30.5.09
Kui keegi teab kedagi:)
Kui teil või mõnel teie tuttaval on võimalust ja tahtmist meie perele Eesti peal liikumiseks suveks mõistliku hinna eest sõiduautot välja rentida (mis ehk muidu gaaraazhis seisaks), siis andke kindlasti teada, st jätke oma kontakt mulle kommentaari. Ajaliselt oleks see juuni keskelt augusti keskpaigani. Aga sobib ka lühem aeg.
28.5.09
Mis sa räägid?
- Noh, tee üks suur siil...
- Midaaa??
- Nojah, tee üks suur siil ja pane sinna sisse väikeseid siile...
- Misasja ma pean tegema? Misasi see siil on?
- Hedgehog
- Aaa... jaaa...muidugi! :)
- Mom, do we have PE today? MOM! DO WE HAVE PE TODAY???
- Misasja?
- Do we have PE today?
- Mis sa räägid? Ma ei saa aru.
- Ee... kas meil on täna... ee... kas meil on täna koolis... sport?
- On küll.
- Jess!
26.5.09
OBX
Oli pikem pühadeaegne nädalavahetus ja käisime ameeriklaste moodi suvitamas. Mis tähendab seda, et interneti abil tuli välja valida üks tuhandetest ookeani kaldale suvituspiirkondadesse väljarentimiseks ehitatud majadest, broneerida see ja ennast kohale sõidutada. Ja loota, et ilm on ilus ning vesi soe. Broneeringu Outer Banksi (OBX) nimelisele rannikule tegid meie eest ära Ameerikas elavad eestlased, kellele selline nädalavahetus juba traditsiooniks kujunenud on, nii et ega meil kui uustulnukatel ei jäänudki muud üle kui ennast kohale vedada, s.t viis tundi maanteel veeta, ja siis end majja sisse seada.
Maju leidus suuremaid ja väiksemaid, värvilisi ja värvituid, igale maitsele.



Õhtupoole pakkus vaheldust rannaliiva-petang
Vesi ookeanis ei olnud just soe, kuid vastukaaluks kuumale päevale siiski mõnusalt karastav - Eesti mõistes täitsa ujutav. Loodus on omaette vaatamist väärt, nagu alati. Liivarand on täis auke, kust aeg-ajalt jooksevad suupistet otsima välja väikesed krabid. Nad on liivakarva ja väga väledad, mistõttu on neid raske märgata ja võimatu kaadrisse saada. Leidus ka teisi krabisid, kes rannal uitasid, näiteks selliseid, nagu esimesel pildil.
Selline näeb pruun pelikan välja Wikipedia andmetel
Ühel õhtul õnnestus meil jägida ka delfiiniparve liikumas kalda äärt pidi. Kuid head pilti teha ei õnnestunud.
20.5.09
Lootust on
No näiteks. On elu norm, et auto peab olema. Ja mitte lihtsalt, vaid ikka suur ja võimas. Kui ma neile vahel seletan, et mul on esimest korda elus situatsioon, kus ma autot ei vaja, kõik on käe-jala juures, vaatavad nad mind pead raputades, nagu ma räägiksin arusaamatut hiina keelt. Tunnevad kaasa vist. Jääb üle ainult rõõmustada, et praegune president on vaevaks võtnud selle mõttemalli muutmise, lubades aastaks 2016 ökonoomsematele autodele üleminekut. Üsna suure tõenäosusega see ka juhtub.
Ebatavaliste ilmade ja tornaadode paljususe tõttu viimasel ajal arutlevad ameeriklased aeg-ajalt ka kliima soojenemise üle. Jällegi, kui küsida, kes on kõige suurem heitgaasidega reostaja maakeral, siis ega nad vastu vaidle, püüavad palli kinni, aga ameeriklased on harjunud, et probleemidega tegeleb alati keegi. Kui on probleem, siis teadvustatakse see kõrgemal tasandil ja antakse asjaomastele institutsioonidele lahendamiseks. Mis on ka ju loogiline, sest kui igaüks hakkaks isetegevusega tegelema, siis ei tea, kuhu me välja jõuaks. Noh ja kui ülevaltpoolt tehakse lihtsate vahenditega selgeks, et just sina, John, Ameerika kodanik, saad osoonikihi päästmiseks teha seda, teist ja kolmandat, siis juhul, kui argumendid on piisavalt selged ja usutavad, John seda ka teeb. Üldiselt ameeriklane üritab ikka hoida keskkonda, kus ta elab ja teeb seda, mis mõistlik ja vajalik tundub. Vastupidiselt meile, eestlastele, kes me kipume mõtlema, et ah mis mina, las teised rabelevad. Või siis: ma olen ju nii väike, minust ei sõltu midagi.
Jälgides ameeriklaste keskkonnateadlikku käitumist ja arvestades, et ameeriklane on üldiselt riigikuulelik kodanik, tundub mulle, et just valitsus on see, kes pole teinud piisavalt selgitustööd ega esitanud selgeid seisukohti ja nõudeid elanikele. Pean siin silmas prügikäitlust. Ehk ei tea nad isegi täpselt... See on justkui kohaliku omavalituse probleem, mitte enamat. Aga kui asetada ühele kaalukausile tarbimine ja teisele taaskasutus, siis, hmm, pole raske arvata, kumb pool raskem on. Näiteks plastik. Tüüpiline klient laseb kauba pakendada tasuta kilekottidesse. Tõsi küll, paar päeva tagasi alustati diskussiooni kilekottide maksustamise osas, esimest korda selle aja jooksul. Lisaks on muidugi kaup ise mitmekordses kilepakendis. Vett tarbitakse palju, enamasti pudelist – tekib meeletul hulgal plastikpudeleid. Palju kasutatakse ühekordseid toidunõusid – tavaline on see, et ameeriklane võtab toidu kooli-tööle kaasa. Samuti kasutavad ühekordseid toidunõusid paljud söögikohad (minu jaoks oli algul harjumatu vaadata lipsustatud mehi einestamas plastiknõudest plastikkahvlitega, aga ära harjusin:). Ja kuna otsene kohustus prügi sorteerimiseks puudub, siis ma ei oska öelda, kui palju tegelikkuses seda tehakse. Meie maja all on olemas konteinerid, sarnaselt Eesti rohelistele konteineritele, paberi ja pudelite jaoks. Orgaaniline prügi läheb purustatult kanalisatsiooni. Ka kasutatud riiete jaoks on olemas eraldi konteinerid (nende järele tundsin ma puudust Eestis, tunnen vist sel suvelgi :). Paber – seda on siin ka palju, e-riik tundub veel kaugel mägede taga olevat:)
Üleskutsed rohelise mõtteviisi ja taaskasutuse arendamiseks on Ameerikas kuidagi kaootilised, piirdudes pappkarpidest lindude meisterdamise ja plastikpudelist kujude ehitamisega. Kaks ameeriklast arutlesid kord omavahel nende asutuses rakendada üritatava rohelise mõtteviisi üle, kus juhtkond olevat saatnud kõigile töötajatele paberikandjal üleskutse loobumaks ühekordsetest nõudest. Ükspäev seda isegi tehti, järgmine päev enam mitte, sest keegi ei viitsinud taldrikupesu järjekorras seista.
Jäätmeprobleemi parim lahendus oleks kui jäätmeid üldse ei tekiks. Kuid siinne ühiskond on üles ehitatud tarbimisele. Mida rohkem tarbitakse, seda rohkem laekub makse, seda paremini elavad äriorganisatsioonid ja lõpuks kõik inimesed. Äriliselt mõtlema õpetatakse juba lasteaiast alates – on minugi noorem laps oma esimese turupäeva koolis edukalt ära pidanud, oma vanast kraamist lahti saanud ja - otse loomulikult - uut asemele ostnud. Ka sellist reklaamitulva läbi meediakanalite, nagu Ameerikas, pole ma kusagil mujal riigis kohanud. Sest eks ole, iga mure tarbeks leiab ju kindlasti mingi tarbimisartikli – ilusas pakendis loomulikult. Sellises maailmas on väga raske edendada rohelist mõtteviisi tarbimise piiramise läbi. Jääb üle arendada jäätmekäitlust ning tõsta elanike teadlikkust ja vastutustunnet. Just see aga jätab siin paljuski soovida, eriti kui elanikud loodusressursside külluse tunnetuses elavad. Kuid kindlasti ei ole see võimatu, pigem aja küsimus. Algus on ju tehtud ja huvitav on jälgida, kuidas hetkel 15-20 liitrit kütust sajale kilomeetrile rüüpavad suured möirgavad nelirattaveolised autod väiksemate, 6,5 liitrit tarbivate, sõiduvahenditega asenduma hakkavad. Ja võib-olla ei olegi siis auto enam niiväga prestiizhi näitaja ja must-be-thing:) Ehk teisiti öledes – algus teistmoodi mõtteviisile on tehtud. Lootust on.
13.5.09
Avameelselt avaliku elu tegelastest
Lugu ise on tüüpiline: Edwardsil avastati aasta-paar tagasi abieluväline suhe ja selles kahtlustati olevat sündinud laps. Oh seda meedia-poolset tähelepanu... ja paparatsosid uste taga. See oli uudis nr 1, isegi tolle aja Gruusia-aegsed sündmused kahvatusid selle kõrval, või mis ma räägin – nende jaoks eetriruumi lihtsalt ei jätkunud. Ma ei räägi siinjuures kollasest meediast, vaid põhiuudiste kanalist. Ega siin kollastele väljaannetele väga palju teemasid jäetagi :)
Nüüd, aasta hiljem, avaldas Edwardsi abikaasa raamatu oma pereelust. Raamat räägib naise kannatustest, vähiravist ja kriisidest perekonnas, kuid siiski oskusest olla kõige selle juures õnnelik ning võimest eristada olulist ebaolulisest. Aga oh seda meediapoolset arvustamist jälle! Ühed leiavad, et naine tegi õigesti, et raamatu kirjutas, sest tal on õigus oma tundeid avaldada, arvestades, et poolehoid selles raamatus kuulub vaatamata kõigele abikaasale. Teised jällegi usuvad, et see raamat on kirjutatud kättemaksuks oma abikaasale – kõige magusam kättemaks olevat loo paiskamine avalikkuse ette, teisele poolele sõna andmata. Võrdluseks tuuakse lagedale ka Clintonite pereelu probleemid, tuletatakse meelde, lahatakse taaskord. Osad arvustajad leiavad hoopiski, et naine oleks pidanud oma mehe kohe maha jätma ja probleem oleks lahendatud.
Kummaliselt enesekeskne on siiski siinne ühiskond. Selle loo juures näiteks on juhtunud väga harva tähelepanu juhtimist lastele ja sellele, mida nemad kõige selle juures läbi elavad. Ja ega ma tõtt-öelda aru ei saa, mida selline aastatepikkune ühe pereelu lahkamine annab. Peale raamatu müügiedu, muidugi.
Lisaks, ärge pahandage, meenub jällegi mitte just väga kauge aeg, kus mõni muidu nii ontlik punaparteilane koosolekule oma pattusid üles tunnistama ja siiralt kahetsema kutsuti. Kogu lugu protokolliti ja riputati suure värvilise knopkaga asutuse stendile, kõigile hoiatuseks.
No olgu, kui need ameeriklased soovivad seda teha, siis on see nende valik. Ainult et kuulates selliseid uudistena serveeritavaid arutelusid leian ennast vahel mõttelt, et nad peaksid kirjutama ’Eeskujuliku abielu käsiraamatu’, siis oleks, millest juhinduda, punkt-punkti haaval :) Ja meie, eurooplased, saaksime sellest endale copy-paste teha :)
11.5.09
Emadepäev ja sünnipäev
Vahepeal pidasime emadepäeva. Käisime koolis, kuulasime, kuidas lapsed oma ema endi silme läbi tajuvad. No näiteks minu laps luges kõigile ette, et tema ema olevat tubli arvuti taga töötamises:) ja et talle meeldib ema sellepärast, et ta vahel McD-s süüa lubab...:)
Ega sünnipäevad siinkandis Eestis peetavatest erinegi. Ikka tulevad lapsed külla, toovad kingitusi, söövad, mängivad ja tunnevad ennast hästi. Ja ega ameeriklased selle üle, mida lauale panna, oma pead palju vaeva - tavaliselt tellitakse pitsa, friikartulid, küpsetatud kanatiivad vm sarnast. Mina otsustasin ka seekord lihtsama vastupanu teed minna - mitte sellepärast, et poleks viitsinud toitu ise valmistada, vaid seepärast, et ma ei kujuta ette, mida siinsed lapsed üldse söövad. 5.5.09
Kombelisus Ameerika moodi
1. Vandumine keelatud!.
Mina olen tänu erinevatele riigikordadele kõigega harjunud. Ameerikas ei saa öelda, et sugusid ei eristata, eristatakse küll - mehed lasevad naisi enda ees uksest sisse ja pakuvad ennast kohvrit tassima, aga nüüd on minuni jõudnud arusaamine siin elavate prantslannade kurtmiste põhjustest. Loomulik, naiselik sensuaalsus (Pariis!) on Ameerikas asendunud kunstliku ostetud lõigatud-süstitud iluga, mida läbi läikiv-värvilise trimmis riietuse eksponeerida püütakse.
2.5.09
Ettevaatus pole Ameerikas liiast
Nii et tuleb taas tunnistada, et ameeriklane on ikka äärmiselt ettevaatlik rahvas. Võib-olla see polegi paha. Ainuke häda on hetkel selles, et vanemad ei tea, mida oma lastega kahe nädala jooksul peale hakata. Üksi neid koju jätta ei tohi. Ja ega ei taha ka. Lapsehoidjatel on taaskord head ajad.
Minu meelest on huvitav, et see nn seagripp on tegelikult kolme viiruse - linnu, inimese ja seagripi - moodustis. Siga olevat need kaks esimest 'omandanud' moskiitode kaasabil, lisanud sinna oma viiruse ja 'pärandanud' selle edasi inimesele.
28.4.09
Et elu poleks ilus
Üks mu loomaarstist tuttav tõstis aeg-ajalt oma koduroti üles ümmarguse laelambi otsa, kus too, kuna ta alla hüpata ei julgenud, nukralt konutama pidi. Tuttav põhjendas oma tegu sellega, et muidu arvab veel, et elu on ilus.PS! Käisin õhtul meelega kõiki ettejäävaid taimi katsumas ja uurimas, aga isaseid ei leidnud - kõik tundusid ikka mõlemasoolised olema, ka männid. Ka internetist võib leida infot peamiselt erisooliste marihuaana-, kannabise- ja kanepitaimede kohta:)
25.4.09
Enne kui kusagile sisened
24.4.09
Kuhu astuda? Ämbrisse ikka.
19.4.09
Naised päästavad maailma
Sel ajal, kui Islandi pangad kolinal musta auku vajusid ja kogu riigi endaga kaasa viisid, jäi mingi ime läbi üks pank ellu. Lähemal vaatlemisel imega siiski tegemist polnud - põhjuseks toodi hoopis see, et panka juhtisid naised. Nõnda rääkisid eile ameeriklased oma uudistes. Uurides fenomeni, mis naistes peitub 'avastasid' nad probleemid meestes: 15.4.09
Kirsiõite langemise aeg
Ehk aasta Ameerikas on möödunud. Vaatasin üle oma kirjatükkide aastase toodangu ja polegi paha - päris hulk mõtteid on kirja saanud, endalgi hea läbielatut meelde tuletada. Ja ausalt öeldes ega ma väga oma arusaamu praeguseks muutnud polegi - üsna selline see Ameerika minu jaoks ongi, nagu lugudest lugeda võib. Aga kui nüüd ikkagi keegi küsiks, et mis mulle siin meeldib, siis esimesena vastaks - ilm. Päikest on palju. Isegi kui ilmad on keskmisest jahedamad on päikselisi päevi siin üldiselt samapalju kui Eestis pilves päevi. Siis meeldib see, et inimesed naeratavad tänaval ja räägivad palju, ole sa tuttav või võõras. Eriti hea on see alguses, mil sa selle riigi kommetest ja elust veel miskit ei taipa. Risk, et midagi olulist jääb ütlemata, on väike.
Veel on hea see, et kõik on hästi lihtne, piltlikult öeldes - pesumasinal on kaks nuppu, ühega reguleerid vee temperatuuri, teisega lülitad sisse. Ja peseb väga hästi.
Kõik on reguleeritud: muru pikkus ja see, kus muru niita ei tohi. Selgitus on ka tavaliselt antud - et miks ei tohi.
Vahel võib tunduda isegi natuke ülekohtune, aga regulatsioone peavad järgima eranditult kõik. Mitte miski ei vabasta sind valesti pargitud auto trahvikviitungi tasumisest. Ühel hommikul nägin, kuidas furgoonauto peatus korraks panga ees, et lastepakid peale korjata, mis olid heategevuse korras vaesematele peredele ette nähtud (tegemist oli üleriigilise aktsiooniga, mida siin sagedasti korraldatakse). Aga nii kui pangauks meeste selja taga sulgus, oli kohal ka trahvikviitungi kirjutaja (nad on alati kohal:)) ja nagu ütles mu vestluskaaslane - keegi ei hakka nendega kauplema. Trahv on maksmiseks. Summad, muide, on valusad.
Sõnavabadus on tore asi. Rääkisime ameeriklasega ükskord olukorrast Hiinas, kus miitingu korraldajad juba enne miitingut kinni võeti, ja sellest, et sama olukord oli ka meil nõuka-ajal, siis tema ütles, et ameeriklastel on sellest raske aru saada. Siin olevat teine äärmus - kõik võivad ennast vabalt väljendada. Paar pilti päev enne uue presidendi valimisi.
Kesklinnas puhuti hing sisse Bushile ja loobiti kingadega. Huvitav, mis saaks siis, kui lubada Eestis nõnda kellegagi toimetada - Tõnismäel näiteks - eriti lähenevaid aprillisündmusi arvestades. Võib-olla polegi nii paha idee:)
Ja mis on see, mis Ameerikas ei meeldi? Hmm, kui hommikustes uudistes poleks võetud teemaks lutikate invasiooni Ameerikasse, siis poleks ehk enam meeldegi tulnud... Nendega küll uuesti kohtuda ei tahaks. Mis veel? Voib-olla see, et suvel - juulis, augustis - on talumatult kuum ja niiske. Ja muidugi see, et kodu on liiiiiigaaa kaugel...:(
10.4.09
Ei läinudki suve otsima
Nojah, aga mida siis nädalase puhkusega peale hakata? Internet, aita! Otsisime natuke, lugesime ja uurisime ning valisime välja kaks põnevana tunduvat saart idarannikul, keerulise indiaani nimega Chincoteague ja Assateague. Järgmisel päeval pakkisime asjad kokku ja asusime teele.
Selleks, et saartele saada, tuli esialgu sõita mööda poolsaart, kus tee muutus järjest kitsamaks, maastik vesisemaks, majad väiksemaks, autod suuremaks ja kotkad julgemaks.
Üsna tüüpiline on see, et järelveetav, veoauto furgooni suurune maja tuuakse ratastel kohale, näiteks suurele tühjale väljale, ehitatakse vundament ümber ja kolitakse sisse elama. Mõnikord on need majad üksikult, teinekord jällegi tervete küladena. Ümbrus on lage, see-eest alati niidetud. Aedu esineb harva, kui, siis loomade jaoks. Vahel on maja juurde ehitatud ka garaaž, mis on majast suurem, sest auto peab sisse mahtuma.
Millega need inimesed kõik tegelevad, mina ei tea. Paljud teeäärsed söögikohad ja laudad olid tühjad ja müügis või lihtsalt lagunesid, justnagu meil omal ajal kolhooside lagunemise aegu. Tühjana ja trööstitus seisus olid ka paljud elumajad.
Sõit saartele meenutas natuke lõiku Muhumaa ja Saaremaa vahel: looduslikult üsna sarnane, ainult et palju-palju suurem. Üüratult suured sillad kulgevad üle lahesoppide ja vesise maastiku. Ja ei mingeid praame:)
Ja lõpuks, peale viietunnist reisi, saared ise.
Saartel on turism viimse detailini läbi mõeldud. Näiteks on rajad, kus pesitsusaegadel käia ei tohi. Siis on rajad, mis mõeldud ainult jalgsimatkaks. Ja siis on rajad, mis hommikul on jalgsimatkajate ja õhtul automatkajate päralt. Panime tähele, et seda teist varianti, kus rada läbitakse autoga, hästi aeglaselt, aeg-ajalt peatudes, kasutatakse usinamini kui esimest. Kuna meie kõndisime jalgsi, siis mõned autojuhid peatusid ja küsisid hoolitsevalt, et kas me ikka hiireviud nägime:) Jalgsimatkajad alati tervitavad üksteist.

Enamus radu on asfalteeritud, isegi siis, kui need pole autodele mõeldud.
Iga pink on kellelegi pühendatud.
Tuleb jällegi tõdeda, et Ameerikas on tohutult rikas loodus. Saared kubisesid kõikvõimalikest lindudest, nii läbirändajatest kui kohalikest, ja muidugi olid kohal ka linnuvaatlejad:) Minu lemmik - valge haigur. 

Tõepoolest, kõiki, keda teel olevad infotahvlid kirjeldavad, s.t peaaegu kõiki neid loomi-linde, võis ka näha. Kahjuks ei tulnud meile vastu 2.6 meetri pikkust musta rottmadu. Muidugi ei ole loomad nii lähedal ja julged kui linnas, aga siiski turistidega harjunud. Binokkel olgu alati kaasas. Kitsed lähevad üle vee.
Saare tõmbenumber ja turistide kohalemeelitaja on metsik hobune. Legendi järgi olevat hobused sinna sattunud 18.sajandil saarte läheduses uppunud Mehhiko laevalt, kuid ametlikum väide ütleb, et nad on sinna omanike poolt, kes aedu ei viitsinud ehitada, kunagi toodud ja sellest ajast sinna jäetudki. Minu arust polnud nad nii metsikud miskit, üsna taltsad ja viisakad. Kräsukarvane hobune - meie lemmik.

Assateague saar jagunes kahe osariigi vahel ja kui Virginia osariigis hoiti hobuseid aedikutes, siis Marylandis liikusid nad ringi vabalt. Inimesed käivad neid vahetpidamata vaatamas, nagu poleks kunagi hobuseid näinud:)
Siin üks pikutab lausa tee ääres.
Hobuste iibe kontrolli all hoidmiseks 'tulistatakse' neid rasestumisvastaste hormoonpreparaatidega.
Ma ei oska öelda, milleks seda maja kasutati, ilmselt seotud austrikasvandusega, aga sinna katusele oli kotkas oma pesa teinud. Hirmus tuuline kodu tal.

Ja lõpuks. Ameerikas on kõik suur. See, vahepeal hävimisohus olnud orav, on kassisuurune, kaaludes umbes kaks kilo.
See rähn on kolm korda suurem kui Eesti rähnid.
Veel eristab Marylandi Virginiast see, et esimene on välja arendanud kämpingupiirkonnad saarel, mis ameeriklaste hulgas väga populaarsed on, eriti suvel. Ja miks ka mitte. Ruumi on neil palju, jagub kõigile:)
2.4.09
Suve otsima
Meil on siin juba hea mitu päeva udused ja vihmased ilmad olnud, just selline pilt avaneb katuselt linna poole vaadates. Meenub multikas 'Siil udus'. Mõtlen ikka, et kuidas neil inimestel seal udus läheb... Ainuke, mis natuke välja paistab, on Washingtoni katedraal.Õnneks on kevadvaheaeg ja me saame minna suve otsima. Nädala pärast annan aru:) Hääd suve ootamist teilegi. Ikkagi aprill juba:)




Ja natuke nõu








