30.3.09

Taaskasutus

Ehk lugu sellest, kuidas karpidest vihmametsa linnud said. Vaja läks tühje karpe, kääre, liimi, värve ja lapsi.
Ja lapsevanemaid assistentideks
Ja natuke nõu
Ja siis tuli kirjutada lugu

Ja lõpuks öelda aitäh!

28.3.09

Kirsid ja magnooliad

Noh, ikka selleks, et teid kadedaks teha - meil on kirsid ja magnooliad õites:) Muide, esimest korda nägin ma magnooliat õitsemas siis, kui Inglismaal elasime. Käisin õisi käega katsumas, et nende eheduses veenduda.






27.3.09

Pidu või mitte pidu

'Enjoy your party!' hüüavad naabrid ukselt meid peoriietes lifti sisenemas märgates. Mnjah - Kreeka, Poola, Ungari, Soome - meenuvad viimase kahe nädala saatkondade vastuvõtud. Ei hakka siinkohal loetlema kõiki neid, mis kalendris oma jarge ootavad.
Kujutage ette, et peale kohustuslikku kutsujate uksel kätlemist ja viisakusavaldusi ja võib-olla ka pisut pikemat jutuajamist ning isegi kallistusi, sõltuvalt kultuuri- ja tutvustasemest, sisenete te rahvast täis ruumi ja hakkate - suhtlema. Just. Libistate pilgu üle koosviibijate, surute ennast rahvahulgast läbi, pidevalt viisakalt vabandades, jõuate nendeni, keda te juba tunnete, vestlete pisut, siis suundute järgmiste tuttavateni, vestlete jälle, võib-olla pisut rohkem, siis liigute järgmisteni, kuni kõik tuttavad on ära teretatud (kallistatud). Vahepeal püüate kinni mõne tikuvõileiva kandikult või veinipokaali, soovitatavalt vee või äärmisel juhul valge veiniga, et piinlikke punaseid plekke endale või teistele mitte tekitada. Ja suhtlete edasi. Suhtluse käigus tekib juurde uusi tuttavaid, kelle nime ja riiki üritate kramplikult meelde jätta, et järgmisel korral piinlikkust tundma ei peaks, kuigi see enamasti ikkagi ei õnnestu. Vahepeal kuulate ära kõned. Siis, loomulikult - jätkate suhtlemist. Kuni kaks tundi läbi saab. Seejärel hakkate ennast minekule sättima, s.t otsite üles võõrustajad, tänate neid kutse eest, vahetate mõned olulisemad või vähemolulisemad repliigid. Siis surute ennast võimalikult viisakalt välisukse poole, ikka pidevalt vabandades, otsite rahakotist dollarilise (kui parasjagu pole, vaatate piinlikult maha), sokutate selle karbikesse ja saate vastu mantli (ka siis, kui dollarit pole). Siis lasete abikaasal mantli selga aidata ja astute uksest välja. Ja hingate kergendatult. Tehtud! Peoks on selliseid üritusi küll raske nimetada. Ausalt.

18.3.09

Poliitkunst

See kunst pole just minu maitse ja seepärast ma seda oma blogisse ka ei kleebi, aga lingi võin anda ikka:)
http://www.spiegel.de/fotostrecke/fotostrecke-40648-2.html#backToArticle

12.3.09

Natuke tahaks koju

Pagan, selline koduigatsus on jälle peal, et noh… ei, mina ei tea, miks see tunne on, aga ta on. See on nagu midagi omanditunde sarnast – et tahaks seda, mis kuulub minule ja mida ma olen saanud käega katsuda juba sünnist saati. Justkui see tükike maad ja see riba merd kuuluks minule. Ja need inimesed ka. Ei kuulu ju... vähemalt mitte mulle isiklikult. Aga tunne on selline küll. Isegi nõuka-aeg ei suutnud seda omanditunnet mistahes terariista kasutades välja uuristada, kuigi üritas.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid vastu tulles vanemate soovile, räägin sellest, millega me siin vahepeal tegelenud oleme.

Noh, Mereväe kutsel käisime tükikest Ameerika kultuuri vaatamas – jäähokit: Kanada vs USA. Pildil lauldakse hümni. Kas olete kunagi nii palju miljonäre korraga jääl näinud?:)

Oli küll pigem show kui võistlus: palju reklaami, dialoogi vaatajatega läbi suure kuvari, näitlemist, lapsi jääl, suurtes kogustes popcorni ja coca-colat ja õlut ja vahepeal võistlust ka. Isegi verd, nii, et platsile üks iseäralik kujund tekkis, mis jää alla tekitatud punastele joontele mustrit lisas.

Vahepeal pidid kaamerasse püütud vaatajad igasugu ülesandeid täitma, suudlema näiteks. Mõnel tuli hästi välja...

Mõnel mitte...

Kanada juhtis mängu viimase minutini 2:0, aga ameeriklane pidutses edasi – noh, kaotada peab ka oskama… ja nemad oskavad. Palju on Ameerikas venelastest hokimängijaid, üks kuulsamaid (kallimaid) on Ovechkin.

Viimasel minutil sai ameeriklane ka värava, mille peale üks naine palvetama hakkas, et ta rohkem ei saaks, et siis peab veel kauemaks istuma jääma…

Loomaias käisime ka jälle. No ma ei tea, seal ei teki sellist tunnet, et loomad on vangis, nagu Tallinnas, päris tore on jalutada. Pealegi tasuta. Seal on nüüd värviline aeg - teadagi, miks. Ja tee sa lapsele selgeks, miks just isased ilusad peavad olema...

Veel käisime Austraalia saatkonnas nende sõjaväe 108. aastapäeva tähistamas. Pillimehest oli kahju, kes torti ainult vaadata sai.

Ja lõpuks. Lastel oli rahvusvaheline õhtu koolis, kus nad end rahvariietesse panid, laulsid ja tantsisid. Oli tõesti, nagu mutionu laulus: karvaseid ja sulelisi kokku tulnud:). Meie lapse rahvariided saavad valmis alles suveks, aga sellest polnud hullu - euroopalikus stiilis kodukootud kleidike ajas ka asja ära. Arvake ära, kelle rahvariieteks sõjaväe-laiguline on?...:)

Ma isegi ütleks, et maailm on nii kirju, et väsimus tuleb ainuüksi sellest peale. Vaimustus väsitab. Noh, võib-olla sellest ka koduigatsus:)

6.3.09

Harige mehi!

Ühel pidulikul lõunasöögil käis meile Afganistani naiste elust rääkimas seitsmekümnendatel Ameerikasse elama asunud afgaanlanna. Ma olin just lõpetanud teise Khaled Hosseini raamatu The Thousand Splendid Suns lugemise ja tunne oli nagu oleks see naine selle raamatu kirjutanud, nii tuttav oli kõik. Raamat räägib kaheksakümnendatest, kuid vahet pole - mitte midagi ei ole selles riigis nüüdseks muutnud. Ikka ei saa miljonid lapsed kooli, sest koole lihtsalt pole. Paljud ei tea, mida tähendab sõna ’arst’. Osades regioonides pole endiselt elektrit, televiisorist ei oska nad undki näha. Ikka istuvad naised kodus, sest seal on nende ainuvõimalik koht ja burkasid kannavad nad turvalisuse huvides täiesti vabatahtlikult. Raske töö tõttu näevad nad 38-aastaselt välja nagu 60-aastased. Nende saatus on nende pere otsustada, kusjuures pere ei tähenda mitte ema-isa, vaid kogu suguvõsa. Kui suguvõsa meespool leiab, et tüdrukute harimine on vajalik, siis neil võib vedada ja nad õpetatakse lugema, koraani kohalikus moshees, ja natuke arvutamist ka. Kui midagi juhtub, näiteks saab kellegi abikaasa surma – ja seda juhtub üsna sageli – siis suguvosa otsustab, mis saab naisest. Tavaliselt antakse ta endise abikaasa vennale üle. Igal mehel on keskeltläbi kaks naist, mõnel ka rohkem.
Afgaanlanna sõnum kuulajatele oli, et kui tahta harida naisi, tuleb harida mehi. Afganistan vajab mitte relvi, vaid õpetajaid, arste ja insenere.

Mina kuulasin ja mõte jooksis kokku, ikka samas kohas, kus alati.
Esiteks. Ei saa ju abi anda neile, kes seda ei soovi.
Teiseks. Oletame, et soovivad. Aga kuidas sa neid harid? Kas egotsentrilises ühiskonnas üles kasvanud ameeriklane teab, kuidas harida sügavusuliste religiooni- ja peretraditsioonidega afgaane? Elu on näidanud, et ei tea.
Ja kolmandaks. Meil, Eestis, on haritud naisi rohkem kui mehi, aga kes tegelikult ilma teevad? Siinkohal võiks feministiks hakata ja rusikaid vehkida, aga mis see aitab? Elame meeste maailmas - vaesemas maailmas, kui me tegelikult võiksime elada.

2.3.09

Meest sõnast

Ehk et vähemalt ühe oma lubadustest on president nüüdseks täitnud. No või peaaegu. Viimati, kui meid lumesadu tabas ja elu seisma jäi, lubas president siinsetele elanikele Chicago karmi talve - no et me ikka teaksime, mis tõeline talv tähendab. Täna öösel sadas üsna kopsakas hulk lund maha ja elu jäi jälle seisma. Koolid suleti. Või õieti ei avatudki:) Tulevaks ööks lubab 17-kraadist külma. Nii et...:)
Pildi tegin täna hommikul oma aknast. Lund tuleb aina juurde.

Aga nädalavahetusel käisime me jälle küla peal:) Kui natuke linnast välja sõita, nii tunnikesejagu, siis võib kõiksugu huvitavaid loomi ja majapidamisi kohata.
Seekord võõrustas meid jällegi üks väliseestlane, kes kasvatab hobuseid ja koeri - no kolm koera on minu jaoks juba üsna palju, et nendega hakkama saada:), hulgast hobustest rääkimata. Peale selle on tal oma maalistuudio, kus ta maalib ja teisi õpetab ning kolm tublit last, kes kõik laupäeviti Eesti koolis käivad ja eesti keelt räägivad, kuigi pole mitte kunagi Eestis käinud. Ise nad ütlevad, et see on lihtsalt üks eksootline keel, millega siinkandis silma paista:) Aga kui nad head lapsed on lubas ema, kes suvel väliseestlaste laulukooriga Tallinna tuleb, nad Eestisse kaasa võtta.
Hoovi peal oli neil vaike surnuaed umbes 30 kodusõja ajal hukkunuga.

25.2.09

Palju õnne Eestile!

Aastapäeva tähistamine siinkandis algas juba pühapäeval, 22. veebruaril Washingtonis Lutheri kirikus. Kirik ise on väike ja stiilne, nii nagu pildilt näha võib. Inimesi oli küll vähevõitu, arvan, et kusagil 60 ringis, aga seda hubasem. Meile laulis Baltimore-Washingtoni segakoor, ja kui väliseestlaste kõnes on aktsent tunda, mõnel rohkem, teisel vähem, siis lauldes seda üldse polnud, isegi vaatamata sellele, et repertuaar koosnes kaasaegsetest Rene Eespere ja Urmas Sisaski küllalt rasketest lauludest. Ilus oli kuulata ja tekkis tahtmine kaasa laulda, ma ju ka ikkagi endine koorilaulja:)

Teisipäeval, 24.veebruaril toimus vastuvõtt Eesti saatkonnas - lõuna ajal välisesinduste esindajatele, saadikutele, atasheedele, õhtul väliseestlastele. Värvi andis üritustele see, et eelmisel õhtul olid Eesti professionaalid meile üles seadnud fotonäituse Eestist erinevate vaatenurkade alt, ehk - tõid meile Eesti koju kätte. Ühelt pildilt leidsin oma lapsepõlvelinna ja oma maja:). Arvake, mis linn oli:)

Panen siia üles mõned pildid meie väikesest ilusast saatkonnast vahetult enne vastuvõttu. Fotod vastuvõttudest tulevad hiljem. Tegelikult kahtlustan ma, et fotod tulevad teile koju kätte, sest nagu ma teada sain, olid fotograafid, kes meile näituse üles panid ja usinasti pilte oma aparaatidesse juurde klõpsisid, Eesti Ekspressist.


17.2.09

Lihtne elu

Hiljuti üks tuttav jutustas mulle, kuidas ta võhivõõra mehe arvamust diplomaatide abikaasadest kuulama pidi. Mehe arust ei oskavat need naised muud teha kui shopata ja kodus küüsi viilida. Olen minagi selliseid arvamusi kuulnud, hullemaidki: joovad džinni, peavad armukesi, elavad luksuslikes majades... kokkuvõttes löövad laiaks maksumaksja raha.
No ma mõtlesin, et teen pisut uurimustööd – et kui hästi või halvasti siis abikaasad, enamasti naised, elavad ja millega tegelevad. Ükskord, tõsi küll, sattusin kokku ka meessoost ’kaasaskantava diplomaadikohvriga’, aga tookord ei tulnud mul pähe sellest juttu teha. Ta ise tundus oma staatust nautivat täiel rinnal:)

Aga naistest siis
On selliseid naisi, kes on tõepoolest ’eluaegsed’ diplomaatide abikaasad ja kes tegelevadki ainult sellega, et rändavad kogu perega ühest kohast teise, aastake siin ja kaks seal, teinekord isegi vähem. Kujutage ette, et te kolite pidevalt kuhugi: Aafrikast Aasiasse, siis Euroopasse, vahepeal Venemaale, enne mida tuleb teil läbida kohustuslik kursus Ameerikas ja siis tagasi koju, kus iganes see ka poleks. Olen nüüdseks koolibussi peatuses lapsi kooli saatmas kohanud kahte naist, kes on siin veetnud vaid kolm kuud selleks, et läbida koolitus (enamasti koolitatakse nii lähetatavat diplomaati kui tema abikaasat), et seejärel kaugemale kolida, näiteks Hiinasse. See tähendab, et ka lapsed rändavad, vahetavad pidevalt kooli, sõpru jne. Kujutage ette. Mina ei kujuta.

On selliseid naisi, kes on väljaõppinud spetsialistid, teinud kodus edukat karjääri, omanud isiklikke ärisid ja kellele välismaal elamine ei ole igapäevarutiin. Soome diplomaadi abikaasa, mu hea tuttav, on eluaeg olnud hambaarst, pidanud oma hambaravikabinetti ning peale abikaasa lähetamist teise riiki kõik maha müünud ja kaasa sõitnud. Ja loomulikult, alati on võimalus jätta kaasa minemata, kuid diplomaatilises maailmas peetakse heaks tooniks, et riiki esindab terve pere.

Esindatusega kipub olema nii, et mida vaiksem riik, seda rohkem on üritusi, millest osa võtma peab. Hiljuti kurtis Austria diplomaadi abikaasa, et ta lihtsalt enam ei jaksa. Sarnaselt Austriale peab ka Eesti katma, s.t kohalolemisega esindama, mere-, õhu-, maa- ja kaitseväe üritusi. No mina kõike ei üritagi, nagunii ei jõuaks:)

Neid, kes välismaale saadetuna pere suurendamise kasuks on otsustanud, ka neid on üksjagu. Meie tegime seda samuti, siis kui Inglismaal elasime, ja võin omast käest öelda, et see on parim viis tavarutiini tekkinud vahemiku täiteks:)

Seekord, Ameerikasse sattudes, mõtlesin, et kirjutan natuke, blogin õige pisut. Aga näe, külge hakkas see kirjutamine, sõltuvus tekkis. Kui hea mõte, kirjutamistuhin ja vaba hetk kokku saavad, siis tekib lugu, olgu siis päris või mittepäris. Kui huvi on, siis minu lühilugudeni, mida inglased kutsuvad short shorts’ideks, viib üleval paremal nurgas link fiktsionalistikat – lihtsalt tore sõna:).

16.2.09

Presidendipäev

Täna on Presidendipäev, vaba päev, millega tahistatatakse George Washingtoni sünnipaeva ning vastavalt osariikide traditsioonidele peetakse pidustusi ja paraade. Kui varem, enne kaheksakümnendaid, oli päev vaba kõigile, siis nüüd kasutavad mitmed äriettevõtted seda hoopistükkis soodusmüügiga tegelemiseks - President's Day sale. Siiski enamus asutusi, s.h koolid, on suletud. Veelgi enam, osad koolid, näiteks New Yorgis, on teinud lastele vabaks terve nädala, et keset talve neile pisut rohkem puhkust anda. Meie laps peab leppima ühe vaba päevaga, mida ta 'kasutab' haigusest taastumiseks ja loodetavasti on homsest jalle rivis:)
Ega ma tahtnudki muud öelda kui et jälle üks vaba päev:)

11.2.09

DAWA

Defense Attaches Wife’s Association ehk maakeeli kaitseatašeede abikaasade ühendus on organisatsioon, mille nimi ütleb üsna täpselt, millega see tegeleb. Aga kui pikemalt lahti seletada, siis käiakse vähemalt kord kuus koos, iga kord erineva inimese juures kodus, tuuakse kaasa rahvuslikku sööki, süüakse, juuakse, lobisetakse ja aeg-ajalt võetakse midagi ette ka, näiteks mõni huvitav ekskursioon. Vahel õnnestub käia kohtades, kuhu tavakodanik ei pääse, Valgesse Majja näiteks. Minul, tõsi küll, pole sinna veel õnnestunud pääseda, aga küllap jõuan.
Üldiselt on see kokkusaamine kohaks, kus suhelda, oma kogemusi ja muresid jagada, sidemeid luua. Kui atašeede abikaasasid Washingtonis on ligi sada, siis kokkusaamistel käib meid tavaliselt vaid 30 ringis. Millest on muidugi natuke kahju, aga mis teha – mõnel on väikesed lapsed, mõned käivad tööl ja osa naistest pelgavad kehva keeleoskust. Minu meelest on see ideaalne koht keeleoskuse arendamiseks, isegi põnev – igaühel oma aktsent.
Kui eelmisel korral võõrustas meid slovakitar, siis täna tegi seda Singapuri kaitseatašee abikaasa. Minul tekkis Killukese blogist leivalugu lugedes mõte kaasavõtmiseks valmistada IKEA leivapulbrist väiksemad pätsikesed ja peab ütlema, et need olid nosimiseks päris mõnusad. Tõsi, nad pole nii pehmed kui suurest leivapätsist lõigatud viilud ja seetõttu peavad hambad tugevad olema:) Aga ega neid rahvaid, kes mustast leivast rõõmu tunda oskavad, just palju pole:)
Mõned pildid tänasest olengust.
Leivapätsikesed
Poolenisti tarbitud soolased toidud
Veel tarbimata magustoidud
Hiina magustoit: riisjahu-seederpähklipallikesed mingis vedelikus, mida keegi nautida ei suutnud, vähemalt meie lauas. Olime ebaviisakad ja jätsime enamuse alles..:)
Siin pildil on osa meist
Muide, Singapur, mis asub Aasia kirdeosas, on üks maailma neljast linnriigist, koosneb 63 saarest ja on SKP-d arvestades 5.kohal. Ja seal on kogu aeg soe:)

9.2.09

Tahan kooli minna!

"Emme, kas täna on koolipäev? Miks ma siis kooli ei lähe? Mina tahan kooli minna!"
Nüüd on see siis käes - viirus muidugi. Alates ajast kui Ameerikasse tulime - eelmise aasta aprillist - on see esimene päev, kui meie noorem laps haiguse tõttu koolist puuduma peab. Eestis oli tal sageli miskit viga - nohu, köha, allergilised reaktsioonid, mistõttu lasteaias käimisest ei tulnud välja suurt miskit. Kaks-kolm päeva ja - vanaisa, aita jälle! Mäletan, et kord pidas ta isegi kaks nädalat vastu ja ma joonistasin suure risti seinale. Nii et pole hullu - hea meelega maalin veel suurema risti :)
Aga hea, et see viirus ei tulnud kimbutama eelmisel nädalal, sest siis tegid lapsed koolis teste. Siin on nii, et neli korda aastas hinnatakse nende edasiminekut: nad loevad, kirjutavad, räägivad ning liidavad ja lahutavad. Lisaks hinnatakse nende inglise keele ning võõrkeele oskust (hispaania keel siis), sotsiaalset arengut ja tööharjumusi (3-palli skaalal). Samuti antakse vanematele teada, kas progress on olemas terviseõpetuses, kunstis, muusikas ja kehalises kasvatuses.
Pean ütlema, et lapsevanemana võin rahule jääda. Alati saab paremini ja nõrgad kohad on ikka ka, teadagi kus - alalõigu "Sotsiaalne areng ja tööharjumused" all: 1) lapsele tuleb selgitada, mida tähendab vastutustunne ja 2) et ta kuulaks ja järgiks 100% õpetaja suuniseid.
Keelega on nüüd küll nii, et oleme jõudnud sinna, kus inglise keel kodus prevaleerima kipub ja seda tuleb teadlikult ohjeldada.
"Emme, kuidas on "king" eesti keeles? Aga kuidas on "pie" eesti keeles? Oeh, ma ei oska enam eesti keelt!"
Jälle mure:)

4.2.09

Auto kui väljendusvahend

Auto on kahtlemata oluline liikumisvahend. Aga mitte ainult. Sageli väljendab see omaniku maailmavaadet, rahvust, tegevusvaldkonda või mida iganes. No näiteks võid sa auto kaudu kõigile teada anda, et armastad kasse. Või et sulle meeldib kihutada - ikka selleks, et kiirelt surra. Või siis sellest, kus on naiste koht. Mina isiklikult jätaks meeste WC küll rahule.

See sõnum jääb pisut segaseks. Võib-olla ootab annetusi.
Selge - auto on ühtlasi ka lennumasina eest
Esimese naise auks
Ei tea, kas teenust pakutakse autos?
Ei tea, mida arvata

Hmm, vara veel
Arvan teadvat, mis rahvusest selle auto omanik on
Halb, et mul endal diplomaatilise staatuse tõttu pole võimalik huvitavat numbrimärki välja mõelda. Aga võib-olla hea:)