Ei läinudki suve otsima

Kui Inglismaal elades inglaste käest küsisime, et miks nad puhkuse ajal nii palju autoga sõidavad, siis vastasid nad, et sõidavad sinna, kus parem ilm on. Ameeriklaste kohta kehtib sama, ainult selle vahega, et nad lendavad lennukiga. Asusime siis meiegi sooja ilma otsingutele ehk googeldasime seda kõigi võimaluste maad ja leidsime, et üsna laial raadiusel on keskmisest jahedam, tuulisem ja vihmasem ning et esimene suvesoe koht on alles Floridas, umbes 18 autosõidutunni kaugusel. Nojah, kuigi kiusatus ju tekkis, aga see oleks tähendanud väsitavat nelja autosõidu- ja vaid paari kohalolekupäeva. Järgmisena kammisime läbi viimase minuti pakkumised, kuid alla 400$ lennupileteid (maksudeta, per nase) me ei leidnud – sinna veel hotell ja rendiauto otsa, mille hinnad koolivaheaja ja jahedate ilmade tõttu lakke olid tõstetud. Oi ei, seda oli liiga palju sooja eest maksta. Otsustasime, et jääme parem ootele, küll see soe ükskord meieni jõuab, nii et me veel ägame selle all (mäletan hästi eelmist aastat:)

Nojah, aga mida siis nädalase puhkusega peale hakata? Internet, aita! Otsisime natuke, lugesime ja uurisime ning valisime välja kaks põnevana tunduvat saart idarannikul, keerulise indiaani nimega Chincoteague ja Assateague. Järgmisel päeval pakkisime asjad kokku ja asusime teele.
Selleks, et saartele saada, tuli esialgu sõita mööda poolsaart, kus tee muutus järjest kitsamaks, maastik vesisemaks, majad väiksemaks, autod suuremaks ja kotkad julgemaks.
Üsna tüüpiline on see, et järelveetav, veoauto furgooni suurune maja tuuakse ratastel kohale, näiteks suurele tühjale väljale, ehitatakse vundament ümber ja kolitakse sisse elama. Mõnikord on need majad üksikult, teinekord jällegi tervete küladena. Ümbrus on lage, see-eest alati niidetud. Aedu esineb harva, kui, siis loomade jaoks. Vahel on maja juurde ehitatud ka garaaž, mis on majast suurem, sest auto peab sisse mahtuma.
Millega need inimesed kõik tegelevad, mina ei tea. Paljud teeäärsed söögikohad ja laudad olid tühjad ja müügis või lihtsalt lagunesid, justnagu meil omal ajal kolhooside lagunemise aegu. Tühjana ja trööstitus seisus olid ka paljud elumajad.
Sõit saartele meenutas natuke lõiku Muhumaa ja Saaremaa vahel: looduslikult üsna sarnane, ainult et palju-palju suurem. Üüratult suured sillad kulgevad üle lahesoppide ja vesise maastiku. Ja ei mingeid praame:)
Ja lõpuks, peale viietunnist reisi, saared ise.
Saartel on turism viimse detailini läbi mõeldud. Näiteks on rajad, kus pesitsusaegadel käia ei tohi. Siis on rajad, mis mõeldud ainult jalgsimatkaks. Ja siis on rajad, mis hommikul on jalgsimatkajate ja õhtul automatkajate päralt. Panime tähele, et seda teist varianti, kus rada läbitakse autoga, hästi aeglaselt, aeg-ajalt peatudes, kasutatakse usinamini kui esimest. Kuna meie kõndisime jalgsi, siis mõned autojuhid peatusid ja küsisid hoolitsevalt, et kas me ikka hiireviud nägime:) Jalgsimatkajad alati tervitavad üksteist.
Enamus radu on asfalteeritud, isegi siis, kui need pole autodele mõeldud.
Iga pink on kellelegi pühendatud.Tuleb jällegi tõdeda, et Ameerikas on tohutult rikas loodus. Saared kubisesid kõikvõimalikest lindudest, nii läbirändajatest kui kohalikest, ja muidugi olid kohal ka linnuvaatlejad:) Minu lemmik - valge haigur.
Tõepoolest, kõiki, keda teel olevad infotahvlid kirjeldavad, s.t peaaegu kõiki neid loomi-linde, võis ka näha. Kahjuks ei tulnud meile vastu 2.6 meetri pikkust musta rottmadu. Muidugi ei ole loomad nii lähedal ja julged kui linnas, aga siiski turistidega harjunud. Binokkel olgu alati kaasas. Kitsed lähevad üle vee.
Saare tõmbenumber ja turistide kohalemeelitaja on metsik hobune. Legendi järgi olevat hobused sinna sattunud 18.sajandil saarte läheduses uppunud Mehhiko laevalt, kuid ametlikum väide ütleb, et nad on sinna omanike poolt, kes aedu ei viitsinud ehitada, kunagi toodud ja sellest ajast sinna jäetudki. Minu arust polnud nad nii metsikud miskit, üsna taltsad ja viisakad. Kräsukarvane hobune - meie lemmik.
Assateague saar jagunes kahe osariigi vahel ja kui Virginia osariigis hoiti hobuseid aedikutes, siis Marylandis liikusid nad ringi vabalt. Inimesed käivad neid vahetpidamata vaatamas, nagu poleks kunagi hobuseid näinud:) Siin üks pikutab lausa tee ääres.
Hobuste iibe kontrolli all hoidmiseks 'tulistatakse' neid rasestumisvastaste hormoonpreparaatidega.
Ma ei oska öelda, milleks seda maja kasutati, ilmselt seotud austrikasvandusega, aga sinna katusele oli kotkas oma pesa teinud. Hirmus tuuline kodu tal.

Ja lõpuks. Ameerikas on kõik suur. See, vahepeal hävimisohus olnud orav, on kassisuurune, kaaludes umbes kaks kilo.See rähn on kolm korda suurem kui Eesti rähnid.

Veel eristab Marylandi Virginiast see, et esimene on välja arendanud kämpingupiirkonnad saarel, mis ameeriklaste hulgas väga populaarsed on, eriti suvel. Ja miks ka mitte. Ruumi on neil palju, jagub kõigile:)