pihta hakata, sest osa asju tuleb ära saata varem. Auto näiteks. Sest ülemere transport võtab aega, nii umbes kuu, kuid liikumisvahendit on kodus vaja.

Otsa hakkab saama ka mu blogiperiood - sulgen ta ühel päeval nagu raamatu. Minu jaoks oli see huvitav ja omapärane kogemus, suhtlemisvorm, mis jääb takkajärgi mind veel kauaks 'kummitama' :) Aga iga raamat saab kord otsa. Võib-olla tuleb kunagi teine, kuid siis juba teise pealkirja ja kujundusega. Aga võib-olla mitte...

Kevad on täiega sisse murdnud. Lumikellukesed, krookused, nartsissidki juba tasapisi õisi poetamas. Kaugel see kirsiõite õitsemise aegki enam on... Kõik kordub, meie pere jaoks on siinpool maakera juba kolmas kevad.

Koduigatsus närib hinge. Jaah, ma tean, et varsti-varsti, aga ootajale on aeg pikk, väga pikk...

Aastapäeva tähistamise pilte

Siit leiab pildigalerii Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamiselt saatkonnas: alguses lõunane vastuvõtt diplomaatilistele esindustele, seejärel välis- ja kodueestlastele ning kolmas osa on aktuselt Baltimore Eesti Majas.

Rukkililled on ilusad...

Ja mulle hakkab tunduma, et aeg on blogi lõpetama hakata...

Some small talk? No, thank you!

Ameeriklaste nn 'small talk' algab tavaliselt küsimusega inimese päritolu kohta. Nii ka paar päeva tagasi jõusaalis, kus ameeriklanna tumedat võõrast vanemat mees kõnetas.
- Kust sa pärit oled?
- Saudi Araabiast
- Aa... sina oled, see, kes elab 14.korrusel.
- Jah
- Ja kas see naine, keda ma sinuga koos nägin, on sinu tütar?
- ???
- Sul ju on tütar?
- Jaah, aga... aa... ei, see ei ole minu tütar, see on mu sõber.
- Ja tütar?
- Tütar käib siin ülikoolis.
- Ja abikaasa on sul ka siin ja... ?
- Ei, abikaasa on Saudi Araabias.

Sain minagi taaskord targemaks, kuna olin sunnitud dialoogi pealt kuulama. Kuigi, peale sellist laadi dialoogi leian end mõttelt, et see pole enam viisakas small-talk, vaid klatšihimulise naabritädi uudishimu rahuldamine. Ja sealt edasi tundub mulle nõnda, et kui siinsed kodanikud võtavad endale vabaduse võõrastele kõiksuguseid küsimusi esitada, peab minul säilima vabadus neile mitte vastata. Kuid kui ei soovi vaikimisega ebameeldivat situatsiooni tekitada ja ebaviisakas näida, siis... noh... vahelduseks natuke luisata? Mis sest, et minul isiklikult pole midagi diskreetset ega varjamist väärt. Miks ma peaks igale võõrale oma elulugu rääkima? Oleks endal ka huvitavam ;) :)

Mis puutub sellesse araablasesse, siis tema tõmbas vähe aja pärast oma nahktagi selga ja astus omaette sajatades minema.

Kas presidendid jõuavad oma lubadusi täita?

Ameerika president lubab palju. Lubaduste täitmine ei taha kuidagi edeneda. Meie president oma valimiskampaanias lubas nii.

Eesti rahvas soovib, et Eesti oleks euroopalik, kõigist oma kaaskodanikest hooliv, seadusi ja isikuvabadusi austav põhjamaine riik. Rahvas soovib, et leiaksime lähiaastatel lahendused meie tulevikku otsustavalt mõjutavatele probleemidele – rahvastiku vananemisele, madalale sündivusele, töökäte nappusele, viletsale tervisele, riigi suutlikkusele reageerida nii merereostusele kui metsatulekahjule, piirkondliku arengu ebaühtlusele.

Eesti rahvas tahab end tunda hästi ja koduselt just Eestis ja mitte mujal.

Seda kõike tahan minagi.

Presidendina tõotan käituda vastavalt Eesti seaduste sisule ja vaimule, järgida rangelt erakondadeülesuse põhimõtet ja poliitilisi häid tavasid ning kohelda kõiki kaaskondanikke ja organisatsioone võrdselt. Tahan teha lõpu Eestit lõhestavale vastandamisele linnaks ja maaks, vanadeks ja noorteks, endisteks ja praegusteks, ühe või teise erakonna või maailmavaate toetajateks.

Palju lubatud. Kas jõub? Kahtlen küll...

Andke avalikke lubadusi

Seda, mida Meelis Tartus tegema hakkab, saab lugeda siit. Aga teda ennast ehmatas ka see pilt, millega lugu illustreeritud oli. Või noh, ehmatas pole vist õige sõna. Tuli meelde... Mnjaa.

Nüüdseks on 25 kilo läinud ja natuke veel minna. Ei, muidugi ei ole lihtne, aga saavutatud kaalu hoidmine on isegi raskem kui mahavõtmine, nagu praktika näitab. Teoorias oleme me ju kõik tugevad.

Võib-olla peaks rohkem avalikke lubadusi andma, nagu keegi soovitas. Siiani on see aidanud :)

Mis tunne on olla kaitseväelase abikaasa

Lugesin Postimehest Urmas Roosimägi artiklit, kus ta muuhulgas kirjutab väga hästi lahti, mis tähendab elada kaitseväelase elu ja mida selline elu lastele ja abikaasale kaasa toob.

Tuli väga tuttav ette. Hakkasin mõtlema, kui mitu korda oleme meie oma perega pidanud abikaasa töö tõttu elamiskohta vahetama. Alustasime kolimisega Virumaalt Paldiskisse, siis Tartusse, seejärel London, Tallinn, Washington, nüüd ootab meid neljaks aastaks taaskord Tartu, seejärel.... kes teab. Vahepeale mahub kuudepikkusi lahusolekuaegu. Eriti niru tunne on siis, kui pere võõrriiki (või siis ka Eesti teise otsa) saadetakse ja seejärel perepea mujale lähetatakse. Üks mu hea tuttav, samuti kaitseväelase abikaasa, leidis selle kohta tabava võrdluse - oleme nagu dekabristide naised... Õnneks küll Siber meid ähvarda, loodetavasti :)

Igal juhul on Roosmägi artikkel kasulik lugemine neile, keda selline saatus ees ootamas on.

Siit minu tagasihoidlik soov, et ametnikud mõtiskleksid natuke kaitseväelaste ja nende perede üle enne, kui meiesuguseid taaskord 'marjamaale' saatma hakkavad. Loodetavasti ei pea mina ega keegi teine kuulama enam hurjutamist stiilis: abikaasana olete läinud sinna kaugele vabatahtlikult, või et olge rõõmsad, et teil koht alles on. Mis koht? Abikaasa koht?

Kindlasti ei saa meid võrrelda välisministeeriumi karjääridiplomaatide perekondadega, kes naasevad reeglina tagasi Tallinna, kus kooli, töö ja elamispinna küsimused on lihtsamini lahendatavad. Meie alustame iga kord otsast, iga kord erinevas kohas, sageli toetudes vaid iseenda teadmistele ja pealehakkamisele.

Kui suu vaikib, siis silmad räägivad

Ma nägin eile suuri kurbi silmi, ahastavaid, abipaluvaid, lootusetuid - ma ei teagi täpselt, mida need väljendasid, aga nad vaatasid mulle otsa ja jäid mind piinama. Ma mõtlesin, et kus ma selliseid silmi näinud olen. Ja täna sain aru. Olen elanud maal ja näinud süütute loomade hirmu täis silmi....

See naine oli mässitud üleni rätikuisse, mis jätsid avatuks vaid silmad. Ta käsi toetus pisut väljaulatuvale kõhule, arvatavasti kandis ta last. Ta oli just väljunud bussist ja järgnes teisele, mobiiltelefoniga kõnelevale naisele.

Mul on siiani kõhe tunne, kui sellele mõtlen.... Aga küllap ma dramatiseerin asju üle. Loodetavasti... Kuigi jah, alles see oli kui üks noor naine teleri vahendusel turvalist paika Ameerikas palus.

Viimastel päevadel olen siinkandis sageli märganud naisi, kel vaid silmad katmata on. Neil on üsna ebamugav juba kasvõi seetõttu, et ühe käega näokatet kogu aeg tagasi hoidma peavad, takistamaks sellel silmadele libiseda. Ma saan aru, miks nad seda Afganistanis kannavad ja milleks neil lisaks veel võrk silme ees on, aga ma ei saa aru, miks nad näokatte siin, Ameerikas, ette tõmbavad.

Küsiks, aga ei julge, sest alati on neil naistel saatjad kõrval...

Tiigriaasta tuli

Seda, kuidas koolilapsed tiigriaasta vastuvõttu tähistasid, näeb siit.

Kiidame ennast :)

Olümpiamängudest ei saa üle ega ümber ei vastuvõtukõnedes ega muidu omavahelistes vestlustes. Ka meie Kristinat ja Andrust ikka teatakse ning kiidetakse, sest kui viia rahvastiku arv suhtesse medalite arvule, siis on pilt ilus.

Vaid sloveenlastel, rootslastel, austerlastel ja norrakatel on miljoni inimese kohta rohkem medaleid kui üks; soomlastel, lätlastel ja meil samapalju; teistel riikidel on vähem või pole üldse.
No miks me siis ei ole tublid, oleme ikka. Ameeriklased jäävad meist väga kaugele maha, hiinlastest rääkimata... :D

Norra 5 miljonit - 23 medalit
Austria 8 - 16
Sloveenia 2 - 3
Rootsi 9 - 11
Soome 5 - 5
Läti 2 - 2
Eesti 1 - 1

Veerpalust räägiti siinpool maakera kogu võistluse vältel kui jälgimist vajavast konkurendist ja näidati alatasa suurel sinisel ekraanil - puhanud mees Eestist, nagu nad ütlesid. Kuid samas kommentaatorid kõhkesid medalis tema vanuse tõttu ja neil oli seegi kord pagana õigus. Ja ikkagi - meie tubli Andrus! Minul oli küll hea meel teda kuuendana finišis näha :)

Palju õnne Kanadale! Põnev mäng oli. Nüüd jääb üle veel lõpetamine ära vaadata ja siis rahulikult magama minna.

Pildikesi Mereväe ballilt

Mereväe ball toimus Kanada saatkonnasVärvide virr-varrDekoratsioonid laes, seintel ja akendel iseloomustavad hästi tänast päeva - liblikad ja lumehelbed
Kõned, kus kanadalased tänasid ameeriklasi väravate eest jäähokis :DMenüü
Kelnerid ja ettekandjad ootevalmisNimeline koht, kus värvilised ringid tähendavad eelnevalt väljavalitud roogi
Ootevalmis laud. Kuigi mina tellisin eelroa, kus pidi kalamari sisalduma, ei leidnud ma sealt küll ühtegi tera :)Seekord istusime lauas brasiillaste, peruulaste ja lätlastega
Peale neljakäigulist sööki saabus tantsuaeg. Tegelikult see ballikleitides ja frakkides rokkimine on mulle ikkagi võõras. Eelistaks valssi ja rumbat, aga selleks peab tagasi Euroopasse tulema :)
Unustasin küsida selgitusi selle Kanada karu kohta, aga jäi piinama küll...?
Isekeskis Kanada kaitseatašeegaNo mis ma oskan öelda - ilus saatkond, kenad inimesed :)

Vastuvõttude vahel

EV aastapäeva puhul toimus saatkonnas eile kaks vastuvõttu, lõuna ajal erinevate riikide diplomaatilistele esindajatele ja õhtul väliseestlastele. Fotod leiab saatkonna kodulehelt või Facebookist nii umbes nädala pärast. Annan teada kui nad üleval on.

Peab ütlema, et minu jaoks on vastuvõtud ikka enam-vähem ühte nägu, nagu ka saatkond ise :), mööndusega, et seekordse näituse teemaks oli president Lennart Meri - stseenid lapsepõlvest kuni elu lõpuni. Täitsa huvitav oli.

Praegu on hommik ja tõmban hinge, et õhtul taaskord valmis olla, seekord Mereväe balliks. Ja taas mõtlen, et ei kujuta ette, kui siin samamoodi, nagu Eestis soenguid-kleite arvustataks ja igaks korraks uue kalli kleidi õmblema peaks... ja ballid toimuvad neli-viis korda korda aastas...brr...
Oma tänase kleidi ostsin taaskord poest ja maksin selle eest 55 dollarit. Hiljem ehk näitan ka, eks ma pildi pealt vaata :D

Ameeriklased esimesel kohal ehk alasti tõde toitumisest

Riina saatis klipi, mis iseloomustab ameeriklaste toitumisharjumusi ja milles on nii palju alasti tõtt, et ajab nutma küll, eriti lõik, kus koolilapsed ei tunne tomatitki ära. Ja see pole mingi väljamõeldis, vaid kurb tõde. Ma olen ise ka märganud palju ülekaalus lapsi, kes mänguväljakutel joostagi ei jaksa ja mõelnud, et lapsevanemate poolt on see lausa kuritegu. Ja ma ei usu, et need pered, kes siinkandis elamist võimadada suudavad, et jõua omale värsket toitu osta.

Esimesel kohal ameeriklased, britid kohe kannul, ütleb Oliver. Huvitav, millisel kohal eestlased võiksid olla?

Ameerika esileedi, kes jätkab donkihotelikku võitlust, võiks Jamie Oliveri omale eestkõnelejaks võtta.
Aitäh Riinale!

Õhtu taliolümpia seltsis

Sätime end teleri ette juba enne kella nelja, seekord ka pudel head valget veini seltsiks. Mõnus tunne istub sees veel eilse hilisõhtust, kus ameeriklasest iluuisutaja kulla võitis, minuarust ülekaalukalt, nii et venelaste süüdistustest on küll üsna raske aru saada. Lust oli nii ilusat esinemist vaadata.

Kava järgi lubatakse täna näidata murdmaasuusatamist ja iluuisutamist. Viis minutit enne nelja teatab kommentaator, et Kalla konkurendid on Kowalczyk ja Björgen, ei sõnagi Kristinast. Mis pagan! Neil ei saa ju ometi õigus olla!

Kell neli, stardis, tutvustatakse teiste hulgas ka Kristinat ja nagu eelmisel korralgi kommentaariga - retired in Florida... ? Et siis Florida pensionär ? :-D

Kahe minuti pärast korratakse üle, et Kowalczyk ja Björgen ohustavad täna Kallat. Siis tuleb reklaam.

Postimehe sait teatab, et Kiku on 30. kohal, siis 18. Igatahes mina olen juba närvis.

Siis näidatakse peagruppi, kus Kowalczyk ja Björgen (on ikka nimed, nii keeruline kirjutada) tempot teevad ja et norrakatel on Vancouveris kaasas 30 suusamäärdespetsialsti. Siis taas reklaam.

Ja siis loen Postimehest, et Kristina katkestas. Peale reklaamipausi teatavad kommentaatorid, et ta ilmselt loobus, et hoida end 30 km sõiduks. Loodame, et see nii on ja et ta tegi õige otsuse.

Ehh, lühikeseks jäi seekord see põnev sõit. Eks tuleb teistele kaasa elada ja veini nautida :)

Aga kuidas kommentaatorid seda ette teadsid, ei tea?

Mis tunne on kirjutada?

Eelmisel aastal läbisin põneva kursuse nimega Start Writing Fiction ja nüüd proovin vahelduva eduga pikemat lugu kirjutada. Jaah, teoorias olen tugev, aga praktikas meenutan kangesti Salomon Vesipruuli :-)

Alguse oma amatöörkribamisele riputasin üles ka. Andke teada kui mõtteid tekib :)

Kerge see kirjutamise töö küll ei ole, kui sa just Kivirähk pole, kes ütleb, et tal tulevad kirjatükid loomulikult ja eriliste pingutusteta.

Eks ole, kes viisi ei pea, aga laulda tahab, peab ikka väga kõvasti pingutama. Või siis oma liistude juurde jääma :-)

Elu läks käima

Lapsed läksid kooli.
Päike käib kõrgemalt.
Linnud siutsuvad õues.
Spordisaal on avatud.
Üritused toimuvad taas.
Inimesed naeratavad tänaval.

Kiku võitis medali, millest isegi meie naabrid täna rääkisid :) Miks ameeriklased ise seda ala nii vähe harrastavad? Igav pidavat olema:D Aga fänne olevat nende hulgas palju. Sellest siis ka huvi ülekande vastu :)

Kevade hõng on õhus :) Suvi pole enam kaugel, siis saab koju.

Ja hetkel ei lase end morjendada sellest, et nädalavahetuseks lubatakse taas tuisku.

Tubli, Kristina!

Vaatasime, nägime, elasime kaasa :)
Päris palju rääkisid ameeriklased temast kui tegijast! Kristina Vehi, nagu nad hääldasid :)
Muidugi, nagu ütleb Tatsutahime, ameeriklased ise murdmaasuusatamises erilised tegijad pole ja hea, et nad sellele alale nii palju aega pühendasid. Jaa-jaa, nii hakkan oma sõnu tagasi võtma :) Mulle tundub, et ameeriklased üldse armastavad rohkem ekstreemsemaid alasid, näiteks nagu mogul. Tuleb tunnistada, et ma polnud kuulnudki enne sellest miskit. Ju siis Eestis ei näe :)

Iluuisutamist oleks tahtnud eile rohkem vaadata, aga sellest sai küll ainult tublimaid jälgida.

Igaljuhul on tuju kohe parem. Aitäh Kristinale! Oleme nüüd ju ka medalitabelis :)

Ja loodame, et näeme ka järgimisi sõite.

Mitte ainult transrasvadest

Ameerika esileedi võttis käsile rasvumisprobleemi laste hulgas ja polnudki vaja kaua oodata kui tuli vastulöök, seekord Financial Timesilt. Financial Times väidab, et valikute tegemine saab alguse kodust ja keegi ei tohiks dikteerida, mida toota ja kuidas turustada. Ja et Bill Clinton oli ka kunagi suitsetamise vastu võidelnud. Artiklis jõutakse selleni välja, et esileedid on demokraatia allakäigu põhjuseks Ameerikas. Vot siis...:)

Mis ma oskan öelda? Selge see, Ameerika on mullijookide ja burgerite maa, nende tootmine hõlmab suure osa toiduaintetööstusest ja võitlus gigantidega viib teadagi kuhu. Ja siiski - me räägime ju lastest. Ka mind häirib see, et koolis ei pakuta lastele korralikku toitu; et aparaate magusate mullijookide ja maiustustega on kõik kohad täis; et lapsed meelitatakse ostma ebatervislikku toitu läbi multikakangelaste või muid kavalaid trikke kasutades. Aga paraku juhivad maailma teised jõud ja mul ei jää muud üle kui lapsele väsimuseni selgitada, miks asjad on nii nagu on. Tundub, et ta saab aru küll :)

Tahtmine on taevariik

Sel ajal kui lätlased kurdavad, et USA telekanal neid ignoreerib, kurdaks ma, et USA telekanalid kipuvad ignoreerima kogu taliolümpiat. Jah, nägin ära avamis-stseremoonia ja olen õnnelik, et Eesti ei jäänud jalgu reklaamipausile, sest reklaame siin jätkub. Kui me Ameerikasse tulime, siis esialgu mind see reklaamide rohkus tohutult häiris, kuid pikapeale harjub ära ja ei pööra enam tähelepanu. Ise nad ütlevad, et pole miskit parata - saateid peab ju keegi rahastama. Ma arvan, et Läti kõrval jäi meil nägemata umbes 15 riiki, kes end rahastajatele ohvriks tooma pidid.

Lootsin olümpiat läbi ETV internetiülekannete vaadata, aga võta näpust - see näitab ainult Eesti IP adressaatidele.

Aga jah, ega selle 100 kanali hulgas, mis meie majja jookseb, pole vist ühtegi, mis olümpiat üle kannaks. See pole nende jaoks nii oluline. Vaid siis, kui keegi Ameerikale medalit toomas on, siis küll. Üldse on kõik kanalid äärmiselt Ameerika-kesksed, CNN sealhulgas. On ka Euronews, kuid see on pehmelt öeldes hale. Aga mis ma ikka torisen. Lihtsalt veel üks põhjus Euroopasse tagasi tulemiseks :)

Frustreerunud

Nüüd läheb siis teine nädal koduseinte vahel istudes ning ameeriklaste hädaldamist ja paanikat telekast kuulates. Eks ta ole, lumi on ju libe ja raske ja külm ja märg... Kuigi jah, seekordne kahepäevane tuisk oli tõesti tugev ja tõi palju lund, vaatamata sellele, et ennustuste kohaselt pidi torm suunduma hoopiski New Yorki. Nüüd võtab aega, et elu rööpaisse tagasi saada. Koolid, asutused ja paljud muudki kohad on endiselt kinni. Ka Pentagon. Ja raamatukogu. Kõik üritused on ära jäetud või edasi lükatud. Liiklus Washingtoni kesklinnas meenutab kehva komöödiafilmi. Sporditegemise võimalused on olematud. Ka bassein meie maja all ei tööta, sest julgestuspersoon ei saa kohale tulla. Pidasime plaani võtta ette üks reis suusakeskusesse, kuid ka keskused on suletud - suure lume tõttu muidugi. Enam pole naljakas kah.
Täna taasavati vähemalt liuväli (ei teagi kohe, keda tänama ja kallistama minna :)), kus pisut frustratsiooni maha laadimas käisime. Privaatne olemine lausa :)Esmaspäevaks lubab taas lund. No ma ei tea, kaks võimalust - lapsed lähevad suvekooli või jäävad lihtsalt rumalaks. Ja täiskasvanud tuleks lumega toimetuleku koolitusele saata. Alaskal peaks koolitusmaterjali jätkuma.

Vahel tekib tahtmine kõvema häälega rääkida

Nii seegi kord. Ehk teisisõnu - taaskord kirjutasin Delfile loo ja taas imestan Delfi pealkirjameisterlikkuse üle.

Kommentaaride hulk ja omavaheline kisklemine kommentaariumis näitab, et probleem on endiselt terav ja vajab lahtirääkimist ning lahenduste otsimist. Ma ei saa aru, miks Eestis sellega ei tegeleta. Või ootame, et küll ajaga kõik möödub. Kunagi kindlasti. Riputan loo ka siia.

Eesti venelased ei ole USA mustanahalised

Neljanda veebruari Postimehes kirjutas Urve Palo lõimumisest, väites, et see algab noortest. Kahtlemata on tal selles õigus. Imelikuks kipub aga endise rahvastikuministri jutt paralleelide tõmbamisel Eesti ja Ameerika vahele. Kindlasti ei ole õige panna ühte patta musta ja valge rassi suhteid Ameerikas ning venelaste ja eestlaste suhteid Eestis.

Vaadakem kasvõi ajalugu. Pole ju venelasi Eestis diskrimineeritud nõnda, nagu musti Ameerikas. Venelased (või mis tahes muust vähemusrahvusest inimesed) pole kunagi pidanud võitlema õiguste eest siseneda hoonesse eesuksest või reisida koos valgetega ühes bussis. Ka ei saa öelda, et eraldatus oleks praeguseks Ameerikast kadunud, kaugeltki mitte. On linnaosi, kuhu valge inimene vabatahtlikult minna ei soovi ja koole, kus tõmmunahaline laps on pigem erand.

Samuti on vale püstitada küsimust "Millal on Eesti valmis valima vähemusrahvusest peaministrit või presidenti?" Küsiks vastu, et kas pole meil mitte küllalt häid näiteid teistest rahvustest riigitegelaste näol nii ajaloost kui ka praegu? Obamatki ei valitud ju pelgalt sellepärast, et ta on mustanahaline, vaid sellepärast, et ta osutus sellel hetkel parimaks kandidaadiks, nagu Palogi oma arvamusartiklis ütleb.

Ameerikasse tuli ja tuleb inimesi igast maailma otsast, kellest varem või hiljem saavad ameeriklased, vabatahtlikult. Ainukesed pärismaalased, kes mingeid pretensioone omada võiks, on vähesed allesjäänud indiaanlased, kuid neil pole enam mingit lootust sissetulijatele oma kultuuri peale suruda.

Hiljuti kuulsin ameeriklasi arutlemas selle üle, et kas nende riigil, vaadates, kui kiiresti kasvab latiinodest elanike arv, pole mitte oht mõnekümne aasta pärast latiinostuda. Sest mis seal salata, samal ajal kui mustade ja valgete arv näitab kahanemistendentsi, tuleb latiinosid lõuna poolt juurde. Neil kipub peredes ka keskmisest rohkem lapsi olema.

Siiski väitsid ameeriklased kindlameelselt, et nii, nagu on juhtunud Ameerikas teistega, nii juhtub ka latiinodega: esimene põlvkond räägib hispaania keelt, teine nii hispaania kui inglise ja kolmas juba ainult inglise keelt. Just selline see tendents tundub olema küll. Ka Ameerika eestlaste puhul, muide.

Minu meelest ei saa Eestit võrrelda Ameerikaga ega kopeerida mõnd teist riiki. Jalgratas, tõsi küll, on juba leiutatud, kuid erinevad maastikud nõuavad erinevaid jalgrattaid. Endise rahvastikuministri artiklist oleksingi pigem oodanud Eesti maastiku kirjeldust ja selgemat kontseptsiooni selle läbimiseks.

Tali tuli taas

Ameeriklastele metsik lumetorm, meile mõnus talveilm.
Suured kaubanduskeskused suleti.
Lapsed said lumesõda pidada

ja lumememme ehitada
Suured ka
Baruto kerkis lumest
Õhtune linnatänav
Autod on pargitud turvalisemalt kui kunagi varemMõneti ei jõua seda ameeriklaste elukorraldust ära imestada (kiruda) - tehnika on neil võimas ja teed hoitakse lahti, aga poed suletakse ja koolid jäetakse ära, metroo ei toimi ja lennukid ei lenda. Lifti ukse kõrval hoiatab silt, et varuge toitu viie päeva jagu.
Karta on, et kooli pole ka tuleval nädalal. Too bad :(

PS! Mis on viimasel pildil?

Kaks elulooraamatut

Võtsin vahelduseks ilukirjandusele kätte paar elulooraamatut, üks neist kingitud meile autori enda poolt, kellel hiljuti külas käisime; teine õhtusöögile kutsutud Läti kaitseatašeelt. Minul on alati tunne, et huvi raamatu vastu ja side selle sisuga on tugevam kui oled autoriga ise kohtunud.

1. Hellar Grabbi, Vabariigi laps
Tegemist on mälestusteraamatuga Eesti Vabariigis kolmekümnendatest kuni 1944. aasta suure põgenemiseni. Omapära lisab loole see, et maailm rullub lugeja ees lahti läbi lapse silmade ja mõttemaailma, kelleks pole keegi muu kui Hellar ise. Hellari isa Herbert oli Sõjakooli ülem ja president Pätsi vanem käsundusohvitser, kes hiljem Venemaal hukati. Loomulikult ei saanud väikemees kõigist tollastest ohvitseride ja kõrgemate riigitegelaste vahelistest vestlustest aru ja ega laps alati süvenegi, aga nii mõnigi kord said riigi tähtsad onud temalt sirgjoonelisi ja otsekoheseid küsimusi kuulda. Ja lapsele ei tohi ju valetada :)

"Mu poisiea mängumaaks oli Kadriorg koos lossiaiaga, elukohaks toonane ja praegune presidendi kantseleihoone. Suviti olin Orul, Pühajõe ääres, kus kõrgel merekaldal seisis valge muinasjutuloss."

Tean, et Hellar Grabbi, tuline Eesti elu hoidja ja edendaja välismaal, kirjutab praegu uut raamatut, kus ta kirjeldab oma külaskäike okupeeritud kodumaale. Soovime talle jõudu!

2. Nadine Vitols Dixon, A Life's Journey: Vaira Vike Freiberga, President of Latvia
Õnnelik lapsepõlv iseseisvas Lätis, seejärel sõda, põgenemine, elu mitmes erinevas riigis, tagasitee Lätti -- Vaira elu on klassikaline näide paljudest samasugustest saatustest. Raske ja keeruline elutee oli otsekui ettevalmistus sugugi mitte kergemaks presidendi ametiajaks taasiseseisvunud Lätis. Illusioonid ja mälestused eelmisest Läti Vabariigist ning kirglik tahe midagi kodumaa heaks ära teha põrkasid valusalt kokku tegeliku reaalsusega, teistsuguse kodumaaga, ettenägematute tõsiste probleemidega. Freiberga avatud ja ausad väljaütlemised sobivad samahästi ka meie tänapäevasesse ellu.

'The English have a saying that undeniably is worth thinking about: 'people get the government they deserve'. Isn't that a rather horrifying thought? It also says that if we want better people in government, then the entire nation must improve itself.'

Ja lõpuks. Lugedes ja kuulates selliseid elulugusid leian end ikka mõttelt, et meie põlvkond on õnnelik põlvkond. Elame vabas maailmas. On meie valik, kas rajame kodu sünnimaale või tundub kusagi mujal ahvatlevam, ometigi on alati võimalik meil kodumaale tagasi pöörduda.