Lihtne elu

Hiljuti üks tuttav jutustas mulle, kuidas ta võhivõõra mehe arvamust diplomaatide abikaasadest kuulama pidi. Mehe arust ei oskavat need naised muud teha kui shopata ja kodus küüsi viilida. Olen minagi selliseid arvamusi kuulnud, hullemaidki: joovad džinni, peavad armukesi, elavad luksuslikes majades... kokkuvõttes löövad laiaks maksumaksja raha.
No ma mõtlesin, et teen pisut uurimustööd – et kui hästi või halvasti siis abikaasad, enamasti naised, elavad ja millega tegelevad. Ükskord, tõsi küll, sattusin kokku ka meessoost ’kaasaskantava diplomaadikohvriga’, aga tookord ei tulnud mul pähe sellest juttu teha. Ta ise tundus oma staatust nautivat täiel rinnal:)

Aga naistest siis
On selliseid naisi, kes on tõepoolest ’eluaegsed’ diplomaatide abikaasad ja kes tegelevadki ainult sellega, et rändavad kogu perega ühest kohast teise, aastake siin ja kaks seal, teinekord isegi vähem. Kujutage ette, et te kolite pidevalt kuhugi: Aafrikast Aasiasse, siis Euroopasse, vahepeal Venemaale, enne mida tuleb teil läbida kohustuslik kursus Ameerikas ja siis tagasi koju, kus iganes see ka poleks. Olen nüüdseks koolibussi peatuses lapsi kooli saatmas kohanud kahte naist, kes on siin veetnud vaid kolm kuud selleks, et läbida koolitus (enamasti koolitatakse nii lähetatavat diplomaati kui tema abikaasat), et seejärel kaugemale kolida, näiteks Hiinasse. See tähendab, et ka lapsed rändavad, vahetavad pidevalt kooli, sõpru jne. Kujutage ette. Mina ei kujuta.

On selliseid naisi, kes on väljaõppinud spetsialistid, teinud kodus edukat karjääri, omanud isiklikke ärisid ja kellele välismaal elamine ei ole igapäevarutiin. Soome diplomaadi abikaasa, mu hea tuttav, on eluaeg olnud hambaarst, pidanud oma hambaravikabinetti ning peale abikaasa lähetamist teise riiki kõik maha müünud ja kaasa sõitnud. Ja loomulikult, alati on võimalus jätta kaasa minemata, kuid diplomaatilises maailmas peetakse heaks tooniks, et riiki esindab terve pere.

Esindatusega kipub olema nii, et mida vaiksem riik, seda rohkem on üritusi, millest osa võtma peab. Hiljuti kurtis Austria diplomaadi abikaasa, et ta lihtsalt enam ei jaksa. Sarnaselt Austriale peab ka Eesti katma, s.t kohalolemisega esindama, mere-, õhu-, maa- ja kaitseväe üritusi. No mina kõike ei üritagi, nagunii ei jõuaks:)

Neid, kes välismaale saadetuna pere suurendamise kasuks on otsustanud, ka neid on üksjagu. Meie tegime seda samuti, siis kui Inglismaal elasime, ja võin omast käest öelda, et see on parim viis tavarutiini tekkinud vahemiku täiteks:)

Seekord, Ameerikasse sattudes, mõtlesin, et kirjutan natuke, blogin õige pisut. Aga näe, külge hakkas see kirjutamine, sõltuvus tekkis. Kui hea mõte, kirjutamistuhin ja vaba hetk kokku saavad, siis tekib lugu, olgu siis päris või mittepäris. Kui huvi on, siis minu lühilugudeni, mida inglased kutsuvad short shorts’ideks, viib üleval paremal nurgas link fiktsionalistikat – lihtsalt tore sõna:).