Natuke tahaks koju

Pagan, selline koduigatsus on jälle peal, et noh… ei, mina ei tea, miks see tunne on, aga ta on. See on nagu midagi omanditunde sarnast – et tahaks seda, mis kuulub minule ja mida ma olen saanud käega katsuda juba sünnist saati. Justkui see tükike maad ja see riba merd kuuluks minule. Ja need inimesed ka. Ei kuulu ju... vähemalt mitte mulle isiklikult. Aga tunne on selline küll. Isegi nõuka-aeg ei suutnud seda omanditunnet mistahes terariista kasutades välja uuristada, kuigi üritas.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid vastu tulles vanemate soovile, räägin sellest, millega me siin vahepeal tegelenud oleme.

Noh, Mereväe kutsel käisime tükikest Ameerika kultuuri vaatamas – jäähokit: Kanada vs USA. Pildil lauldakse hümni. Kas olete kunagi nii palju miljonäre korraga jääl näinud?:)

Oli küll pigem show kui võistlus: palju reklaami, dialoogi vaatajatega läbi suure kuvari, näitlemist, lapsi jääl, suurtes kogustes popcorni ja coca-colat ja õlut ja vahepeal võistlust ka. Isegi verd, nii, et platsile üks iseäralik kujund tekkis, mis jää alla tekitatud punastele joontele mustrit lisas.

Vahepeal pidid kaamerasse püütud vaatajad igasugu ülesandeid täitma, suudlema näiteks. Mõnel tuli hästi välja...

Mõnel mitte...

Kanada juhtis mängu viimase minutini 2:0, aga ameeriklane pidutses edasi – noh, kaotada peab ka oskama… ja nemad oskavad. Palju on Ameerikas venelastest hokimängijaid, üks kuulsamaid (kallimaid) on Ovechkin.

Viimasel minutil sai ameeriklane ka värava, mille peale üks naine palvetama hakkas, et ta rohkem ei saaks, et siis peab veel kauemaks istuma jääma…

Loomaias käisime ka jälle. No ma ei tea, seal ei teki sellist tunnet, et loomad on vangis, nagu Tallinnas, päris tore on jalutada. Pealegi tasuta. Seal on nüüd värviline aeg - teadagi, miks. Ja tee sa lapsele selgeks, miks just isased ilusad peavad olema...

Veel käisime Austraalia saatkonnas nende sõjaväe 108. aastapäeva tähistamas. Pillimehest oli kahju, kes torti ainult vaadata sai.

Ja lõpuks. Lastel oli rahvusvaheline õhtu koolis, kus nad end rahvariietesse panid, laulsid ja tantsisid. Oli tõesti, nagu mutionu laulus: karvaseid ja sulelisi kokku tulnud:). Meie lapse rahvariided saavad valmis alles suveks, aga sellest polnud hullu - euroopalikus stiilis kodukootud kleidike ajas ka asja ära. Arvake ära, kelle rahvariieteks sõjaväe-laiguline on?...:)

Ma isegi ütleks, et maailm on nii kirju, et väsimus tuleb ainuüksi sellest peale. Vaimustus väsitab. Noh, võib-olla sellest ka koduigatsus:)