Kirsiõite langemise aeg

Ehk aasta Ameerikas on möödunud. Vaatasin üle oma kirjatükkide aastase toodangu ja polegi paha - päris hulk mõtteid on kirja saanud, endalgi hea läbielatut meelde tuletada. Ja ausalt öeldes ega ma väga oma arusaamu praeguseks muutnud polegi - üsna selline see Ameerika minu jaoks ongi, nagu lugudest lugeda võib. Aga kui nüüd ikkagi keegi küsiks, et mis mulle siin meeldib, siis esimesena vastaks - ilm. Päikest on palju. Isegi kui ilmad on keskmisest jahedamad on päikselisi päevi siin üldiselt samapalju kui Eestis pilves päevi.

Siis meeldib see, et inimesed naeratavad tänaval ja räägivad palju, ole sa tuttav või võõras. Eriti hea on see alguses, mil sa selle riigi kommetest ja elust veel miskit ei taipa. Risk, et midagi olulist jääb ütlemata, on väike.

Veel on hea see, et kõik on hästi lihtne, piltlikult öeldes - pesumasinal on kaks nuppu, ühega reguleerid vee temperatuuri, teisega lülitad sisse. Ja peseb väga hästi.

Kogu elu-olu on nii korraldatud, et eksimisvõimalus miinimumini viia. Abiks autojuhile:Kõik on reguleeritud: muru pikkus ja see, kus muru niita ei tohi. Selgitus on ka tavaliselt antud - et miks ei tohi.

Vahel võib tunduda isegi natuke ülekohtune, aga regulatsioone peavad järgima eranditult kõik. Mitte miski ei vabasta sind valesti pargitud auto trahvikviitungi tasumisest. Ühel hommikul nägin, kuidas furgoonauto peatus korraks panga ees, et lastepakid peale korjata, mis olid heategevuse korras vaesematele peredele ette nähtud (tegemist oli üleriigilise aktsiooniga, mida siin sagedasti korraldatakse). Aga nii kui pangauks meeste selja taga sulgus, oli kohal ka trahvikviitungi kirjutaja (nad on alati kohal:)) ja nagu ütles mu vestluskaaslane - keegi ei hakka nendega kauplema. Trahv on maksmiseks. Summad, muide, on valusad.

Sõnavabadus on tore asi. Rääkisime ameeriklasega ükskord olukorrast Hiinas, kus miitingu korraldajad juba enne miitingut kinni võeti, ja sellest, et sama olukord oli ka meil nõuka-ajal, siis tema ütles, et ameeriklastel on sellest raske aru saada. Siin olevat teine äärmus - kõik võivad ennast vabalt väljendada. Paar pilti päev enne uue presidendi valimisi.

Kesklinnas puhuti hing sisse Bushile ja loobiti kingadega. Huvitav, mis saaks siis, kui lubada Eestis nõnda kellegagi toimetada - Tõnismäel näiteks - eriti lähenevaid aprillisündmusi arvestades. Võib-olla polegi nii paha idee:)

Ja mis on see, mis Ameerikas ei meeldi? Hmm, kui hommikustes uudistes poleks võetud teemaks lutikate invasiooni Ameerikasse, siis poleks ehk enam meeldegi tulnud... Nendega küll uuesti kohtuda ei tahaks. Mis veel? Voib-olla see, et suvel - juulis, augustis - on talumatult kuum ja niiske. Ja muidugi see, et kodu on liiiiiigaaa kaugel...:(