See, kuidas Ameerika meedias avaliku elu tegelaste isiklikku elu lahatakse, on kohati lausa tülgastav. No näiteks võeti eile hommikul jälle kunagise presidendikandidaadi, kellegi Edwardsi kallal. Kui ma aasta tagasi Ameerikasse tulin, kuulsin tema ’vägitükkidest’ räägitavat, kuid saaga jätkub tänaseni. Tundub, et kõik arvustajad, kes meedias valjuhäälselt sõna võtavad, on maailmatargad absoluutse tõe tundjad. Vähemalt nad arvavad olevat. Just nemad on need, kes täpselt teavad, kuidas keegi elanud on, elab või elama peaks.
Lugu ise on tüüpiline: Edwardsil avastati aasta-paar tagasi abieluväline suhe ja selles kahtlustati olevat sündinud laps. Oh seda meedia-poolset tähelepanu... ja paparatsosid uste taga. See oli uudis nr 1, isegi tolle aja Gruusia-aegsed sündmused kahvatusid selle kõrval, või mis ma räägin – nende jaoks eetriruumi lihtsalt ei jätkunud. Ma ei räägi siinjuures kollasest meediast, vaid põhiuudiste kanalist. Ega siin kollastele väljaannetele väga palju teemasid jäetagi :)
Nüüd, aasta hiljem, avaldas Edwardsi abikaasa raamatu oma pereelust. Raamat räägib naise kannatustest, vähiravist ja kriisidest perekonnas, kuid siiski oskusest olla kõige selle juures õnnelik ning võimest eristada olulist ebaolulisest. Aga oh seda meediapoolset arvustamist jälle! Ühed leiavad, et naine tegi õigesti, et raamatu kirjutas, sest tal on õigus oma tundeid avaldada, arvestades, et poolehoid selles raamatus kuulub vaatamata kõigele abikaasale. Teised jällegi usuvad, et see raamat on kirjutatud kättemaksuks oma abikaasale – kõige magusam kättemaks olevat loo paiskamine avalikkuse ette, teisele poolele sõna andmata. Võrdluseks tuuakse lagedale ka Clintonite pereelu probleemid, tuletatakse meelde, lahatakse taaskord. Osad arvustajad leiavad hoopiski, et naine oleks pidanud oma mehe kohe maha jätma ja probleem oleks lahendatud.
Kummaliselt enesekeskne on siiski siinne ühiskond. Selle loo juures näiteks on juhtunud väga harva tähelepanu juhtimist lastele ja sellele, mida nemad kõige selle juures läbi elavad. Ja ega ma tõtt-öelda aru ei saa, mida selline aastatepikkune ühe pereelu lahkamine annab. Peale raamatu müügiedu, muidugi.
Lisaks, ärge pahandage, meenub jällegi mitte just väga kauge aeg, kus mõni muidu nii ontlik punaparteilane koosolekule oma pattusid üles tunnistama ja siiralt kahetsema kutsuti. Kogu lugu protokolliti ja riputati suure värvilise knopkaga asutuse stendile, kõigile hoiatuseks.
No olgu, kui need ameeriklased soovivad seda teha, siis on see nende valik. Ainult et kuulates selliseid uudistena serveeritavaid arutelusid leian ennast vahel mõttelt, et nad peaksid kirjutama ’Eeskujuliku abielu käsiraamatu’, siis oleks, millest juhinduda, punkt-punkti haaval :) Ja meie, eurooplased, saaksime sellest endale copy-paste teha :)
3 kommentaari:
Ameerikas on jah "skandaalidest" raakimine populaarne. Ise arvan, et uhiskond on ules ehitatud nn. kristlikutele pohimotetele ja nendest korvale kaldumine on suur tabu. Seda eriti poliitikute puhul. Nad tahavad ju saada voimalikult palju haali. Edwardsist veel nii palju, et kui ta presidendi kandidaat oli, siis tema image oligi perekonna inimene, oli armastav kaasa oma abikaasale, kes voitles samal ajal vahiga.
Ei tohiks unustada ekspresidenti Clintonit kelle yhte keha privaatset osa arutati paevade ning nadalate kaupa, ei taha enam moeldagi kui piinlik lugu see oli. Ja ta oli sel ajal president ometigi. Uskumatu oli see koik, sel ajal hakkasin Ameerikasse teisiti suhtuma, ei olnud nii suureparane ja tore riik enam. Olen siin elanud juba 18 aastat.
Ja-jaa....ei tea, siis vist ei tsenseeritud miskit?:)
Postita kommentaar