Nagu president ees, nii...?

Oletame, et olen ameeriklane, isa poolt must, ema poolt valge, ja mulle potsatab postkasti rahvaloendusankeet, kus palutakse end rassiliselt määratleda. Mul on kolm vabalt valitud võimalust: 1) valge, 2) must ja 3) must-valge. Pole keeruline arvata, et kolmas on minu jaoks õige, kuid mulle on antud valikuvõimalus ja jään hetkeks mõtlema. Vaatan peeglisse - must mis must! Teised ka justkui on mind alati mustaks pidanud. Ja tegelikult - mul on ju eeskuju presidendi näol, kes samas olukorras end just mustanahaliseks tituleeris.

Kuigi mina ei ole ameeriklane ja ei pea valikuid tegema, v.a kooliskäiva lapse puhul, siis minu jaoks tundus asi üsna loogiline, et 'Ameerika esimese mustanahalise' tiitliga president end mustaks peab. Kuid eilne Washingon Posti artikkel, kus üks naisterahvas oma rahulolematust väljendas, süüdistades presidenti, et too oma valget ema ja valget keskkonda, kus ta üles kasvas ja hariduse sai, ignoreerib, seades lõppkokkuvõttes kogu rahvaloenduse adekvaatsuse kahtluse alla, pani mind taaskord mõtlema, et elu ei ole must-valge.

Kuigi mõnikord tundub, et võiks olla - et just must-valge valik oleks parim :)

Virtuaalne suguvõsa kokkutulek

Kes on kõik need inimesed minu vanaema vanas albumis? Keeran lehti, mõtlen ja püüan meenutada. Ilusad, noored, naeratavad, õnnelikud ja mõnikord vähemõnnelikud, mundris, laulatusel, viimsel teekonnal... Mõnel pildil on eesnimi, mõnel küla nimi või aastaarv, mõnel 'ristiisalt' või 'kallile sugulasele' või lihtsalt - 'mälestuseks'.... Osa neist on vägagi tuttavad, teised jälle... Mõnele on isa käekirjaga kirjutatud 'ei mäleta enam'. Küsiks ju vanaemalt, aga temastki on jäänud järele vaid fotod.

Geni.com kutsus mind taaskord kõige selle, mis minevikus toimus, üle mõtlema. Õigupoolest küll üks tubli sugulane, kes kutse saatis. Geni-andmebaasi sisse logides leidsin ma juba päris suure sugulaste seltskonna eest.

Kas oleks vanaema võinud arvata, et ükskord kogu suguvõsa virtuaalkeskonnas kokku saab! :D Kindlasti saame koos ka pildipusa ükskord lahti harutatud...

Elu Vahtralehemaal

Pean kohe ära ütlema, et mulle see raamat meeldis. Tuli tuttav ette :)

Autor on küll Kanadas oma perega elanud pea kakskümmend aastat ja mina siinpool maakera, pealegi USA-s, pelgalt kaks, kuid ometigi leidsin palju ühiseid mõttekäike ja kogemusi, samas ka üht-teist uut ja üllatavat.

Olen minagi tunnetanud erinevusi just täpselt nõnda, nagu autor kirjeldab, alustades koolisüsteemi erinevustest Eesti ja Ameerika mandri vahel ning lõpetades kasvõi vastutulijate naeratustega tänaval.

Olen tunnetanud erinevusi USA ja Kanada vahel, kus Kanada näiteks on rahvusgruppide säilimiseks loonud paremad tingimused. Samas tajusin autori kirjeldustest, kui raske on sellegipoolest eestluse säilitamine võõrkeelses keskkonnas ning kui palju see perelt aega ja pühendumist nõuab.

Olen pisut pettunud olnud suuresti reklaamitud Niagara kose tegelikust kommertslikkusest, just nii nagu see juhtus autoriga.
Olen täiega nautinud siinset päikselist kliimat ja võimsat loodust ning häid matkaradu.
Olen kohanud karu, kuid vastupidiselt autorile pole osanud teda karta :)
Olen otsinud poodidest kodumaist toodangut.
Olen tajunud, et mu 8-aastane tütar on mulle käitumisega eeskujuks.

Kokkuvõttes. Mõnus ja kerge lugemine. Hästi positiivne. Siiras. Lõpus paneb paratamatult autoriga kaasa mõtlema küsimuse üle - kuhu edasi?

Aitäh sulle, killuke! Jõudu edaspidigi!

Lendab, ei lenda... ehk õnnelik reisi lõpp

Ämma-äia viimaseid päikselisi päevi meie pool segas paratamatult mõte tuhapilvest, mis nende kojusõidu ära rikkuda võis. Lendab, ei lenda, lendab...

Sõnumid lennurindelt ajasid segadusse, sest samal ajal kui SAS rahulikult paigal püsis, Ameerika lennukid end tuhapilvest segada ei lasknud. Ja nii nagu ootas SAS, jälgisid ka ämm ja äi, kel piletid 22.aprilliks soetatud olid, toimuvat. Paar päeva enne, 20.aprillil, otsustas SAS lennata, mis tekitas lootuse, kuid 21.aprillil see kustus, sest sel päeval lendu ei olnud. Ka teatati meile, et kui 22. lendu ei toimu ja nad koju ei saa, siis peavad ootama mai lõpuni. Ahsoo... no aitäh abi eest...

Kuid lootus kustub viimasena... ja ennäe, 22.aprillil lend siiski toimus. Washingtoni lennujaamast küll teatati, et pole kindel, kas lennuk Kopenhaagenis ka maandub või hoopis kusagil mujal, siis mis seal ikka, vähemalt jõuab see Euroopa mandrile.

Õnneks vulkaan siiski halastas ja lend kulges plaanipäraselt.

Ämma-äia reisimuljed kokkuvõttes? Väsitav, aga põnev. Äi võttis Ameerika-reisi kokku nõnda: siin saad sa aru kui väike ja vaene sa oled. Ja rumal, provotseerisin ma muiates. Võib ka nii öelda, oli ta minuga nõus.

Aga sellest, kuidas nad koju kibelesid, võib järeldada üht - võõrsil on hea, kuid kodus parem :)

Lehvitame neile! :) Reisi meenutuseks hetk põnevast Luray koopast.

Veel üks ball, seekord merejalaväelaste juures

Peale eelmist balli lubas Meelis, et see jääb viimaseks, kuid... mees kes lubabki... :) Tuli taaskord mõelda, mida panna selga ja jalga ja... oehh... Aga välja mõtlesin - lasin kleidid taaskasutusse, s.t alustasin ringiga otsast. No ei jõua kogu aeg uut kleiti soetada.

Seekordne ball juhtus meie üllatuseks olema peaasjalikult Ameerika-keskne. Tohutust rahvahulgast ei leidnud me ühtegi tuttavat ning külaliste nimekirjast lugesime välja peale meie veel vaid kaks atašeed. Tunne oli nagu oleksime eksinud - kõik teadsid, kuhu minna ja mida teha, meie muidugi mitte. Kõik lobisesid omavahel millestki... ja ega tegelikult meilgi pelgalt teineteise seltsi nautida lastud. Ikka tuli keegi ligi. Näiteks üks vanem mees, kelle leedulasest vanaisa sõja ajal Ameerikasse põgenes ning kes tundis huvi, kuidas me venelastesse suhtume. Või siis üks Sepa-nimeline Ameerika nooremohvitser (tema tundus küll tõeliselt õnnelik eestlasi kohates olevat :)) Ja veel mõni, kes iseäraliku Meelise vormi riietuse peale uudishimutsema kippus.

Pidu ise oli vägevaim, millel siiani osalenud olen, järgides kõiki Ameerika traditsioone: liputseremoonia, hümn, kõned, söögipalvus, 4-käiguline õhtusöök, tants. Lisaks toimus heategevuslik oksjon. Kuna kohal oli palju ka nooremat põlvkonda, siis pidu peeti nii kuis vähegi jaksu oli... ja ikka algusest peale kohe laulu ja puntratantsuga :)Lisaks menüüle ja infovoldikutele lubas kiri laual lilled kaasa viia, ilma vaasita siiski :)Lahkudes leidsime fuajeest kaks kuju, üks neist Reagani, teine Johnsoni oma. Mulle Reagan meeldis ja otsustasin ühe pildi temaga koos teha. Vahepeal tuli meie juurde üks mees ja kuuldes, et oleme Eestist, teatas, et saab aru küll, miks me just Reaganiga pilti teeme. Tema oli ju Nõukogude Liidu lagundaja...:)Üllatavalt palju teatakse Eestist siiski. Pealegi leidub igas seltskonnas vähemalt üks eestlane.... no või siis keegi, kel esivanemad sealtkandist.

Pidev reorganiseerimine on illusioon progressist

Esimest korda puutusin ma organisatsiooni reformimisega kokku noore ülikoolilõpetajana juba oma esimesel tööaastal. Oli aasta 1991, kolhoosid ja sovhoosid lagunesid ning nõukogudeaegne põllumajandus omandas teistsugust eksteerimisvormi.

Tollal tundusid reformid loomulike ja maaelu jätkumise kontekstis möödapääsmatutena — oli ju muutunud riigikord ja koos sellega tekkis vajadus uute organisatsiooniliste lahenduste järele. Asutus, kus spetsialistina töötasin, likvideeriti ja inimesed koondati. Kuid juba järgmisel päeval loodi uus asutus, liideti suurema külge ning inimesed võeti tagasi tööle. Tõsi küll, mitte kõigile ei tehtud ettepanekut taaskord lepingulistesse suhetesse asuda.

See oli minu esimene kogemus reformimisest ja üldse esimene kogemus täiskasvanute karmil mängumaastikul.

Nüüdseks on tööaastaid ja kogemusi kogenenud üksjagu, miski ei tundu enam üllatav ega ootamatu, ei niida jalust ega pane kätega peast haarama. Ja siiski leian end aeg-ajalt mõttelt, kas mitte liiga sageli ei võeta ette asutuste liitmisi ja lahutamisi ning struktuurimuudatusi ministeeriumides.

Sageli juhtub see just valitsuse vahetumise järgsetel aegadel. Paarikümne taasiseseisvuse aasta sisse on mahtunud suuremaid ja väiksemaid struktuurimuudatusi, likvideerimisi, loomisi ja taasloomisi, põhjenduseks enamasti edasiminek, paratamatus ning lausa evolutsioon loodusseaduste mõistes.

Kuid kas alati on nii nagu näib? Kas iga reform ikka viib oodatud tulemuseni või tekitab vaid segadust, pettumusi, hirme, motivatsiooni kadumist töötajate hulgas? Iga organisatsioon vajab arenguks tugevat koostöövõimelist meeskonda, selles ei kahtle keegi. Meeskonna kujundamine nõuab aega, teadmisi ja pingutust. On ju looduslik evolutsioongi aeganõudev protsess, mille kunstlik kiirendamine võib oodatud tulemuse hoopiski ära rikkuda.

Juba Rooma kirjanik ja õukondlane Gaius Pertonius Arbiter (ca. 27-66 AD) ütles nii: „Me pingutasime kõvasti, kuid tundus, et iga kord kui meist hakkas kujunema meeskond, meid reorganiseeriti. Tõenäoliselt olid muutunud plaanid. Oma hilisemas elus jõudsin veendumusele, et arvatavasti seetõttu, et me olime liiga head organiseerijad, sunniti meid taaskord reorganiseeruma — suurepärane meetod loomaks illusiooni progressist, tekitades samal ajal segadust, ebaefektiivsust ja demoraliseerimist.“

Vähem kui aasta pärast on uued valimised. Kas ka uued reformid? Vahest oleks parteidel aeg — miks mitte juba nüüd — hakata sõlmima Eesti pikaajalise arengu põhimõtetele baseeruvaid kokkuleppeid, millede järgimine valitsuse vahetuse tagajärjel või muul põhjusel tekkivatest erimeelsustest puutumata jääb. Näiteid sarnastest kokkulepetest pole kaugelt vaja otsida — leiab naaberriikidestki.

Ilmus täna Delfis.

Kaks nädalat perelisa. Esimene nädal.

Nädal, mil Meelise ema-isa meie pool on olnud, on möödunud kiiresti. Tervitused siinkohal kodustele :) ja mõned väljavõtted praeguseks käidud-nähtud kohtadest.

Ega ilma Valge Majata läbi saa, see olgu ikka vaatamisväärsus nr 1. Algul kaugelt, pärast lasti natuke lähemale ka. Tarad, ketid ja betoonpiirded on ümber Valge Maja harjumuseks saanud. Piirdeid tõstetakse vastavalt sellele, kuidas president oma eskordiga majast sisse-välja liigub.President Lincolni memoriaalil, kuhu oli nädalavahetusel kogunenud väga palju rahvast,võis nautida 'relvatantsu' :) Teeme pilti ikka ka Kapitooliumi ees Ameerika patrioodi ja orjapidamise vastase riigimehe George Masoni juures Thomas Jeffersoni memoriaalil peeti ühe mõjukaima presidendi sünniaastapäeva, kust pildi koguka kodusõdalase seltsis napsasime. Olla turvaline tunne olnud. Soe ka, sest juhtus tuuline ja vihmane päev olema :) Esimese presidendi George Washingtoni elukohas Mount VernonisKärestikuline Potomaci jõgi Great Falls, eemal kivil passib haigur suutäitSiin on veemadu, kes end soojale kivile päevitama sätibNagu siinsele kevadele kohane on temperatuur kõikunud servast serva. Kui täna oli soojakraade 30, siis homseks lubab vaid 16. Enamus päevi on siiski olnud mõnusalt päikeselised.

Nädal on küll möödas, kuid kas Meelise ema-isal õnnestub tuleval nädalal ka tagasi koju lennata, see sõltub nüüd juba vulkaani edasisest käitumisest. Selle tujud aga, nagu üks spetsialist just uudistes väitis, on etteaimamatud. Kunagi ammustel aegadel olla seesama vulkaan kaks aastat tuhapilvi süljanud, kuid tol ajal polnud veel lennukeid leiutatud.

Mis meil selle vastu saab olla kui nad kauemaks siia jäävad. Lapsehoidjad on sel juhul omast käest võtta :)

Kes on mu supikausist söönud?

Meie majas on turvaline elada, nii turvaline, et vahel jätan oma korteri uksegi lukustamata. No näiteks siis kui allkorrusele posti järele või bussipeatusesse lapsele vastu lippan. Kuid ükspäev, peale vestlust naabriga ma enam nii ei tee. Vähemalt meelega mitte, sest just täna juhtus see, et unustasin ukse lahti ja naabri hoiatus tuli taas meelde. Mitte et keegi vargil käiks, seda pole keegi rääkinud. Siinkandis olevat hoopiski sagenenud juhused, kus õhtul koju naasev korteriomanik leiab eest, et keegi on tema külmkapist pisut söönud, tema vannilina kasutanud ja voodis ehk natukegi pikutanudki. Aga muidu olevat kõik nii nagu ikka.
Eks ta ole, kodutudki on leidlik rahvas...

Määratleme rassi

Igal aastal saadetakse koolist koju ankeet, et määratleksime oma lapse rassi. Mitte et lapse rass muutuks, vaid täieneb hoopis klassifikatsioon. Sel aastal lisandus ankeeti mõiste 'etnilisus', kus saavad end millegipärast kirja panna vaid latiinod ja hispaaniakeelsed lapsed. Kuid täienenud on ka rassi määratlus:
1) Ameerika indiaanlased ja alaskalased
2) asiaadid
3) mustad ja afro-ameeriklased
4) havailased ja teised Vaikse ookeani saarte elanikud
5) valged

Meie perel on lihtne, kuid klassifikatsioonil on kindlasti veel arenguruumi. Kuhu paigutavad end näiteks Austraalia pärismaalased? :)

Sageli esitatud küsimuste hulka kuulub küsimus: mis juhtub siis, kui ankeet jäetakse täitmata? Vastus on lihtne: siis täidab selle õpetaja. Lihtne. Huvitav on vaid, miks seda nii sageli küsitakse? :)

Tagasi Ameerikas

Väikese külmavõitu maa tilluke maadligi maja on vahetunud taaskord 21. korruse katusekorteri vastu, mille terrassilt avaneb vaade suurlinna tuledele. Linnamüra kostab üles välja, kuid terrassil on mõnus istuda. On soe kevadõhtu, mille üle meie, eestlased, oskame tänulikud olla, aga mida siinsed elanikud iseenestmõistevalt võtavad.

Kui päeval postipakki ära toomas käisin, jõudis laps naeratavatele teenindajatele kuulutada, et Eestis on ikka palju parem kui Ameerikas. Piinik hakkas. Aga eks ma pea peeglisse vaatama ja lapsele seletama, et nii pole viisakas rääkida. Aga lapse suu ju ei valeta - kuidas sa ütled talle, et ära räägi nii... või et ole kuss... Ta küsib kohe, miks? Sest tegelikult ta mõtles seda siiralt. Eestis oli tal vabadus mööda küla rattaga päev otsa ringi kihutada, siin mitte. Eestis on tal sõbrad ja hulk omavanuseid sugulasi, siin mitte. Eestis võib koolist iseseisvalt koju tulla ja üksi koduski olla, siin mitte. Ainuke lohutus on, et homme saab taaskord kooli minna - selle nimel võib isegi varem magama minna. Tema jaoks on ikka olemas homme, mis on tänasest alati parem... :)

Kaks nädalat Eestit

Kaks nädalat möödus, nagu oleks näinud vaid und, käimiste-kohtumiste-toimetuste jadas, osa neist kohustuslikud (no näiteks hambaarst), osad vägagi meeldivad (aitäh teile, armsad sõbrad!!! : )

Kooli valisime lapse jaoks välja, Katoliku kooli. Seekord läks asi hästi - tundus, et saime direktrissiga asjadest üsna ühtmoodi aru ja kõik klappis nii meile kui neile. Ka teiste lapsevanematega suheldes tundub, et Eesti koolides on asi edasi arenenud ja enamasti ollakse mujalt tulnud õpilaste suhtes teadlikumad ning osatakse vajalikku tuge pakkuda.

Korterit Tartusse veel ei leidnud, sest neti teel välja valitud pindadel elasid üürnikud sees, mistõttu sisse me ei pääsenud. Mis siis ikka, ootame suveni. Vähemalt oleme endast märku andnud ja suurem liikumine toimub ikka suvel. Kuigi tunne jäi, et ega maaklerid just liigse aktiivsusega silma ei paistnud, nagu oleks võinud eeldada. Pigem jäi ikka enda mureks. Muide, kas te olete käinus Tartu uues mänguasjamuuseumis? Põnev nii lastele kui endale.

Meelis käis oma tulevases töökohas ja viis end asjadega kurssi. Õhtuti kõikus tema tuju servast serva nagu üleminekueas naisterahval - welcome to... :)

Oma isiklikust töökohast pean esialgu vaid unistama... noh, ja kui juba unistada, siis ideaalsest töökohast muidugi :) Endiselt pole ka netis suurt miskit... Ja endiselt tundub kehtivat reegel, et tähtis pole see, mida sa tead, vaid see, keda sa tunned. Kuigi tahaks uskuda vastupidist.

Teatris käisime. Kolm Linnateatri etendust vaatasime ära, et selle headuses taaskord veenduda.

Aga mis kõige tähtsam. Kodus, oma kollases majas, oli pagana hea olla. Kõigi toimetuste ja kohtumiste keskel leidsin aega suure päiksepoolse akna all mõnulemiseks ja kevade magusa ootusärevuse tunnetamiseks. Ameerikas ju pikka kevadeootust pole - talvest saab ühtäkki soe ja lopsakas kirsi- ja magnooliaõieline suvi ning ongi kõik. Kodus aga tuleb kevad salamisi. Nädalaga läks lumi aiast, jättes maha põldpüüde talvepesad ja paljastades jäneste poolt näritud noored vahtrad. Vaesed vahtrad... aga küll nad kosuvad. Lumikellukesed pistsid ninad pihlaka turvalise varju alt välja, ettevaatlikult, ükshaaval. Lõokesed andsid endast lõõritustega märku ja kuredki leidsid kraavipervelt juba üht-teist söödavat.

Oleks vale öelda, et blogimiseks ei leidnud ma aega, mõned kirjaread oleks ikka kribada jõudnud. Aga... ausalt öledes sisemist vajadust nagu polnud. Koduselt tuttav ja mõnus tunne istus sees.

Läbi saavad need kaks nädalat Ja hulk erivärvilisi lilli jääb majja maha. Hing samuti.