Lootust on

Ameerikas võib kergelt tekkida tunne, et loodusressursid on lõppematud. Üüratud inimtühjad avarused, suured metsad, laiad mägijõed, rikkalik taimestik ja loomastik – probleem, et kunagi võib see kõik otsa lõppeda, tundub pigem naiivse uskumusena, vähemalt tänasel päeval. Tõsi, siin selliste loosungitega, nagu meie kurikuulsas suurriigis kunagi lehvitati – me ei oota looduselt armuande, me võtame ise! – ei hõisata. Tarbitakse aga küll, nii, kuis vähegi rahakott kannatab.

No näiteks. On elu norm, et auto peab olema. Ja mitte lihtsalt, vaid ikka suur ja võimas. Kui ma neile vahel seletan, et mul on esimest korda elus situatsioon, kus ma autot ei vaja, kõik on käe-jala juures, vaatavad nad mind pead raputades, nagu ma räägiksin arusaamatut hiina keelt. Tunnevad kaasa vist. Jääb üle ainult rõõmustada, et praegune president on vaevaks võtnud selle mõttemalli muutmise, lubades aastaks 2016 ökonoomsematele autodele üleminekut. Üsna suure tõenäosusega see ka juhtub.

Ebatavaliste ilmade ja tornaadode paljususe tõttu viimasel ajal arutlevad ameeriklased aeg-ajalt ka kliima soojenemise üle. Jällegi, kui küsida, kes on kõige suurem heitgaasidega reostaja maakeral, siis ega nad vastu vaidle, püüavad palli kinni, aga ameeriklased on harjunud, et probleemidega tegeleb alati keegi. Kui on probleem, siis teadvustatakse see kõrgemal tasandil ja antakse asjaomastele institutsioonidele lahendamiseks. Mis on ka ju loogiline, sest kui igaüks hakkaks isetegevusega tegelema, siis ei tea, kuhu me välja jõuaks. Noh ja kui ülevaltpoolt tehakse lihtsate vahenditega selgeks, et just sina, John, Ameerika kodanik, saad osoonikihi päästmiseks teha seda, teist ja kolmandat, siis juhul, kui argumendid on piisavalt selged ja usutavad, John seda ka teeb. Üldiselt ameeriklane üritab ikka hoida keskkonda, kus ta elab ja teeb seda, mis mõistlik ja vajalik tundub. Vastupidiselt meile, eestlastele, kes me kipume mõtlema, et ah mis mina, las teised rabelevad. Või siis: ma olen ju nii väike, minust ei sõltu midagi.

Jälgides ameeriklaste keskkonnateadlikku käitumist ja arvestades, et ameeriklane on üldiselt riigikuulelik kodanik, tundub mulle, et just valitsus on see, kes pole teinud piisavalt selgitustööd ega esitanud selgeid seisukohti ja nõudeid elanikele. Pean siin silmas prügikäitlust. Ehk ei tea nad isegi täpselt... See on justkui kohaliku omavalituse probleem, mitte enamat. Aga kui asetada ühele kaalukausile tarbimine ja teisele taaskasutus, siis, hmm, pole raske arvata, kumb pool raskem on. Näiteks plastik. Tüüpiline klient laseb kauba pakendada tasuta kilekottidesse. Tõsi küll, paar päeva tagasi alustati diskussiooni kilekottide maksustamise osas, esimest korda selle aja jooksul. Lisaks on muidugi kaup ise mitmekordses kilepakendis. Vett tarbitakse palju, enamasti pudelist – tekib meeletul hulgal plastikpudeleid. Palju kasutatakse ühekordseid toidunõusid – tavaline on see, et ameeriklane võtab toidu kooli-tööle kaasa. Samuti kasutavad ühekordseid toidunõusid paljud söögikohad (minu jaoks oli algul harjumatu vaadata lipsustatud mehi einestamas plastiknõudest plastikkahvlitega, aga ära harjusin:). Ja kuna otsene kohustus prügi sorteerimiseks puudub, siis ma ei oska öelda, kui palju tegelikkuses seda tehakse. Meie maja all on olemas konteinerid, sarnaselt Eesti rohelistele konteineritele, paberi ja pudelite jaoks. Orgaaniline prügi läheb purustatult kanalisatsiooni. Ka kasutatud riiete jaoks on olemas eraldi konteinerid (nende järele tundsin ma puudust Eestis, tunnen vist sel suvelgi :). Paber – seda on siin ka palju, e-riik tundub veel kaugel mägede taga olevat:)

Üleskutsed rohelise mõtteviisi ja taaskasutuse arendamiseks on Ameerikas kuidagi kaootilised, piirdudes pappkarpidest lindude meisterdamise ja plastikpudelist kujude ehitamisega. Kaks ameeriklast arutlesid kord omavahel nende asutuses rakendada üritatava rohelise mõtteviisi üle, kus juhtkond olevat saatnud kõigile töötajatele paberikandjal üleskutse loobumaks ühekordsetest nõudest. Ükspäev seda isegi tehti, järgmine päev enam mitte, sest keegi ei viitsinud taldrikupesu järjekorras seista.

Jäätmeprobleemi parim lahendus oleks kui jäätmeid üldse ei tekiks. Kuid siinne ühiskond on üles ehitatud tarbimisele. Mida rohkem tarbitakse, seda rohkem laekub makse, seda paremini elavad äriorganisatsioonid ja lõpuks kõik inimesed. Äriliselt mõtlema õpetatakse juba lasteaiast alates – on minugi noorem laps oma esimese turupäeva koolis edukalt ära pidanud, oma vanast kraamist lahti saanud ja - otse loomulikult - uut asemele ostnud. Ka sellist reklaamitulva läbi meediakanalite, nagu Ameerikas, pole ma kusagil mujal riigis kohanud. Sest eks ole, iga mure tarbeks leiab ju kindlasti mingi tarbimisartikli – ilusas pakendis loomulikult. Sellises maailmas on väga raske edendada rohelist mõtteviisi tarbimise piiramise läbi. Jääb üle arendada jäätmekäitlust ning tõsta elanike teadlikkust ja vastutustunnet. Just see aga jätab siin paljuski soovida, eriti kui elanikud loodusressursside külluse tunnetuses elavad. Kuid kindlasti ei ole see võimatu, pigem aja küsimus. Algus on ju tehtud ja huvitav on jälgida, kuidas hetkel 15-20 liitrit kütust sajale kilomeetrile rüüpavad suured möirgavad nelirattaveolised autod väiksemate, 6,5 liitrit tarbivate, sõiduvahenditega asenduma hakkavad. Ja võib-olla ei olegi siis auto enam niiväga prestiizhi näitaja ja must-be-thing:) Ehk teisiti öledes – algus teistmoodi mõtteviisile on tehtud. Lootust on.