30.3.09
Taaskasutus
28.3.09
Kirsid ja magnooliad
27.3.09
Pidu või mitte pidu
'Enjoy your party!' hüüavad naabrid ukselt meid peoriietes lifti sisenemas märgates. Mnjah - Kreeka, Poola, Ungari, Soome - meenuvad viimase kahe nädala saatkondade vastuvõtud. Ei hakka siinkohal loetlema kõiki neid, mis kalendris oma jarge ootavad. 18.3.09
Poliitkunst
http://www.spiegel.de/fotostrecke/fotostrecke-40648-2.html#backToArticle
12.3.09
Natuke tahaks koju
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid vastu tulles vanemate soovile, räägin sellest, millega me siin vahepeal tegelenud oleme.
Noh, Mereväe kutsel käisime tükikest Ameerika kultuuri vaatamas – jäähokit: Kanada vs USA. Pildil lauldakse hümni. Kas olete kunagi nii palju miljonäre korraga jääl näinud?:)
Oli küll pigem show kui võistlus: palju reklaami, dialoogi vaatajatega läbi suure kuvari, näitlemist, lapsi jääl, suurtes kogustes popcorni ja coca-colat ja õlut ja vahepeal võistlust ka. Isegi verd, nii, et platsile üks iseäralik kujund tekkis, mis jää alla tekitatud punastele joontele mustrit lisas. 
Vahepeal pidid kaamerasse püütud vaatajad igasugu ülesandeid täitma, suudlema näiteks. Mõnel tuli hästi välja...
Mõnel mitte...
Kanada juhtis mängu viimase minutini 2:0, aga ameeriklane pidutses edasi – noh, kaotada peab ka oskama… ja nemad oskavad.
Palju on Ameerikas venelastest hokimängijaid, üks kuulsamaid (kallimaid) on Ovechkin.
Viimasel minutil sai ameeriklane ka värava, mille peale üks naine palvetama hakkas, et ta rohkem ei saaks, et siis peab veel kauemaks istuma jääma…
Loomaias käisime ka jälle. No ma ei tea, seal ei teki sellist tunnet, et loomad on vangis, nagu Tallinnas, päris tore on jalutada. Pealegi tasuta. Seal on nüüd värviline aeg - teadagi, miks. Ja tee sa lapsele selgeks, miks just isased ilusad peavad olema...

Veel käisime Austraalia saatkonnas nende sõjaväe 108. aastapäeva tähistamas. Pillimehest oli kahju, kes torti ainult vaadata sai.
Ja lõpuks. Lastel oli rahvusvaheline õhtu koolis, kus nad end rahvariietesse panid, laulsid ja tantsisid. Oli tõesti, nagu mutionu laulus: karvaseid ja sulelisi kokku tulnud:). Meie lapse rahvariided saavad valmis alles suveks, aga sellest polnud hullu - euroopalikus stiilis kodukootud kleidike ajas ka asja ära. Arvake ära, kelle rahvariieteks sõjaväe-laiguline on?...:)
Ma isegi ütleks, et maailm on nii kirju, et väsimus tuleb ainuüksi sellest peale. Vaimustus väsitab. Noh, võib-olla sellest ka koduigatsus:)
6.3.09
Harige mehi!
Ühel pidulikul lõunasöögil käis meile Afganistani naiste elust rääkimas seitsmekümnendatel Ameerikasse elama asunud afgaanlanna. Ma olin just lõpetanud teise Khaled Hosseini raamatu The Thousand Splendid Suns lugemise ja tunne oli nagu oleks see naine selle raamatu kirjutanud, nii tuttav oli kõik. Raamat räägib kaheksakümnendatest, kuid vahet pole - mitte midagi ei ole selles riigis nüüdseks muutnud. Ikka ei saa miljonid lapsed kooli, sest koole lihtsalt pole. Paljud ei tea, mida tähendab sõna ’arst’. Osades regioonides pole endiselt elektrit, televiisorist ei oska nad undki näha. Ikka istuvad naised kodus, sest seal on nende ainuvõimalik koht ja burkasid kannavad nad turvalisuse huvides täiesti vabatahtlikult. Raske töö tõttu näevad nad 38-aastaselt välja nagu 60-aastased. Nende saatus on nende pere otsustada, kusjuures pere ei tähenda mitte ema-isa, vaid kogu suguvõsa. Kui suguvõsa meespool leiab, et tüdrukute harimine on vajalik, siis neil võib vedada ja nad õpetatakse lugema, koraani kohalikus moshees, ja natuke arvutamist ka. Kui midagi juhtub, näiteks saab kellegi abikaasa surma – ja seda juhtub üsna sageli – siis suguvosa otsustab, mis saab naisest. Tavaliselt antakse ta endise abikaasa vennale üle. Igal mehel on keskeltläbi kaks naist, mõnel ka rohkem.Afgaanlanna sõnum kuulajatele oli, et kui tahta harida naisi, tuleb harida mehi. Afganistan vajab mitte relvi, vaid õpetajaid, arste ja insenere.
Mina kuulasin ja mõte jooksis kokku, ikka samas kohas, kus alati.
Esiteks. Ei saa ju abi anda neile, kes seda ei soovi.
Ja kolmandaks. Meil, Eestis, on haritud naisi rohkem kui mehi, aga kes tegelikult ilma teevad? Siinkohal võiks feministiks hakata ja rusikaid vehkida, aga mis see aitab? Elame meeste maailmas - vaesemas maailmas, kui me tegelikult võiksime elada.
3.3.09
2.3.09
Meest sõnast



Hoovi peal oli neil vaike surnuaed umbes 30 kodusõja ajal hukkunuga.
25.2.09
Palju õnne Eestile!
Aastapäeva tähistamine siinkandis algas juba pühapäeval, 22. veebruaril Washingtonis Lutheri kirikus. Kirik ise on väike ja stiilne, nii nagu pildilt näha võib. Inimesi oli küll vähevõitu, arvan, et kusagil 60 ringis, aga seda hubasem. Meile laulis Baltimore-Washingtoni segakoor, ja kui väliseestlaste kõnes on aktsent tunda, mõnel rohkem, teisel vähem, siis lauldes seda üldse polnud, isegi vaatamata sellele, et repertuaar koosnes kaasaegsetest Rene Eespere ja Urmas Sisaski küllalt rasketest lauludest. Ilus oli kuulata ja tekkis tahtmine kaasa laulda, ma ju ka ikkagi endine koorilaulja:)Teisipäeval, 24.veebruaril toimus vastuvõtt Eesti saatkonnas - lõuna ajal välisesinduste esindajatele, saadikutele, atasheedele, õhtul väliseestlastele. Värvi andis üritustele see, et eelmisel õhtul olid Eesti professionaalid meile üles seadnud fotonäituse Eestist erinevate vaatenurkade alt, ehk - tõid meile Eesti koju kätte. Ühelt pildilt leidsin oma lapsepõlvelinna ja oma maja:). Arvake, mis linn oli:)
Panen siia üles mõned pildid meie väikesest ilusast saatkonnast vahetult enne vastuvõttu. Fotod vastuvõttudest tulevad hiljem. Tegelikult kahtlustan ma, et fotod tulevad teile koju kätte, sest nagu ma teada sain, olid fotograafid, kes meile näituse üles panid ja usinasti pilte oma aparaatidesse juurde klõpsisid, Eesti Ekspressist.


17.2.09
Lihtne elu
No ma mõtlesin, et teen pisut uurimustööd – et kui hästi või halvasti siis abikaasad, enamasti naised, elavad ja millega tegelevad. Ükskord, tõsi küll, sattusin kokku ka meessoost ’kaasaskantava diplomaadikohvriga’, aga tookord ei tulnud mul pähe sellest juttu teha. Ta ise tundus oma staatust nautivat täiel rinnal:)
Aga naistest siis
On selliseid naisi, kes on tõepoolest ’eluaegsed’ diplomaatide abikaasad ja kes tegelevadki ainult sellega, et rändavad kogu perega ühest kohast teise, aastake siin ja kaks seal, teinekord isegi vähem. Kujutage ette, et te kolite pidevalt kuhugi: Aafrikast Aasiasse, siis Euroopasse, vahepeal Venemaale, enne mida tuleb teil läbida kohustuslik kursus Ameerikas ja siis tagasi koju, kus iganes see ka poleks. Olen nüüdseks koolibussi peatuses lapsi kooli saatmas kohanud kahte naist, kes on siin veetnud vaid kolm kuud selleks, et läbida koolitus (enamasti koolitatakse nii lähetatavat diplomaati kui tema abikaasat), et seejärel kaugemale kolida, näiteks Hiinasse. See tähendab, et ka lapsed rändavad, vahetavad pidevalt kooli, sõpru jne. Kujutage ette. Mina ei kujuta.
On selliseid naisi, kes on väljaõppinud spetsialistid, teinud kodus edukat karjääri, omanud isiklikke ärisid ja kellele välismaal elamine ei ole igapäevarutiin. Soome diplomaadi abikaasa, mu hea tuttav, on eluaeg olnud hambaarst, pidanud oma hambaravikabinetti ning peale abikaasa lähetamist teise riiki kõik maha müünud ja kaasa sõitnud. Ja loomulikult, alati on võimalus jätta kaasa minemata, kuid diplomaatilises maailmas peetakse heaks tooniks, et riiki esindab terve pere.
Esindatusega kipub olema nii, et mida vaiksem riik, seda rohkem on üritusi, millest osa võtma peab. Hiljuti kurtis Austria diplomaadi abikaasa, et ta lihtsalt enam ei jaksa. Sarnaselt Austriale peab ka Eesti katma, s.t kohalolemisega esindama, mere-, õhu-, maa- ja kaitseväe üritusi. No mina kõike ei üritagi, nagunii ei jõuaks:)
Neid, kes välismaale saadetuna pere suurendamise kasuks on otsustanud, ka neid on üksjagu. Meie tegime seda samuti, siis kui Inglismaal elasime, ja võin omast käest öelda, et see on parim viis tavarutiini tekkinud vahemiku täiteks:)
Seekord, Ameerikasse sattudes, mõtlesin, et kirjutan natuke, blogin õige pisut. Aga näe, külge hakkas see kirjutamine, sõltuvus tekkis. Kui hea mõte, kirjutamistuhin ja vaba hetk kokku saavad, siis tekib lugu, olgu siis päris või mittepäris. Kui huvi on, siis minu lühilugudeni, mida inglased kutsuvad short shorts’ideks, viib üleval paremal nurgas link fiktsionalistikat – lihtsalt tore sõna:).
16.2.09
Presidendipäev
11.2.09
DAWA
Üldiselt on see kokkusaamine kohaks, kus suhelda, oma kogemusi ja muresid jagada, sidemeid luua. Kui atašeede abikaasasid Washingtonis on ligi sada, siis kokkusaamistel käib meid tavaliselt vaid 30 ringis. Millest on muidugi natuke kahju, aga mis teha – mõnel on väikesed lapsed, mõned käivad tööl ja osa naistest pelgavad kehva keeleoskust. Minu meelest on see ideaalne koht keeleoskuse arendamiseks, isegi põnev – igaühel oma aktsent.
Kui eelmisel korral võõrustas meid slovakitar, siis täna tegi seda Singapuri kaitseatašee abikaasa. Minul tekkis Killukese blogist leivalugu lugedes mõte kaasavõtmiseks valmistada IKEA leivapulbrist väiksemad pätsikesed ja peab ütlema, et need olid nosimiseks päris mõnusad. Tõsi, nad pole nii pehmed kui suurest leivapätsist lõigatud viilud ja seetõttu peavad hambad tugevad olema:) Aga ega neid rahvaid, kes mustast leivast rõõmu tunda oskavad, just palju pole:)
9.2.09
Tahan kooli minna!
4.2.09
Auto kui väljendusvahend
See sõnum jääb pisut segaseks. Võib-olla ootab annetusi.
Selge - auto on ühtlasi ka lennumasina eest
Ja natuke nõu















Esimese naise auks



